Tere tulemast, mu väike täheke!

Stella saabus meie juurde 10.11.2017 kell 16.51. Kaalus printsess 3.410g ja oli 49 cm pikk.

Ma ei kajastanud oma raseduse kulgu blogis, mul on lihtsam neist asjadest tagant järele kirjutada, nagu ka Mammuga oli. Saan vaid öelda, et lõpp oli üsna sarnane esimesele rasedusele, mistõttu mu sünnitus seekord 38.rasedusnädalal esile kutsuti. Liiga palju lootevett. Ja kui ma ütlen palju, siis ma mõtlen tõesti väga väga palju. Kui see norm on seal liitri ringis, siis minul oli seda üle nelja. Isegi veel rohkem, kui Mammu ajal. Ning kuna emakas oli juba esimesest rasedusest välja veninud ja seekord venis veel enam, siis ei oleks saanud loomulik sünnitus ise üldse peale hakata. Või no tõenäosus selleks oleks väga väike olnud. Kuna Marieli aeg tekkis mul juba 39.nädalal väga tõsine infektsioon ja looteveed olid rohelised, siis seekord nii kaua ootama ei hakatud.

Mul on väga hea meel, et ma otsustasin oma rasedusega minna jälgimise alla Dr. Parve naistearstide juurde. Ma olen rohkem kui rahul oma ämmaemanda Liis Raagiga, kes alati kuulas mu mured ära ning toetas mind igati.

SÜNNITUS.

Esilekutsumisele läksin juba 9.novembri hommikul. Seal võeti mind sünnieelsesse osakonda sisse, tehti KTG, uus ultraheli, läbivaatus. Panime plaani paika, kuidas edasi hakkame tegutsema. Veekotti lahti teha ei saanud, sest pea polnud ära fikseerunud, seetõttu otsustasime pulbriga esilekutsumist alustada. Seda sain kokku 2 doosi. Pärast esimest tekkisid üsna ruttu 5-6 minutiliste vahedega talutavad kokkutõmbed, mis siiski maha vaibusid. 2 doosi järel läksid kokkutõmbed juba valusamaks, kuid vahed jäid endiselt sama pikaks ja hommikuks olid needki läinud. Kuid siiski mingi kasu neist oli olnud. Uue läbivaatuse ajaks oli pea juba fikseerunud ning sai veed lahti teha. Ja oi seda vett muudkui tuli ja tuli. Uputasin terve läbivaatuse toa põranda üle. Pärast seda saingi võtta asjad ning mind viidi sünnitustuppa nr 6. Helistasin ja kutsusin Andrese ka kohale. Kõigepealt pandi mind kohe KTG alla, mis näitas endiselt 5 minutilise vahedega nõrki kokkutõmbeid. Hakkasime siis koos koridori peal jalutama, hüppasin pallil, õõtsutasin aknalauale toetudes puusi – üritasin ühesõnaga lasta gravitatsioonil oma tööd teha. Tundus, et aitas. Valud läksid valusamaks, kuid tänu sellele, et ämmaemand näitas, kuidas õigesti hingata, sain ka nendega hakkama. Siiski, mu emakas oli jonni täis ja keeldus midagi rohkemat tegemast. Ma soovisin epiduraali, kuid selleks pidin veel ootama, et valude vahed tihedamad oleks. Arst otsustas emakatööd tilgaga kiirendada ja see töötas isegi liiga kiiresti. Hakkas juba päris valus, ma olin voodis pikali ja üleni külmavärinates. See aeg tuldi ka juba epiduraali tegema, kuid mul oli juba nii valus, et ma ei pannud seda isegi tähele. Ausalt, keegi oleks võinud mind üleni täis tatoveerida ja ma poleks arugi saanud. Üritasin vaid valusid kuidagi üle hingata ja vahepeal nii palju puhata kui võimalik. Ma vist enamus aja olingi silmad kinni lõpuks. Õnneks tänu arsti otsusele epiduraaliga venitada ja oodata, toimis ta ka seekord pigem ergutina, kui valuvaigistina. Presse ma küll ise ei tundnud, aga kuulasin arsti ja iga kord tuhu tulles suunasin kõik oma jõu pressimisele. Seekord sünnitasin ma külili, mitte selili ning seetõttu oli lapsel rohkem ruumi, et ilusti välja mahtuda. Laps pääses vaakumist ning mina välistest õmblustest. Ka platsenta tuli paar minutit hiljem ise välja ja täiesti valutult. Kuigi protsess ise oli ilmselgelt valus, siis valu kadus kohe lapse sündides. Ma küll pidin veel paar tundi sünnituslaual pikutama ja ootama, et verejooksu ei tekiks. Ma ei saanud isegi täpselt aru, mis toimus. Ei lubatud 2 h süüa ega juua ning olin jälgimise all. Püsti tõusta samuti ei tohtinud. Õnneks midagi ei juhtunud ja varsti sain juba jalgele ja pääsesime perepalatisse taastuma.

