Vahekokkuvõte

Ma pole ostnud lastele mitte ühtegi uut mänguasja ega riietuseset ning selle asemel käisime Marieliga eelmine nädalavahetus kinos Lottet vaatamas, see nädalavahetus Mustamäe uues elamusspas ning ma ostsin endale ühe kontsertipileti. BFMV tuleb Eestisse – juhuu! (nende tuntuimad lood tulid 10.aastat tagasi välja.. gaash ma olen vana!). Ehk kogun elamusi, mitte asju.

Ma rahuldasin oma šhoppamisisu eile Aarete laekas käies. Ma viisin sinna 4 kotti riideid-mänguasju-kodukraami, mis ma siin viimase 2 nädalaga kodust välja olen sorteerinud. Ja sain sealt asemele ühe nunnu pluusi ja trikoo Stellale ja ühe raamatu ning 2 puust mänguasja, mis olid välimuselt kui uued. Kogu kulu – 8 euri. Mänguasjad ja raamat olid kohe hitt mõlema lapse seas. Trikoo ja pluus ka kohe Stellale parajad ja lähevad käiku. Nexti omad – imeilusad! Ma ei saanud neid sinna jätta. Ja nad näevad välja nagu uued, aga pole uued, nii et mahtus mu kriteeriumitesse ja võisin endale lubada. Või noh siis, lastele.

Käisin HM-is ka. Viisin sinna 2 kotti kangajääke ning 1 koti vanu plekilisi-katkiseid riideid. Endale ostsin lõpuks uut pesu, retuusid, pluusi ja pusa. Kõik läksid täna käiku ka – ei jäta jälle kappi tühja seisma, nagu mul muidu kombeks on. Rahast oli veidi kahju küll – oleks ma need samad asjad UK-st tellinud, oleksin 2 korda vähem maksnud. Õnneks pidi pakitädi märtsis veel ühe tiiru tegema. Saan ehk siis midagi endale tellida.

Ma olen viimase 2 nädalaga väga palju asju ära visanud – ära andnud. Ja iga kord on nii hea ja kerge tunne jälle. Muidugi mu koristusrõõm jääb alati lühikeseks, sest alati kui ma panen asjad nende õigele kohale, tuleb 3 teist inimest, kes mul siin elavad ja tõstavad need ikka oma tahtmise järgi ringi. Stella ei tõsta – ta lausa viskab!

Ma pole veel oma riidekappi ette võtnud. Ma tegin nii palju, et panin kõik asjad ilusti riidepuude peale ja riputasin järjekorras – särgid, t-särgid, pluusid, kampsunid, kleidid, seelikud puu peale rippuma. Et kui mul midagi vaja on, ma tean täpselt kus mul need asjad asuvad. Aga ma olen kindel, et kui ma nüüd ükshaaval neid proovima-sorteerima hakkan, siis ma võin julgelt pooled asjad sealt kapist välja tõsta.

Üsna raske on end jagada pere, kodu koristamise, söögitegemise, poes käimise, töö tegemise, raamatute lugemise ja kõige muu vahel. Ma tahaks nii palju asju oma päeva mahutada ja mahutangi nii palju kui võimalik, aga kahjuks pole see 24h kummist ja magama peaks nagu ka.

Ma võtsin oma lugemise uuesti kätte ja 2 nädalaga lugesin läbi 6 raamatut. Ma ise olen rahul, leian et see on päris hea tulemus. Tõin juba raamatukogust järmised 5 teost ka. Lugemise ma pigistan sinna aega, kus ma Stellat magama panen. Mu eesmärk on 2 peatükki lõunal ja 2 õhtul. Aga kui saab rohkem, siis loen veel edasi. Sõltuvalt mis mul muuks õhtuks plaanitud on. Mõnikord on väsimus nii suur, et ma õmblusmasinast hoian heaga eemale. Mitu korda hommikul avastanud kui unise peaga tööd olen teinud, et midagi on väga valesti läinud. Ja nagu öeldakse, 7 korda mõõda ja 1 kord lõika. Odavam ja efektiivsem.

Ma lähen kolmapäeval esimest korda elus narkoosi alla ja ma täiega kardan! Mul leiti mõni kuu tagasi emakast üks mass, mis on vaja ära lõigata, sest ta põhjustab mulle vaevusi. Ma korra käisin seda protseduuri tegemas – ärkvel – ilma tuimestuseta! Ja see oli hullem, kui mu 2 sünnitust kokku! Aga kuna nad ei saanud seda korralikult teostada ja ma pean tagasi minema, siis kauplesin arstilt narkoosi välja, sest hell no ma seda teist korda ärkvel olles läbi teen. Igatahes ma väga loodan, et nad saavad selle nüüd seekord korralikult tehtud ja mu hädad kaovad koos sellega.

Raha kogumisega tegelen ka. Printisin rahakrati blogist tema 2018 aasta rahakogumiskalendri endale välja. Iga nädal panen kõrvale ühe summa kalendrist ja tõmban selle numbri maha. Lisaks üritan iga kuu 100 euri hoiusele kanda. Kes soovib ka proovida, siis kalendri leiab siit: https://rahakratt.wordpress.com/2017/12/31/rahakrati-1000-euro-valjakutse-2018-ainult-tugevatele/

Süsteem on iseenesest mugav ja hea. Summad on taskukohased ja ise valid vastavalt võimalusele, millise summa valid. Võid ühel nädalal kõrvale panna 60 euri ja teisel ainult 2, kui rohkem ei saa. Aga ma pole veel otsustanud, kas koguda terve aasta ja siis midagi osta, või vahepeatustega koguda ja osta. Sest ma väga tahaks endale uut aktiivsusmonitori ja ma saaksin selle paari kuu pärast endale lubada. Ei tahaks väga tervet aastat oodata ju. Jälle mõttekoht iseendale.