Kahjuks haiglas pidime me kokku veetma lausa 5 päeva, sest Stellal tekkisid tervisega mõningased probleemid. Esimene öö oli ilus, laps sõi mõnuga – vähemalt nii mulle tundus. Laupäeva hommikul oli kaalukadu minimaalne, laps roosa. Meile pakuti võimalust koju minna, kuid olime unised ja laisad ja veel ei jaksanud. Ja jumal tänatud, et ei läinud. Laupäeva õhtuks oli laps kuidagi väga unine, ei ärganud üldse söömiseks. Käisime teda lastearstile näitamas, siis ta korraks ärkas ja arst nägi, et laps väriseb veidralt. Ma arvasin, et sellest, et ta paljaks võeti ja külm on. Aga ei, telliti ruttu veresuhkru proov ja see oli tal alla kriitilise piiri. Et kui norm oli 3, siis temal oli see juba 1.7 peale langenud ja ta oli juba koomasse langemas. Räägiti juba intensiivist ja mul tekkis kohutav hirm ja paanika. Ruttu anti talle kõigepealt lisatoitu, mis näitu siiski normi ei tõstnud ja siis ka glükoosi. Sellega sai küll näidu normi, kuid siis tuli hakata tõestama, et asi ei ole selles, et laps näljas on ja mul piima ei ole. Ma olin end kohe algusest peale teadlikult nuumanud, joonud nii imetamise teed kui ka palju mahla, söönud korralikult. Nägin ju peale söötmist, et lapsel suu kõik piimane. Küsisin neilt rinnapumpa, kuid nad väitsid, et seda pole neil mulle anda. Lasin siis Andresel enda pumba kodust tuua ja vähese ajaga sain kätte juba üle 40 ml. Mida oli 2xrohkem, kui lapse ühe toidukorra norm. Tänu sellele sai ta vaid korra rpa-d ja edasi sain hakata oma piima andma, kuid seda siis süstlaga juurde, sest ta oli nii uimane ja unine, et rinnast ise ta oma koguseid ära ei jaksanud süüa. Üldse oli teda ilmvõimatu äratada iga 3h tagant söömiseks. Mul kulus tavaliselt üle tunni, et ta üldse rinnale saada. Ämmakad käisid samuti proovimas ning lõpuks anti alla ja öeldi, et las ta siis magab kauem ja küsib ise, siis ta vähemalt sõi aktiivsemalt ja suuremaid koguseid. Nii, kaalulanguse sai pidama, pidime juba koju saama, kõik oli näiliselt hästi. Kuid otsustati siiski uus veresuhkru proov veel teha ja see oli jälle langenud! Õde kontrollis lausa 2 korda, sest ta ei saanud seda uskuda, laps ju sööb, milles asi? Kuid näit oli taas 1.7. Talle anti uus doos gkükoosi ja pidin teda veel tihedamini toitma ja kaaluma hakkama. No ja et sellest veel vähe, siis ta läks mul kollaseks ka! Lõpuks määrati üldvereproov, et põletiku välistada ja bilirubiini täpset taset teada saada. Ja see vereproov võeti ju veenist! Nii tillukesel! Käisime intensiivis seda proovi andmas, ma poleks pidanud tõenäoliselt kaasa minema. Vaene laps. Siis tuli hakata tulemusi ootama. Põletiku õnneks ei olnud ja bilirubiin oli ka piiri peal, nii et päevitamist ei vajanud. Kuid siiski otsustati järgmise päeva hommikul uus proov võtta ja üle vaadata. Too kord ma suutsin oma äratuse lihtsalt kinni panna, nii et ma ärkasin alles selle peale, kui keegi tuli ja lapse mu kõrvalt ära võttis ja kadus. Ma ei saanud unesegaselt arugi, mis toimus. Õnneks ämmaemand tuli rahustama, et ta viidi vereproovi andma. Ja ma ei saanudki kaasa minna ja talle toeks olla. Aga ehk oligi nii parem. Ja jäime jälle ootama. Sellest proovist sõltus koju saamine. Viimane öö ma olin haiglas juba üksinda, sest vahepeal tõid mu vanemad Mammu maalt linna tagasi ja Andres oli temaga kodus. Mammu käis haiglas ka juba õde vaatamas, aga tänu tema käitumisraskustele tol hetkel oli tema sinna jäämine meiega välistatud. Ja üksi olles oligi kuidagi lihtsam.