Mul on veel peaaegu 3 nädalat aega, et kõik elamine ära koristada ja kõigest üleliigsest lahti saada. Mida vähem on asju – seda vähem on segadust! Ja mida vähem on segadust, seda vähem on stressi 🙂

Jaanuar. To do list

1. Pane kirja kõik kulud ja tulud (juba läks meelest, täitsin täna tagant järgi).
2. Pane kõrvale vähemalt 100 eurot (lasterahad, auu?).
3. Elimineeri kodust kõik ebavajalik kraam. Ja ära osta seda juurde!
4. Loe iga päev raamatust vähemalt 2 peatükki (üks lõunal, üks õhtul, kui Stellat tuttu panen).
5. Õpi jooma musta kohvi. (Proovisin eile, suht karm).
6. Maga korra nädalas lõunaund. (Täna tehtud, jee!).
7. Ja mine korra nädalas kell 9 õhtul magama.

Teine (30.juuni 2016)

Ma ei teagi, millal ma täpselt tundsin, et nüüd oleme me selleks valmis. Teiseks lapseks. Aga ühel päeval ei tekitanud see mõte minus enam hirmu või vastuolu, vaid see mõte tundus nii õige ja loomulik. Ma tundsin, et nüüd on aeg. Ja universum jagas mulle samuti vihjeid, et ma ei eksi.

Näiteks mis oli naljakas, et kui me Andresega sel teemal rääkisime, mängis meil taustaks telekast Suure Komöödiaõhtu kordus ning viimane lause, mis enne teleka sulgemist sealt kuuldus, oli selline: Lähme lapsi tegema! Kui see pole vihje, siis mis veel?

Toonekurgi ma ei hakka parem üldse kokkugi lugema, mis mul pea kohalt üle on lennanud viimase paari nädala jooksul. Aga kuna praegu tehakse heina, siis see on vast pigem paratamatus, kui vihje. Kuidas kellelegi.

Samuti vaatasin ma üks õhtu hilja, kui teised juba magasid, telekast Viimast Võmmi. Ning pidevalt nägin ekraanil pilti, kus on kujutatud lapseootel naise anatoomilist ehitust. Või midagi sellist. Teate küll, need detailsed joonised, mis arstide kabinettides seintel ripuvad? Täpselt sellist.

Kui ma algul mõtlesin, et ma hoian selle teema saladuses, siis nüüdseks teavad sellest juba nii mõnedki. Ma ei tea miks, aga ma tahaks seda juba kogu maailmale kuulutada. Ma tahaks juba, et uus elu minu südame all kasvaks ja et meie perekond ühe imelise hinge võrra rikkamaks saaks.

Ma nii nii juba ootan! Ja salamisi nagu arvan, et ta juba ootab meiega kohtumist samuti.

 

 

 

Kaitstud: Isekas

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

2019

Ma juba ausalt öeldes loen päevi, et uus aasta kätte jõuaks. Ma tean, ma tean, on ajuvaba oodata kuupäeva muutumist, et midagi ise muutma hakata. Kuid mingil põhjusel on see uus aastanumber justkui restart – saab alustada puhtalt lehelt. Aga see ei tähenda, et ma asjadega juba vaikselt algust ei teeks.

Mul on viimaste nädalate jooksul välja mõeldud, kuidas ma sooviks uuel aastal toimida.

• Vähem asju – rohkem elamusi! Kui mitu korda olen ma kirunud kalliste kontsertipiletite hindu, samal ajal täpselt sama summa eest lastele kleite kokku tellinud, mis neil niisama kapis seisavad. Hakkan vaikselt aru saama, et ainus kes neist rõõmu tunneb, olen ma ise. Sama hästi võiks siis endale midagi osta. Sealt ka järgmine punkt.
• Ostan endale kvaliteetsed uued riided! Ja nagu päriselt riideid – kleite, pluuse, pükse, seelikuid, mitte ainult uusi sokke. Ja vanad viin taaskasutusse või HM-i ümbertöötlemisse. Nagu reaalselt, mu riidekapi seis on väga õnnetu. Mina samuti.
• Loen rohkem raamatuid! Ma ausalt nii igatsen lugemist. Kui ma nüüd novembri alguses Inglismaale lendasin, laenutasin raamatukogust endale kiiruga mingi suvalise noorsoo romaani kaasa. Ja kui mõnus oli lugeda! 2 tundi lihtsalt kadus, olles teises maailmas ja elades kellegi teise loole nii kaasa, et tekkis tunne, et ma olen ise ka seal sees.
• Olen keskkonnasõbralikum! Püüan ära kaotada majapidamisest kõik kilekotid, ühekordsed plastiknõud, kõrred jne. Üritan leida endale korduvkasutatava kohvitopsi – ehk loobun ka ühekordsetest kohvitopsidest. Otsisin juba välja oma riidest poekotid ning need ripuvad nüüd koridori nagis – nii ma näen neid alati õue minnes ja ei unusta kaasa võtta. Puuviljade jms ostmiseks plaanin ise õmmelda korduvkasutatavad kotid. Samuti ostsin eelmine nädal endale taaskasutatud materjalidest hambaharja (enda meelest võtsin bambuse oma, aga ups) ja esimese kristalldeodorandi (prooviks nii tahkel kui vedelal kujul – tahke tundub etem). Kõik oma õmblemisest alles jäänud kangajäägid kogun kokku ning viin HM-i, kes need siis väidetavalt ümbertöötlemisse suunab – ma tahan väga loota, et ma ei kogu neid hunnikuid ilmaasjata kokku.
• Muudan oma toidulaua tervislikumaks!  Teate seda ütlust, et tüdrukud on tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust? Minu puhul peab see paika. Viimased aasta aega on möödunud šokolaaditahvel ja kohvitass peos, hiliste öötundideni üleval istudes – see ilmselgelt ei ole hästi mõjunud ei mu tervisele ega kaalule. Ma olen nüüd nädal aega kirja pannud KÕIK oma söögikorrad. Niigi teadlikult vähendanud nii kohvi kui ka magusakoguseid. Aga kui ma nüüd ringi trükin ainuüksi kõik need maiustused, mis ma nädala jooksul söönud olen, siis see tundub lihtsalt õudne. Ime, et mul diabeeti pole. Või ehk olen ma juba lihtsalt suhkrule immuune.
• Tellin toidu e-poest! See saab katsumus olema, sest mul on mingi kiiks, et ma tahan kõige värskemat kraami. Loogiline, kas pole. Ja kes see paremini suudaks kõige värskemad asjad riiulist välja nuhkida, kui mitte ma ise. Aga annan neile võimaluse. Seni olen ma 2 korda prismast toidu koju tellinud. Proovin uuel aastal ka teised e-poe variandid ära ja võrdlen, kust on kõige mugavam ja soodsam.
• Magan rohkem!  Ma ei taha teada, mitme tunnine unevõlg mul hetkel on, aga ma olen üsna kindel, et mul kulub terve järgmine aasta, et see tasa magada.
• Loobun üleliigsest kolast! Plaanin ära sorteerida kõik sahtlid ja kapid ning kõik liigse kodust minema kihutada. Olen sellega juba algust teinud. Sorteerisin enda riidekapist välja kulunud ja augulised riideid, ka mõned väikseks jäänud asjad. Samuti Stella väikseks jäänud riided. Täna koristasin ära oma kosmeetikasahtli – vistkasin vanaks läinud asju minema. Eile üks tore naine ostis pooled Stella riided ära! Ma olin nii rõõmus, et õmblesin talle ruttu veel ühe pusa kingituseks kaasa.
• Ei osta rohkem mänguasju! Millega mängib Stella? Ükskõik mis topsiku ja pulgaga, mis vähegi lusikat meenutab ja millega nähtamatut sööki topsis ringi saab segada. Marieli uus hobi on joonistamine ja värvimine – pilte saan ma ka netist välja printida. Mänguasjad mis kodus on kõik seisavad. Ma juba sorteerisin nii siin kui ka maal kõik titekad asjad mänguasjadekastist minema ja plaanin need laiali jagada. Marielile rääkisin ka, et järgmine aasta Jõuluvana enam mänguasju kingituseks ei too, toob hoopis elamusi, et saaksime minna koos kinno, spasse, äkki isegi reisile? Talle sobis.
• Poputan ennast! Uuel aastal olen isekam. Kulutan enda peale, investeerin iseendasse, armastan iseennast rohkem. Ja ei tunne selle pärast mitte kellegi ees süüdi.
• Olen vähem närvihaige…vähemalt ma üritan. Ma olen üsna kindel, et mul on midagi sünnitusjärgse depressiooni laadset, ainult et asi ei ole sünnituses, vaid selles kodus istumises ja enda kasutuna tundmises. Lisaks kõik need piirangud, mis lapsed siiski käimistele seavad. Me käisime Andresega viimati kusagil kahekesi, kui ma olin 20 nädalat rase. Sellest on, hmm, kõva poolteist aastat juba möödas.
• Kirjutan rohkem! Mõtted, millest kirjutada, tormavad tihtipeale tornaadona peas ringi, kuid selleks hetkeks kui mul lõpuks tekib võimalus maha istuda ja need endast välja kirjutada, on see torm juba vaibunud. Ja lugu samuti. Kahju, et ajus ei ole salvestus nuppu, mis need mõtted kõik kokku koguks ja kuhugi eraldi faili paigutaks.
• Panen iga kuu raha kõrvale – see ei ole minu puhul õnneks keeruline. Keeruline on hoopis see, et kui mul on mingi asja jaoks, mida ma osta olen tahtnud, raha kokku kogutud – siis ma ei raatsi seda enam osta! Ma kogusin suvel uue õmblusmasina jaoks 700 eurot kokku! Ja kui see raha koos oli ja masin välja oli valitud…siis ma ei suutnud seda osta. SEITSE SOTTI mingi masina eest. Kas ma olen hulluks läinud või ?:D

Lapsed panid just kooris kisama, nii et mul läks nüüd mõte sassi ja rohkem ei tule meelde. Aga kui meenub, eks ma siis täiendan oma nimekirja 🙂

Mõnusat pühadeootust!

Tere tere vana kere!

Ma küll enda meelest panin blogi aasta tagasi kinni, aga suur oli mu üllatus kui praegu avastasin, et vist ikka ei pannud. Ups.

Igatahes, aasta on möödunud linnutiivul. Stella on juba 1. aastane ja paterdab mööda elamist ringi. Mariel on tubli lasteaia ja mängukooli laps ja käib Liivi Listra juures laulmas. Mina võtsin pähe, et hakkan lasteriideid õmblema ja tegin hiljuti oma firma. Ma olen selle aastaga kaotanud nii mõned tuhanded närvirakud ja unetunnid ja kogunud mõned lisakilod ja kohustused.

Kodus on asjad nii kaugel, et kuu tagasi saabus meie viimane kaua oodatud mööbliese – koridori garderoobikapp! Igas toas on lambid, pole ühtegi lahtipakkimata kasti ja kolatoast on saanud minu õmblustuba (seal on tegelikult päris palju muud kola ka veel ikkagi).