15.november lubas lastearst meid viimaks koju. Veresuhkru proov oli korras ning ka bilirubiini tase polnud nii kõrge, et oleks vajanud ravi. Kaalu küll juurde tulnud ei olnud, samas alla polnud ta ka võtnud ja sõi juba ise praktiliselt kogu vajaliku koguse rinnast. Oh halleluuja, kui hea meel mul oli sealt viimaks minema saada. Pidin supernaist mängima, nädala jagu asju kokku pakkima, mis tähendas 2 suurt spordikotti, käekotti ja lisaks last turvahälliga ja sünnitusmajast üksi koju tulema. Muidugi ma vaevu mahtusin oma kodinatega lifti. Pidin ju kõik asjad ühe korraga autosse saama viidud. See vaatepilt võis üsna koomiline olla kõrvalt vaadates. Nagu koormaeesel. Autoga oli nii imelik sõita. Isegi kodutee tundus võõras. Ma mingi hetk ei saanudki enam aru, kus ma olen ja kuhu sõidan. Aga siht oli silme ees ja lõpuks me jõudsime koju!

 

 

 

 

Advertisements

Mariel – Smartass

Suure tähelepanu -ja suhtlemisvajadusega keskmisest nutikam laps.

Just selline on siis hetkel tema lõplik “diagnoos”, sest füüsiliselt on ta terve kui purikas ning haiglas uuriti reaalselt kõike.

25.september läksime me lastehaigla päevasesse statsionaari neuroloogiaosakonda, kus siis kõigepealt kohtusime neuroloogiga, kes meile selgitas, mis nad uurima ja tegema hakkavad ning siis vastavalt kavale, käisime mööda erinevaid kabinete.

Mammule tehti siseorganite ultraheli, südame EKG, lühiune EGG – ehk ta pidi jääma sügavalt magama, samal ajal kui talle oli pähe pandud anduritega müts ning veel hulk juhtmeid tema enda külge. Ja kujutate ette – ta jäigi nii magama. Haigas võõras kohas, kõval voodil, nagu see oleks täiesti tavaline asi. Lisaks käisime temaga logopeedil, silmaarstil, neuropsühholoogil. Temalt võeti nii vere, uriini kui ka väljaheiteproovid. Uuriti kõike alates toidutalumatustest – lõpetades maksalutikatega.

Ja ainus mis välja tuli, oli see, et tema D-vitamiini tase on veidi madal…

Muidugi me oleme väga õnnelikud, et tal midagi füüsiliselt viga ei ole. Kuid see teeb veel raskemaks kogu olukorraga leppimise, et ta lihtsalt ongi üks smartass. Vaimne areng on ees, emotsionaalne järelikult veidi maas. Ja meil jääb üle vaid loota ja oodata, et need tasemed lõpuks omavahel ühtlustuvad ja ta kasvab sellest välja ning muud ei midagi.

Mõned pärlid, mida ta meile ütleb, kui hakkab ära flippima:

  • ütle mulle, mis ma tahan
  • ütle mulle seda nii, et sa mitte midagi ei ütle
  • ütle mulle seda, mida sa mulle üleeile ütlesid

Rasedus. Lühidalt.

31+ nädalat – lõpp nagu paistaks, samas terve igavik veel oodata

8 lisakilo – ise olen rahul. Ämmaemand samuti. Arst väga polnud. Ega siis midagi. Aju mõtleb dieedist, suu mugib viinamarju edasi.

Jalakrambid – kõigepealt 1, siis 2, 3, 4, 5, ja nüüd juba 6 magneesium B6 vitamiini PÄEVAS. Kui elada tahad. Ja lisaks 3 korda nädalas jalavann magneesiumihelvestega.

+ Paistetus. Ärme seda unusta. Aga selle vastu ravi ei ole. Saab ainult veel rohkem vett juua. Mis tähendab veel rohkem vetsupause. Mis piirab oluliselt mu liikumist.

B12 vitamiini süstid kanni kuni sünnituseni välja. Raud ei imendu. Aneemia. Söön veel tablette, varsti pean ampulle jooma hakkama. Või tehakse vereülekanne. Suurt vahet enam pole.

Kõhus laiutamas juba 2 kilone jurakas. Kuna seekord on vett parajalt, siis ma tunnen kõike – liiga hästi! Täna öösel ma lausa karjatasin. Lisaks on ta mind juba korduvalt arvama pannud, et ta just murdis mu ribi. See pole kusjuures võimatu.

Imeline aeg, kas pole?

 