Kuigi meil on nüüd 4 tuba ja võiks öelda, et päris palju ruumi, siis me mõlemad Andresega oleme jõudnud arusaamale, et meil on liiga palju asju! Mina rumal ostan kokku nii lasteriideid kui ka kangaid – okei viimane on nüüd välja vabandatav, see on mu töö. Aga kui ma õmblen niigi pooled asjad ise, mul on Stella jaoks Marielist alles terve garderoob, mis hõlmab mitut suurusnumbrit, siis milleks mul on vaja neid siia sahtlisse seisma osta? Mingi nõme raha ja ruumi neelav harjumus. Oh see meeldib – võtan. Ja siis ta seisab, ma unustan selle ära, see jääb väikseks ja siis kuluta veel aega, et see maha müüa, sest kõike ka ei raatsi niisama laiali jagada.

Proovin nüüd 2019 aasta mööda saata nii, et ma ei osta poest mitte ühtegi uut rõivaeset, välja arvatud ihupesu ja sokid. Kõik muu võib olla teiseringi kaup, mind see ei häiri, lapsi samuti mitte. Andrese eest ei oska rääkida. Aga ta ostab ka ehk aastas ühe allahinnatud t-särgi, nii et tema ostud ei tee eelarvesse erilist auku niikuinii.

Mu teine plaan on hakata tellima toitu e-poest, et mitte kulutada ebavajalikule pudi-padile. See saab raske olema, sest mulle meeldib jalutada suures poes, vaadata asju, vahel ka osta. Tihti kahjuks mingit jama, millega mul mitte midagi teha ei ole. Mu diagnoosiks võib vist panna – harakas? Kõik mis läigib, peab saama minu omaks! Šokolaad on ka läikiva paberi sees ju..Sealt ka need lisakilod.

Oma firmaga loodan esialgu iga kuu jääda niipalju plussi, et ma saaksin maksta enda eest sotsiaalmaksu, et mul oleks kehtiv haigekassa. Kuna meil saab vanemahüvitist Andres ja minul kehtivat töölepingut pole, siis haigekassa saamiseks on loetud variandid. Jääda rasedaks – nope, töötukassas ma juba olin 9.kuud arvel, minna tööle – väga ei mängi hetkel välja, või siis olla ise oma tööandja ja maksta selle eest ise. Muidugi niisama saaks ka osta, aga siis saab maksta ainult kvartali kaupa, mitte iga kuu nagu sotsiaalmaksuga ja see tuleb korraga päris pirakas summa välja käia.

Mis siis veel. Me võtsime kassi! Oranži kassipoisi, kelle nimeks sai Virsik. Mariel tahtis küll nektariin panna, aga see oli liiga pikk ja lohisev. Võtsime siis järgmise puuvilja ette. Loomaarsil kassile passi tehes ja teda registreerides selgus, et neid Virsikuid on kohe hulgi! Ja me veel arvasime, et nii originaalne nimi. Kass tuleb tõenäoliselt suur nagu Garfield. Ta on alles 6.kuune ja kaalub juba praegu 4.5 kg ja ta saab jao kaopa vastavalt kaalule kindlatel kellaaegadel süüa, nii et ei, me pole teda ise lihtsalt paksuks söötnud. Üleeile tehti tal kelladega naks-naks ja loodetavasti läheb jooksuaeg muretult mööda. Ta on hävitanud ära lugematul arvul asju ja me mõtleme iga päev mitu korda, kas oli seda kassi üldse vaja, aga ilma ka ei oska. Lapsed peaksid koos loomaga üles kasvama, et nad neid ei kardaks.

Ja lõpuks detsembri kõige kirgi kütvamast teemast – jõuludest! Kuigi me teeme kingitusi ainult lastele, siis see on täielik õudusunenägu ja hullumaja koos. Ma olen käinud kümneid kordi klaasistunud silmadega mööda mänguasjapoode ringi. Kõik tundub korraks nii äge, siis saad aru, et mõttetu jupp plastikut, millel tuled ja viled küljes ja mis peale pakist avamist mänguasjakasti põhja lendab. Stellale on eriti keeruline midagi valida, sest kõik 10.käsu mänguasjad, nagu FP mängukoer, lauluraamat, õunake, küpsisetünn, vurr, duplo klotsid, ksülofon, puust ladumisklotsid, nukk ja nukuvanker ning mänguköök koos nõudega on meil juba Marieli ajast olemas. Samuti pealeistutav auto, kiikhobu, kiiga-kaaga kiigik, poekassa, puust juur ja puuviljad, lugematul hulgal puslesid ja raamatuid, pehmeid mänguasju ning kõike muud! Mitte midagi nagu polekski osta ja kui ma seda nimekirja praegu ise loen, siis ausalt, pole ju vaja ka! Aga kuidas jõuluvana toob lapsele “ümbriku”. Laps tahab krõbisevasse värvilisse paberisse pakitud kingitusi – mänguasju! Vähemalt nii ma arvan. Mina küll tahaks.

Hetkel olengi varunud Stellale paar karpi duplosid, sest lego pole kulutus vaid investeering. Marielile ostsin 2 barbi nukku – sama jutt mis enne. Kui nemad ei mängi, äkki nende lapsed kunagi mängivad. Ja siis ühe play doh komplekti ja paar lauamängu. Mammu midagi rääkis küll laulvast elsa nukust, aga täna nägin ühte ja see maksis 60 euri! Ja see elsa nägi välja nagu ta oleks panniga vastu vahtimist saanud. Silmad külje peal nagu kalal. Kuigi sooduakaga oleks selle hetkel kätte saanud VAID 36 euroga, siis jäi see minust siiski poodi. Vaimustus, aga ainult sekundiks. Seda let it go laulu võime youtubest ka kuulata.

Kuidas teil asjade kokku kuhjamisega lood on? Ning mis plaanid jõuludeks, et eelarvet lõhki ei lööks ja uut aastat kodutuna alustama ei peaks?

Loodetavasti kirjutan järgmine kord enne, kui aasta pärast!

Tsauki 🙂

 

Kui beebil on allergia

Kui ma veel rase olin ja Stellat ootasin, jagati meie beebigrupis seda artiklit: http://latene.ee/index.php?route=module/kbm/article&kbm_article_id=383

“2017. aastal sünnivad ülitundlikud lapsed, kes peegeldavad kõike füüsiliselt. Näiteks, kui neil on tundlikus mingi toiduaine vastu, avaldub see kohese reaktsioonina”.

Ja minu väiksel vaesel naerupallil ongi täpselt nii. Pärast tema 3.elunädalat tekkis talle põskedele kare lööve, mis ei allunud tavalisele puhastamisele-kreemitamisele. 1.elukuu visiidil pakkus arst, et tegu võib siiski olla beebiaknega. Et vaatame, ehk möödub. Kuid see läks ainult hullemaks. Oma aruga panin talle mõnel korral hüdrokortisooli kreemi punetavatele kohtadele ja see paistis mõjuvat. Kuid jõulude aeg tuli lööve kaks korda hullemalt tagasi. Peale pühi läksime arstile uuesti näitama ja siis oli asi kindel – allergia.

Kuna nii tillukesel lapsel ei ole võimalik allergiatestidega tuvastada, mille vastu reaktioon täpsemalt tekib, pidime muud meetmed kasutusele võtma. Vahetasin kodus välja kodukeemia-pesupulbri. Stella sai retseptiga D-vitamiini (sojaõli baasil), zyrtec tilgad ja hüdrokortisooliga hormoonkreemi lööbe jaoks. Pidin hakkama pidama toitumispäevikut ja alustuseks kõik allergeenid menüüst välja võtma. Kes ei ole kursis, siis peale keedetud vee ja soola on kõik asjad potensiaalsed allergeenid. Arst oskas mulle ka vaid anda nimekirja asjadest, mida ma vältima pean. Seda, mida ma süüa tohin, ta öelda ei osanud. Kohvi lubas õnneks edasi juua. Oma kookospalmiroosuhkrust pidin samuti loobuma ja asendama selle taas tavalise valge surmaga. Sojapiim tundus algul harjumatu variant, kuid nüüd kus see mul eile otsa sai ja ma tavalise piimaga kohvi jõin, sain aru, et sojapiimaga maitseb kohv nii palju paremini. Muidugi mu kohv on mingi lahja lurr, mis ei vääri tõeliste kohvigurmaanide meelest isegi kohvi nime, aga mulle sobib ta just sellisena.

Alustasin oma menüüd vaikselt. Jätsin sinna tatra, riisi, soolaga praetud kalkuni ja seguhakkliha, banaani, pirni, mustikad ja kohvi sojapiimaga. Jaaaaaaa see oligi põhimõtteliselt kõik.

Esimene päev oli muidugi kohutavalt harjumatu, eriti raske oli see, et Andres tegi imelist omletti ja järgmine päev mu lemmik putru ja ma ei saanudki inimlikku hommikusööki nautida. Kes see ikka tahab hommikuks-lõunaks-õhtuks ainult tatart süüa? Aga mida päev edasi, seda rohkem ma harjusin. Jõin palju vett ja hippi imetamise teed juurde, et rinnapiim ära ei kaoks. Portsud üritasin ka pigem suuremana hoida, sest mis sa sealt tatrast ikka väga saad. Ja tulemus oli juba järgmine päev näha. Eks see oli muidugi allergiarohu-hormoonkreemi ja menüümuudatuse koostoimel, aga mu lapse põsed olid üle pika pika aja taas ilusad ja pehmed. Oi ma kasutasin seda kohe ära, panin talle kleidi selga, peapaela pähe ja klõpsasin nunnusid kaadreid. Muidu mul ongi terve kuu jagu vaid pilte, kus ta näos oleks nagu tulekahju 😦

Kolm päeva oli kõik super, kuniks ma otsustasin oma keedetud riisi juurde lisada mõne supilusikatäie konserv maisi. Ja see oli viga. Oi oi kui suur viga. Sellest lõi kohe metsik lööve näkku tagasi, lisaks keeras see ta seedimise mitmeks nädalaks tuksi. Väljaheitesse tekkisid verekiud. Ma olin just parasjagu temaga ta 2.elukuu visiidil perearsti juures, kui ta mul ooteruumis kakas ja ma mähet hakkasin vahetama ja verekiud avastasin. Tänu sellele sai kohe võtta proovid ja laborisse saata, et välistada muud pahalased. Pidin hoolega ta mähkme sisu jälgima ja vajadusel erakorralisse pöörduma. Õnneks olid proovid korras ja maisi vältimisel paranes lõpuks ka seedimine.

Mingi hetk ma proovisin süüa muna. Algul lihtsalt keedetud, siis praetult. Esimene kord tekkis ca 15 minutiks õrn reaktsioon, teine kord enam mitte. Ehk siis muna on tõenäoliselt safe.