Meie Mammukene

Ma olen siin läbi aastate pikalt ja laialt kirjutanud, et Mammu on üsnagi rahutu laps ja tema hüsteeriahoogudest, unepaanikast jne. Kord need vaibuvad, siis jälle tulevad palju hullemini tagasi. Olen jooksnud temaga mööda arste ja psühholooge ning pole seni erilist abi kusagilt leidnud. Ausalt ma olen isegi kloostrist küünlaid toonud ja tema karjumise ajal Meie Isa palvet lugenud! Aga jah, kes on öelnud, et tegemist on lihtsalt tundliku lapsega, kes süüdistanud temperamenti ja iseloomu. Aga kuna nüüd suve lõpp ja kolimine tõid kaasa sellised hüsteeriahood, mis meenutasid lausa psühhoosi, siis hakkasin jälle otsast peale. Kõige pealt ikka perearstile, keda asendas üks teine arst. Kuna seal ta mul ei röökinud, ütles too vaid, et ah see läheb veel hullemaks – oota kuni teismeliseks saab! Kuna 9.elukuul võetud veenivere proov oli korras, ei näinud ta ka mõtet meid kuhugi edasi saata. Oeh. Panin ka uue aja Tallinna Perekeskusesse lastepsühholoogi juurde. Aga kuna asjad läksid järgnevate päevadel ainult hullemaks, siis ma viimases hädas helistasin ühe tema “hoo” ajal lastehaigla erakorralisse vastuvõttu ning küsisin, kas ma võin sellise lapse sinna näidata viia, et meie teda maha rahustada enam ei suuda. Õnneks lubati ja sõitsimegi nii, et mina roolis ja Andres hoidis teda tagaistmel jõuga kinni. Ainus viis teda sellises olekus transportida. Ja ta ei rahunenud maha ka teel olles ega haiglas, isegi kui erinevad arstid üritasid teda küll rahustada, küll tähelepanu mujale juhtida – mitte midagi. Nagu must sein oleks ees. Ta ei saa aru, kus ta on või kes ta on või mida ta tahab või ei taha. Ja hiljem ta ei mäleta ka, mis ta tegi. Kahjuks võib ta endale ka viga teha. Õnneks meid vastu võtnud Dr. Einberg mõistis meie muret ja nägi, et asi pole päris korras – tegu ei ole lihtlabase jonnihoo või kasvatamatu lapsega. Ja tänu temale saime me suunamise lasteneuroloogiasse. Täna käisimegi Lastehaiglas Dr.Õimi vastuvõtul, kes leidis, et oleks hea, kui me viiks läbi erinevaid uuringuid ja katsuks välistada kõik orgaanilised vead ja põhjused. Need uuringud on kõik nii võõraste ja hirmsate nimedega, aga mulle lubati, et haiget ei tee üksi. 25.september läheme siis esimest korda päevasesse statsionaari sisse ja uus lugu algab. Ma väga loodan, et me ei tee seda teed läbi nüüd asjata ning sealt midagi selgub.

Aga me külastasime täna ka Perekeskuse lastepsühholoog Anni Vaherit, kelle juures Mariel hakkab alustuseks käima saviteraapias. Proovime siis kahte asja paraleelselt ja vaatame mis sellest kõigest välja tuleb. Oleks suurepärane, kui enne teise lapse sündi saaksime veidi targemaks, et kes meil kodus on ja kuidas temaga õigesti ümber käia.

Päris kurb oli käia uues lasteaias õpetajatele seletamas, et meil sellised probleemid on ja kui tal ongi kusagil sinikad, siis ta on kas end järjekordse hoo aeg kuhugi vastu peksnud või me oleme üritanud teda kinni hoida, et ta seda ei teeks. Muidugi uus lasteaed ja uued õpetajad – kuulasid suu ammuli. Sest lasteaias pole ta kahe aasta jooksul mitte kunagi nii teinud. Vahel siis, kui me talle järgi oleme läinud, on ta pinge all murdunud ja ei ole suutnud end enam kontrollida ja siis on tulnud kisa. Kuid mitte kunagi rühmas pole õnneks või kahjuks õpetajad pidanud sellist asja pealt nägema. See teeb asja omakorda keeruliseks, et midagi diagnoosida või arvata. Psühholoog täna oli arvamusel, et tema arvates ei tee laps seda meelega. Et ajus tekiks justkui mingi lühis, mis siis kõik ratsionaalsed osad välja lülitab. Ma ikka loodan, et nii tõsised need asjad ei ole. Ma üldse ei tahaks hakata oma 3.aastasele lapsele rahusteid või ravimeid sisse söötma.

Nüüd on ju veel uus elukoht ja uued naabrid. Ma juba olen mitu korda näinud, kuidas kõrvalkorteris elav üksik naisterahvas aknalt piilub, kui me õue läheme. Ma juba mõtlesin, et peaks ehk tegema maja peale lendlehed, et jah korteris number X elab selline laps, et ausõna ta ei saa peksa ja me tõesti ei suudagi teda 3 tunni jooksul maha rahustada, aga temaga tegeletakse ja keegi ei lase tal üksi röökida. Ehk peaks ka kohaliku sotsiaalosakonda juba ette ära teatama, et kui kõnesid hakkab tulema, siis teadke, et meil selline probleem on. Võibolla väljastaksid arstid mingi tõendi ka ja saabki selle otse sinna osakonda saata? Nali naljakas, aga hetkel üsna reaalne olukord. Eks kui lastekaitsest jälle kõne või kutse peaks tulema, siis peab selle nalja ära ka realiseerima, et inimeste teadlikust veidi tõsta ja infot levitada.