Kuid kui nädal menüü jälgimist sai täis, sõitsime me maale ja ma väljusin oma kodusest mugavustsoonist ja minu teele jäid ette ahvatlused. Vanaema tehtud lehttaigna-õunamoosi pirukad, kartulipuder ja kodused kotletid, ma vist isegi jõin tavalist piima. Ja mitte midagi ei juhtunud! Ja nii terve nädalavahetuse. Ja siis ma läksin mugavaks ära. Koduteel tegime tanklas peatuse ja võtsin endale ühe latte. Ja kuna Mammu soigus kohe peale tanklast välja sõitmist, et tal just nüüd tekkis pissihäda, pidime tegema peatuse Viitnal šašlõkibaaris. Moe pärast võtsin ühed friikad ka, sest niisama – tsau, me tulime ainult vetsu, ei tahtnud ka teha. Ja friikate kõrval oli mingi ketsupi-hapukoore segust tehtud kaste ja ma nautisin neid ikka mõnuga peale nädalat tatradieeti. Kuid kahjuks koju jõudes ja pärast Stella ära toitmist avastasin, et põsed läksid jälle karedaks ja punaseks. Oma aruga mõtlesin, et juu see ketšup või kaste siis tegi seda, sest kartulipuder ju oli piimaga tehtud ja tankla kohvil oli tavaline piim sees ja need ju ei mõjunud.

Ja lõpuks ma siin ei saanudki enam reele tagasi, vaid andsin talle allergiarohtu ja sõin kahe suupoolega igasugust jama edasi.

Kuniks eelmine reede (26.01) sattusin ma temaga lastehaiglasse RS viiruse tõttu. Sinna minnes olid tal põsed ikka päris punased. Kuid mul keelati anda talle ühtegi kodust kaasa võetud ravimit, sh d-vitamiini, ta allergiarohtu ja kreemi. Ning ma sõin nädal aega haiglas täieliku jama. Lasin Andresel tuua valmistoitu, pitsat, saiakesi, küpsiseid, komme. Ja ta nahk läks imeilusaks! Ja mina olin jälle ahastuses, et mille kuramuse vastu tal see allergia siis ometi on? Mainiks ära, et lastehaiglas on toit nii jube, et ma kirjutasin tagasiside ankeedile, et meil saavad maal kanad ka paremini süüa.

Siis eile koju saades (01.02) andsin talle uuesti D-vitamiini ning kuna sojapiim oli otsa saanud, jõin tavalise piimaga päris mitu-mitu tassitäit kohvi. Ja reaktsioon oli jälle üleval. Kuna ma piima enda meelest välistasin allergeenina, siis arvasin juba, et ju siis see D-vitamiin ikkagi ei sobi (kuigi enne ju sobis, halloo Kadi!). Ja nüüd täna õhtuks lõi tal kõhu ka lahti ja jälle on verekiud väljaheite sees, lisaks on kõik roheline ja limane ja muidu rõve. Ehk siis ikkagi piim?

Miks see väljaselgitamine küll nii keeruline peab olema. Me oleme Stellaga veel kodus karantiinis – ei tohi minna isegi õue jalutama. Ja Andres sõitis täna maale Mammule järgi ja ei tea veel, kas tuleb homme või ülehomme. Õnneks mul on Astangu parim naabrinaine, kes elab küll hoopis teises Astangu otsas, aga viitsis käia poes ja mulle tuua sojapiima ja hakkliha, et ma saaksin homsest taas oma tatradieediga alustada, piimatooteid vältida ja vaadata, kas asi siis on neis või mitte. Wish me luck! Ahvatlused on ju igal pool. Mul on kapis kodujuust, mis hüüab mu nime 😦

Ehk jõuan homme sellest RS-viirusest ja meie haiglas olemisest ka lähemalt pajatada. Lisaks sünnitusmajas viibitud nädalale, kus keegi ei teadnud, mis mu lapsel viga on, oli see järgmine kõige hullem nädal mu elus.

 

Tere tulemast, mu väike täheke!

Stella saabus meie juurde 10.11.2017 kell 16.51. Kaalus printsess 3.410g ja oli 49 cm pikk.

Ma ei kajastanud oma raseduse kulgu blogis, mul on lihtsam neist asjadest tagant järele kirjutada, nagu ka Mammuga oli. Saan vaid öelda, et lõpp oli üsna sarnane esimesele rasedusele, mistõttu mu sünnitus seekord 38.rasedusnädalal esile kutsuti. Liiga palju lootevett. Ja kui ma ütlen palju, siis ma mõtlen tõesti väga väga palju. Kui see norm on seal liitri ringis, siis minul oli seda üle nelja. Isegi veel rohkem, kui Mammu ajal. Ning kuna emakas oli juba esimesest rasedusest välja veninud ja seekord venis veel enam, siis ei oleks saanud loomulik sünnitus ise üldse peale hakata. Või no tõenäosus selleks oleks väga väike olnud. Kuna Marieli aeg tekkis mul juba 39.nädalal väga tõsine infektsioon ja looteveed olid rohelised, siis seekord nii kaua ootama ei hakatud.

Mul on väga hea meel, et ma otsustasin oma rasedusega minna jälgimise alla Dr. Parve naistearstide juurde. Ma olen rohkem kui rahul oma ämmaemanda Liis Raagiga, kes alati kuulas mu mured ära ning toetas mind igati.

SÜNNITUS.

Esilekutsumisele läksin juba 9.novembri hommikul. Seal võeti mind sünnieelsesse osakonda sisse, tehti KTG, uus ultraheli, läbivaatus. Panime plaani paika, kuidas edasi hakkame tegutsema. Veekotti lahti teha ei saanud, sest pea polnud ära fikseerunud, seetõttu otsustasime pulbriga esilekutsumist alustada. Seda sain kokku 2 doosi. Pärast esimest tekkisid üsna ruttu 5-6 minutiliste vahedega talutavad kokkutõmbed, mis siiski maha vaibusid. 2 doosi järel läksid kokkutõmbed juba valusamaks, kuid vahed jäid endiselt sama pikaks ja hommikuks olid needki läinud. Kuid siiski mingi kasu neist oli olnud. Uue läbivaatuse ajaks oli pea juba fikseerunud ning sai veed lahti teha. Ja oi seda vett muudkui tuli ja tuli. Uputasin terve läbivaatuse toa põranda üle. Pärast seda saingi võtta asjad ning mind viidi sünnitustuppa nr 6. Helistasin ja kutsusin Andrese ka kohale. Kõigepealt pandi mind kohe KTG alla, mis näitas endiselt 5 minutilise vahedega nõrki kokkutõmbeid. Hakkasime siis koos koridori peal jalutama, hüppasin pallil, õõtsutasin aknalauale toetudes puusi – üritasin ühesõnaga lasta gravitatsioonil oma tööd teha. Tundus, et aitas. Valud läksid valusamaks, kuid tänu sellele, et ämmaemand näitas, kuidas õigesti hingata, sain ka nendega hakkama. Siiski, mu emakas oli jonni täis ja keeldus midagi rohkemat tegemast. Ma soovisin epiduraali, kuid selleks pidin veel ootama, et valude vahed tihedamad oleks. Arst otsustas emakatööd tilgaga kiirendada ja see töötas isegi liiga kiiresti. Hakkas juba päris valus, ma olin voodis pikali ja üleni külmavärinates. See aeg tuldi ka juba epiduraali tegema, kuid mul oli juba nii valus, et ma ei pannud seda isegi tähele. Ausalt, keegi oleks võinud mind üleni täis tatoveerida ja ma poleks arugi saanud. Üritasin vaid valusid kuidagi üle hingata ja vahepeal nii palju puhata kui võimalik. Ma vist enamus aja olingi silmad kinni lõpuks. Õnneks tänu arsti otsusele epiduraaliga venitada ja oodata, toimis ta ka seekord pigem ergutina, kui valuvaigistina. Presse ma küll ise ei tundnud, aga kuulasin arsti ja iga kord tuhu tulles suunasin kõik oma jõu pressimisele. Seekord sünnitasin ma külili, mitte selili ning seetõttu oli lapsel rohkem ruumi, et ilusti välja mahtuda. Laps pääses vaakumist ning mina välistest õmblustest. Ka platsenta tuli paar minutit hiljem ise välja ja täiesti valutult. Kuigi protsess ise oli ilmselgelt valus, siis valu kadus kohe lapse sündides. Ma küll pidin veel paar tundi sünnituslaual pikutama ja ootama, et verejooksu ei tekiks. Ma ei saanud isegi täpselt aru, mis toimus. Ei lubatud 2 h süüa ega juua ning olin jälgimise all. Püsti tõusta samuti ei tohtinud. Õnneks midagi ei juhtunud ja varsti sain juba jalgele ja pääsesime perepalatisse taastuma.

Kahjuks haiglas pidime me kokku veetma lausa 5 päeva, sest Stellal tekkisid tervisega mõningased probleemid. Esimene öö oli ilus, laps sõi mõnuga – vähemalt nii mulle tundus. Laupäeva hommikul oli kaalukadu minimaalne, laps roosa. Meile pakuti võimalust koju minna, kuid olime unised ja laisad ja veel ei jaksanud. Ja jumal tänatud, et ei läinud. Laupäeva õhtuks oli laps kuidagi väga unine, ei ärganud üldse söömiseks. Käisime teda lastearstile näitamas, siis ta korraks ärkas ja arst nägi, et laps väriseb veidralt. Ma arvasin, et sellest, et ta paljaks võeti ja külm on. Aga ei, telliti ruttu veresuhkru proov ja see oli tal alla kriitilise piiri. Et kui norm oli 3, siis temal oli see juba 1.7 peale langenud ja ta oli juba koomasse langemas. Räägiti juba intensiivist ja mul tekkis kohutav hirm ja paanika. Ruttu anti talle kõigepealt lisatoitu, mis näitu siiski normi ei tõstnud ja siis ka glükoosi. Sellega sai küll näidu normi, kuid siis tuli hakata tõestama, et asi ei ole selles, et laps näljas on ja mul piima ei ole. Ma olin end kohe algusest peale teadlikult nuumanud, joonud nii imetamise teed kui ka palju mahla, söönud korralikult. Nägin ju peale söötmist, et lapsel suu kõik piimane. Küsisin neilt rinnapumpa, kuid nad väitsid, et seda pole neil mulle anda. Lasin siis Andresel enda pumba kodust tuua ja vähese ajaga sain kätte juba üle 40 ml. Mida oli 2xrohkem, kui lapse ühe toidukorra norm. Tänu sellele sai ta vaid korra rpa-d ja edasi sain hakata oma piima andma, kuid seda siis süstlaga juurde, sest ta oli nii uimane ja unine, et rinnast ise ta oma koguseid ära ei jaksanud süüa. Üldse oli teda ilmvõimatu äratada iga 3h tagant söömiseks. Mul kulus tavaliselt üle tunni, et ta üldse rinnale saada. Ämmakad käisid samuti proovimas ning lõpuks anti alla ja öeldi, et las ta siis magab kauem ja küsib ise, siis ta vähemalt sõi aktiivsemalt ja suuremaid koguseid. Nii, kaalulanguse sai pidama, pidime juba koju saama, kõik oli näiliselt hästi. Kuid otsustati siiski uus veresuhkru proov veel teha ja see oli jälle langenud! Õde kontrollis lausa 2 korda, sest ta ei saanud seda uskuda, laps ju sööb, milles asi? Kuid näit oli taas 1.7. Talle anti uus doos gkükoosi ja pidin teda veel tihedamini toitma ja kaaluma hakkama. No ja et sellest veel vähe, siis ta läks mul kollaseks ka! Lõpuks määrati üldvereproov, et põletiku välistada ja bilirubiini täpset taset teada saada. Ja see vereproov võeti ju veenist! Nii tillukesel! Käisime intensiivis seda proovi andmas, ma poleks pidanud tõenäoliselt kaasa minema. Vaene laps. Siis tuli hakata tulemusi ootama. Põletiku õnneks ei olnud ja bilirubiin oli ka piiri peal, nii et päevitamist ei vajanud. Kuid siiski otsustati järgmise päeva hommikul uus proov võtta ja üle vaadata. Too kord ma suutsin oma äratuse lihtsalt kinni panna, nii et ma ärkasin alles selle peale, kui keegi tuli ja lapse mu kõrvalt ära võttis ja kadus. Ma ei saanud unesegaselt arugi, mis toimus. Õnneks ämmaemand tuli rahustama, et ta viidi vereproovi andma. Ja ma ei saanudki kaasa minna ja talle toeks olla. Aga ehk oligi nii parem. Ja jäime jälle ootama. Sellest proovist sõltus koju saamine. Viimane öö ma olin haiglas juba üksinda, sest vahepeal tõid mu vanemad Mammu maalt linna tagasi ja Andres oli temaga kodus. Mammu käis haiglas ka juba õde vaatamas, aga tänu tema käitumisraskustele tol hetkel oli tema sinna jäämine meiega välistatud. Ja üksi olles oligi kuidagi lihtsam.