Eks me elamegi hetkel üks päev korraga ja päeva moto ongi ellu jääda ja mitte alla anda. Vahel me näeme ära, kui tal hakkab see “hoog” peale tulema ja seda annab kuidagi tähelepanu kõrvale juhtides ära hoida. Kuid see on ausalt väga harv juhus. Ma olen hakanud kirja ka panema, kui tihti ta nii teeb ja hetkel on selline suurem plahvatus toimunud suhtkoht 2-3 päeva tagant. Praegu on olnud pikem paus. Viies päev juba ilma “hoota”. Aga ausalt, me oleme hoidnud teda nagu sitta pilpa peal ja teinud kõik, mis ta tahab. Eks mõni kindlasti mõtleb, et mis lapsevanemad me sellised oleme, et ennast peab ju kehtestama! Aga täna psühholoog lohutas ka, et sõltub olukorras. Vahel on targem järgi anda. See “hoog” kahjustab tema närvisüsteemi ja arengut kindlasti tunduvalt rohkem kui see järeleandmine pisiasjades.

Aga hoian kursis, kuidas meie Mammukese läheb ning loodetavasti on aega varsti ka uuest kodust ja teise ilmakodaniku sünniks valmistumisest kirjutada 🙂

 

Uus beebi

Nonii, keegi läheb kohe elevusse, kui temast mõelda, rääkida või kirjutada. Hakkab kohe kõhus sellist möllu tegema, et raske uskuda, et neid lapsi seal vaid üks on. Aga ju siis võtab väike õde suuremast šnitti ja tuleb ka temast üks paras tulesäde. Hetkel on mul jooksmas juba 18.rasedusnädal ning see esimene ja keerulisem osa rasedusest on juba üle elatud. Kohe kohe ongi juba pool läbi! Aga, et alustada algusest, lisan siia mõned üleskirjutused, mis ma varasemalt tegin. Siit tuleb nüüd päris pikk jutt, aga ei näinud ka mõtet seda kõike jupitama hakata. Igatahes mõnusat lugemist 🙂

 

Selleks, et ma oleksin isegi valmis teise lapse peale mõtlema, läks üle 2 aasta kindlasti. Kui Mammu oli 2.5, siis jätsime uuele beebile tee vabaks. Ja oodata lasi ta end täpselt pool aastat, sest kohe peale Mammu 3.sünnipäeva otsustas see laps, et ju nüüd on õige aeg tulla. Või siis andis talle tõuke see, et just sel ajal allkirjastasime me lepingud ja oli teada, et hiljemalt sügiseks oleme me kõik uues kodus. OMA kodus. Kodus, kus on soe ja palju ruumi ja igal ühel oma tuba. Ja mina veel naersin Andrese jutu peale, kui käisime avatud uste päeval oma tulevast kodu vaatamas ja tema hoolega seletas, et näed siia teeme Mammule toa ja sellest saab teise lapse tuba. Jah, kust sa selle teise lapse võtta plaanid, ei tea? Ju see laps võttis siis sõnasabast kinni.

Oma rasedusest sain ma teada päris varakult, juba 4+ nädalal. Testi tegin 18.märts ning algul ilmus testile ikka imehele triip. Nii et Andres ei saanud mitte midagi aru, aga sõbranna soovis juba õnne. Mõned päevad hiljem tegin kordustesti ning siis nädal aega hiljem uuesti ja triip läks muudkui roosamaks ja roosamaks kuni lõpuks polnud enam kahtlustki. Esimesed varajased sümptomid, nagu halvav väsimus, iiveldus ja punnis kõht kinnitasid nii öelda diagnoosi. Ja muidugi läks taas mu immuunsus nii alla kui võimalik ja praeguseks olen ma vist juba 3 või 4 korda külmetust põdenud. Ja mis minu jaoks kõige šokeerivam oli – mul kadus kohvi isu ära! Nagu täielikult. Varem ma elasin kohvi nimel ja see oli üks parim osa minu hommikust, kuid nüüd ei talunud ma isegi kohvi lõhna, veel vähem maitset. Ja uskuge mind, ma proovisin ikka korduvalt, et äkki nüüd on see veider asi üle läinud, kuid ei midagi. Kohvi isu hakkab alles nüüd vaikselt tagasi tulema.

Aga tagasi raseduse juurde tulles, siis seekord ma otsustasin, et ma ei võta end rasedusega arvele ei ITK-sse ega ka Pelgulinna. Talvel avastasin ma, et samas majas, kus asub ka meie perearst, on kõigest korrus üleval pool üks tore väike naistekliinik nimega Dr.Parve Naistearstid. Käisin seal ka kontrollis ja olukorraga tutvumas ning jäin rohkem kui rahule. Ja meeldiv oli mu üllatus, kui selgus, et neil on tööl ka ämmaemandad ning seal saab samamoodi rasedusega arvel olla, kui tavahaiglas. Helistasingi siis sinna ning kõigepealt pani ämmaemand mulle esimese visiidi aja kirja naistearstile Dr.Kobini juurde, kes siis raseduse tuvastas. Esimene visiit toimus 4.aprill, siis kui oli alles 6+ nädalat ning õnneks mul on mõlema lapsega vedanud ning juba nii varakult oli olemas ka südametöö. Ta oli siis alles 0.49 mm pikk! Täiesti imetilluke täpp ja süda juba lõi. Sain ka hunniku saatekirju ning ka saatekirja kuklavoldi mõõtmise ulrahelisse, mis nüüd on hoopis Oscar testi nime all? See oli midagi uut, Mammuga küll lisaks mingisuguseid vereproove andma ei pidanud. Ma olen oma arstiga nii rahul. Ja mis on hea, ta on tööl ka Pelgulinnas. Ehk kui mul veab, siis satub ta ka mu sünnitusele ning samas ta töötab ka valvearstina, ehk kui mul mingi mure peaks olema, saan kohe ta vastuvõtule minna. Minu jaoks ideaalne lahendus.

Kuid nagu ikka, peale esimest visiiti ja kuklavoldi ultraheli vahele jääb ühe raseda jaoks ilmatumalt pikk aeg. 1.5 kuud ainult ootamist ja iiveldamist. See aeg venis ikka kohutavalt. Ja ülemõtleja nagu ma olen + lisaks rasedusaegsed „imelised“ unenäod viisid mind seal 10+ rasedusnädala kanti ikka päris endast välja. Ühel hommikul ärkasin tööl juba kella 5 aeg üles, sest olin unes näinud, kuidas ultrahelis avastati, et lapsel on sada häda küljes. Mul tekkis reaalselt paanikahoog. Nii, kui kell sai 8, helistasin kohe oma arstile ja kurtsin muret. Kuigi midagi tõsist ju polnud juhtunud, mul ei ole selle rasedusega olnud ei määrimist ega verejookse ega ka tugevaid emaka venimise valusid, ainult külmetus, siis õnneks tuli arst mulle vastu ning otsis samaks päevaks ühe vaba aja, et vaatame üle, kas laps ilusti kasvanud ja kas süda lööb. See visiit kestis vist maksimum 3 minutit, kui sedagi. Ma istusin tooli, arst näitas mulle, et täitsa tublisti kasvanud pisike beebi, kellel süda lööb ja printis mulle pildi kaasa ja juba ma läksingi. Kuid see 3 minutit andis mulle piisavalt hingerahu, et rahulikult kuklavoldini ultrahelini aeg ilma emosse tormamata üle elada. Laps oli selle vahepealse kuu ajaga kasvanud 3 cm! Ja ta nägi juba täitsa päris lapse moodi välja, kuigi ta oli siiski alles imetillukene.

ESIMENE ÄMMAEMANDA VISIIT

8.mail. oli mul viimaks esimene ämmaemanda visiit. Nädal enne olin ma käinud ja ära andnud esimesed vereproovid. Ämmaemandaks on mul Liis Raag ning esmamulje temaga kohtudes oli väga meeldiv. Ega esimesel visiidil pikka juttu ei olnudki, mind võeti rasedusega arvele, täitsime rasedakaardi ning muid pabereid ja määrasime järgmise visiidi aja. Milleks on alles 12.juuni! Kui on juba 16+ nädalat. Selle rasedusega ei taha mind keegi eriti näha millegipärast. Isegi proovide jaoks saatekirju ei saanud. Mammut oodates ma enda mäletamist muud ei teinudki, kui tassisin ainult pissiproove Pelgulinna. Aga, ju siis pole hetkel rohkem vajalik.

KUKLAVOLDI ULTRAHELI

17.mai ultraheli. Viimaks! Lõpuks ometi! Mul oli küll suur soov Mammu kaasa võtta, kuid ta oli tuulerõugetes ja me pagendasime ta maale. Läksime Andresega kahekesi. Kuna aeg anti mulle telefoni teel ja ma olin kõne ajal poes, siis ma ei kuulnud eriti hästi peale kuupäeva ja kellaaja midagi. Mingi kabineti numbri olin ka paberile kritseldanud. Ning kui me olime juba 15 minutit oodanud, siis tabas mind äkki mõte, et me VIST oleme vale ukse taga. Jooksin siis veelkord registratuuri ja mu kahtlused osutusid tõeks. Õnneks hiljaks me ei jäänud, leidsime õige koha üles ja saime ka kohe kabineti sisse minna. Ultraheli tegi mulle Dr.Timofejeva ning alguses ma jäin sellega ka väga rahule. Laps oli paras rahmeldis ja ei teinud arstile tema tööd just kergeks. Kuid lõpuks sai kõik siiski mõõdetud ning peale ultraheli sain arstilt saatekirjad vereanalüüside jaoks kõrvalkabinetti. Arst ütles, et platsenta on seekord eesseinas ning ennustas meile poega.