15.november lubas lastearst meid viimaks koju. Veresuhkru proov oli korras ning ka bilirubiini tase polnud nii kõrge, et oleks vajanud ravi. Kaalu küll juurde tulnud ei olnud, samas alla polnud ta ka võtnud ja sõi juba ise praktiliselt kogu vajaliku koguse rinnast. Oh halleluuja, kui hea meel mul oli sealt viimaks minema saada. Pidin supernaist mängima, nädala jagu asju kokku pakkima, mis tähendas 2 suurt spordikotti, käekotti ja lisaks last turvahälliga ja sünnitusmajast üksi koju tulema. Muidugi ma vaevu mahtusin oma kodinatega lifti. Pidin ju kõik asjad ühe korraga autosse saama viidud. See vaatepilt võis üsna koomiline olla kõrvalt vaadates. Nagu koormaeesel. Autoga oli nii imelik sõita. Isegi kodutee tundus võõras. Ma mingi hetk ei saanudki enam aru, kus ma olen ja kuhu sõidan. Aga siht oli silme ees ja lõpuks me jõudsime koju!

 

 

 

 

Mariel – Smartass

Suure tähelepanu -ja suhtlemisvajadusega keskmisest nutikam laps.

Just selline on siis hetkel tema lõplik “diagnoos”, sest füüsiliselt on ta terve kui purikas ning haiglas uuriti reaalselt kõike.

25.september läksime me lastehaigla päevasesse statsionaari neuroloogiaosakonda, kus siis kõigepealt kohtusime neuroloogiga, kes meile selgitas, mis nad uurima ja tegema hakkavad ning siis vastavalt kavale, käisime mööda erinevaid kabinete.

Mammule tehti siseorganite ultraheli, südame EKG, lühiune EGG – ehk ta pidi jääma sügavalt magama, samal ajal kui talle oli pähe pandud anduritega müts ning veel hulk juhtmeid tema enda külge. Ja kujutate ette – ta jäigi nii magama. Haigas võõras kohas, kõval voodil, nagu see oleks täiesti tavaline asi. Lisaks käisime temaga logopeedil, silmaarstil, neuropsühholoogil. Temalt võeti nii vere, uriini kui ka väljaheiteproovid. Uuriti kõike alates toidutalumatustest – lõpetades maksalutikatega.

Ja ainus mis välja tuli, oli see, et tema D-vitamiini tase on veidi madal…

Muidugi me oleme väga õnnelikud, et tal midagi füüsiliselt viga ei ole. Kuid see teeb veel raskemaks kogu olukorraga leppimise, et ta lihtsalt ongi üks smartass. Vaimne areng on ees, emotsionaalne järelikult veidi maas. Ja meil jääb üle vaid loota ja oodata, et need tasemed lõpuks omavahel ühtlustuvad ja ta kasvab sellest välja ning muud ei midagi.

Mõned pärlid, mida ta meile ütleb, kui hakkab ära flippima:

• ütle mulle, mis ma tahan
• ütle mulle seda nii, et sa mitte midagi ei ütle
• ütle mulle seda, mida sa mulle üleeile ütlesid

Rasedus. Lühidalt.

31+ nädalat – lõpp nagu paistaks, samas terve igavik veel oodata

8 lisakilo – ise olen rahul. Ämmaemand samuti. Arst väga polnud. Ega siis midagi. Aju mõtleb dieedist, suu mugib viinamarju edasi.

Jalakrambid – kõigepealt 1, siis 2, 3, 4, 5, ja nüüd juba 6 magneesium B6 vitamiini PÄEVAS. Kui elada tahad. Ja lisaks 3 korda nädalas jalavann magneesiumihelvestega.

+ Paistetus. Ärme seda unusta. Aga selle vastu ravi ei ole. Saab ainult veel rohkem vett juua. Mis tähendab veel rohkem vetsupause. Mis piirab oluliselt mu liikumist.

B12 vitamiini süstid kanni kuni sünnituseni välja. Raud ei imendu. Aneemia. Söön veel tablette, varsti pean ampulle jooma hakkama. Või tehakse vereülekanne. Suurt vahet enam pole.

Kõhus laiutamas juba 2 kilone jurakas. Kuna seekord on vett parajalt, siis ma tunnen kõike – liiga hästi! Täna öösel ma lausa karjatasin. Lisaks on ta mind juba korduvalt arvama pannud, et ta just murdis mu ribi. See pole kusjuures võimatu.

Imeline aeg, kas pole?