Minu usaldus Pelgulinna vastu hakkas aga taas langema peale seda, kui mu Oscar testi tulemused ära suudeti kaotada. Esialgu öeldi mulle, et tulemused tulevad max 2 päevaga ja kui midagi on valesti helistavad nad mulle ise. Ootasin veel kannatlikult esmaspäevani ja helistasin siis oma ämmaemandale. Tulemusi veel ei olnud. Ootasin veel nädala ja kuna olin Mammuga perearstil, läksin ise kabinetist läbi. Otsisid mis nad otsisid, tulemusi polnud ning ka süsteemis polnud midagi kirjas. Ootasime veel nädala, ikka ei midagi. Helistasin ka korduvalt Pelgulinna, kust öeldi, et ei saa olla, et kadunud on, et oodake ikka veel. Nooo okei siis. Ämmaemand arvas, et kuna kuklavolt ise oli normaalmõõdus, siis ei ole vaja kordustesti teha. Kuid ikka jäi nagu närima, et mis mõttes kaotatakse nii olulise uuringu tulemus lihtsalt ära? See ei olnud ju mingi suvaline vereproov.

ULTRAHELI DR.ŠOISI JUURES

Mingi hetk ma otsustasin, et soovin järgmised ultrahelid teha Dr.Šoisi juures. Panin sinna aja 7.juuniks, kui oli 15+ nädalat ning ka 17.juuliks, et teha looteanatoomia ultraheli seal. Käisin tema juures ka Mariel oodates ja no ausalt, sa saad seda, mille eest sa maksad. Mina olen seal käies jäänud rohkem kui rahule.

Sinna ma sain Mammu kaasa võtta, et tema ka protsessi kaasata. Ja kujutate ette meie üllatust, kui öeldi, et me saame hoopis teise tütre? Ma olin juba poiste riideid jõudnud kokku osta. Ning samuti on ka platsenta hoopis tagaseinas, mistõttu ma juba ka nädalakese olen lapse liigutusi tundnud. Esimene kord siis 15+3, kui olime maal ja istusin mere ääres ja vaatasin, kuidas Andres Mammuga tuulelohet lennutasid. Siis sain 3 sellist toud, et neid enam gaasimullidega segi ei ajanud. Muidugi jäi kahtlus, et kas siiski, kui platsenta pidi ju eesseinas olema. Kuid nüüd on asi kindel, et tegu oli siiski lapse liigutustega. Ka Šois küsis, kas juba tunnen, et laps on heas asendis ja platsenta taga, et võin juba tunda. Igatahes, rääkisin ka talle, et mu Oscar testi tulemusi pole ning tema soovitas ämmaemandalt küsida saatekirja siis triple testile, sest kuklavoldi mõõtmine ning ultraheli siiski ei tuvasta ära Downi sündroomi, selleks on vaja ka muid analüüse. Kodus siis mõtlesin, et proovin veel kord Pelgulinna helistada, et äkki on nüüd kuu aega hiljem siiski kusagilt mu tulemused välja ilmunud. Seekord sattus infotelefoni otsa õnneks selline inimene, kes mu muret tõsiselt võttis ja tegutsema asus. Otsiti üles inimene, kes tegeles minu proovidega ja tuligi välja, et arvutis oli unustatud vajutada mingit kinnitamise nuppu, mistõttu ei olnud tulemused süsteemis arstile nähtavad ega tulemusi ka välja saadetud. Õnneks öeldi juba telefoni teel, et kõik riskid on väga madalad ning asjadega tegeletakse edasi ja lubati tulemused ka mu arstile saata ja süsteemis nähtavaks teha. Hiljem helistati ja vabandati ka, et asjaga varem tegelema ei hakatud.

TEINE ÄMMAEMANDA VISIIT

12.juuni – teine ämmaemanda visiit – kaalutõus NULL ja seda kogu raseduse peale, jess. Kuna ma alustasin seda rasedust niigi 8 kg raskemana, kui esimest, siis ma jälgin ikka hoolega, kas ja mida juurde tuleb. Õnneks hetkel lasen veel vana rasva peal liugu. Seekord siis täitsime jälle veidi rasedaraamatut. Lõplikuks tähtajaks jääb siiski 23.november ning mu esimene võimalus dekreeti minna on 14.september. Oi kuidas ma ootan. Kuna meil tuleb enne beebi sündi tegeleda veel ka kolimisega, mis võtab väga suure osa ajast ja ka eelarvest, siis ma vajan seda puhkust, et nokitseda. Oma kodu kallal, beebile midagi meisterdada jne. Ja kuna mul on nüüd peale jaanipäeva vaja leida ka Mammule uus lasteaed uuele kodule lähemal, siis on hea, kui ma juba septembris kodus saaksin olla, juhul kui ta kohe kuhugi kohta ei peaks saama. Seekord mõõteti ka juba emaka põhja kõrgust, mis on mul juba praegu nabani, kuigi sealmaal peaks ta olema alles poole raseduse pealt. Aga eks see esimene rasedus oma hunniku veega venitas mu vaese emaka ikka korralikult välja ka. Beebi südametöö oli ilus ning vererõhk täpselt sama madal, kui eelmine kord. Kuid see madal vererõhk on pigem mu eripära, mingisuguseid vaevuseid ta mulle õnneks ei põhjusta. Kuna esimesel analüüsil oli mu hemoglobiini näit pisut madal, siis enne järgmist visiiti käin annan uued proovid, et seda uuesti kontrollida. Ja uus visiit on alles 17. juuli, peale mu looteanatoomia uuringut. Selleks ajaks on juba esimene Saaremaa laager ka läbi ja algab üks mu puhkuse pikemaid perioode. Senimaani on rasedus sujunud õnneks väga hästi, loodan, et edaspidi on kõik sama hästi korras, kui praegu. Juuli lõpus saab loodetavasti meie armas ihufotograaf Tuuli teha ka mõned perepildid ja mu kõhu kasvamist jäädvustada.

Ja niipalju siis praeguseks. Ma vaikselt kuhjan taas roosasid riideid kokku, isegi vankri valisin juba välja, aga selle tellimiseks ma pean veel eraldi Tartusse sõitma. Sest muidugi asub ainus pood, kes selle vankri tellimisega tegeleb teises Eesti otsas. Aga ehk jõuame puhkuse perioodil seal siiski ära käia. Tahaksin Mammu ka Elistvere loomaparki külastama viia ja see on ju hea “vabandus”, et see pikk teekond ette võtta 🙂

 

Need hirmsad tuulerõuged!

Polnud just teema, millega ma blogi taasavada mõtlesin, kuid siin nad on, minu armsa väikse lapse üleni täpiliseks teinud ja veel kõrge palaviku ka kaasa toonud. Tõpranahad!

Algas see õudus meie jaoks eelmisel teisipäeval, kui ma lasteaias peale Emadepäeva kontsertit avastasin, et Mammul on veidrad punnid rinnal ja mõni üksik ka selja peal. Me veel pidime peale pidu sõbranna lapse sünnipäevale minema. Ma siis ähmi täis, igaks juhuks helistasin, et ma küll kindel ei saa olla, aga võimalus on, et Mammul on tuulerõuged. Kuna me siiski saime loa minna, sest teistel lastel kas olid juba tuulerõuged ära olnud või nende vanemad tahtsid, et nad need saaksid. Ja täiesti uskumatu, neid punne tuli lihtsalt tundidega juurde. Õhtuks oli neid juba piisavalt, et aru saada, et tõesti on tegu rõugetega. Kahjuks kaasnes sellega ka ligi 39 suurune palavik.

Ja mul polnud õrna aimugi, et neid nii palju tuleb! Ja veel igale poole. Reaalselt, igale poole. Sealjuures ka silmalaugudele, kõrvade sisse, sõrmede vahele, suhu ja keelele jne. Täiesti kohutav. Ja nagu kirsiks tordil, hakati just nüüd meie kortermaja vundamenti uuendama, mis tähendab kõrvulukustavat müra täpselt minu haige lapse unetundide ajal. Ja kuna meil on nurgapoolne korter ja 3 seina on kõik välisseinad, siis ei olnud mitte kuhugi ka pageda, igas toas oli selline hääl, nagu keegi üritaks meile tuppa end puurida.

Seetõttu, ning ka kuna ta peab veel minimaalselt nädala kodus olema, tegime otsuse, et viime ta maale. Seal saab ta ka õues mängimas käia, kartmata, et kedagi nakatada oleks, saab rahus oma lõunaund magada ja värske õhk teeb ehk kiiremini terveks ka. Ja tõepoolest, laupäeval me sinna läksime ja alates sellest ajast pole tal rohkem kordagi palaviku olnud. Väga paljudel villidel on juba koorikud peal ja nii mõned juba äragi kadunud. Rinnal ja kaelal on veel suuremaid punne, ma nii loodan, et talle neist arme ei jää. Õnneks on ta tubli ja ei kratsi ennast.

Ravimeetoditest otsustasime kasutada klassikalist briljantrohelist. Alguses, kui Andrese apteeki saatsin, üritas apteeker muidugi talle seda kallist spetsiaalset vahtu pähe määrida, kuid ta tunnistas ka ise üsna pea, et ega see tegelikult väga ei toimi. Hinnavahe võrreldes briljantrohelisega on ikka korralik.

Mäletan, et mingi hetk pakuti meile perearstikeskuse poolt ka tasuta tuulerõugete vaktsiini. See oli tasuta vaid seetõttu, et ravimifirma soovis jälgida vaktsiini kõrvaltoimeid, mistõttu me otsustasime ka, et me seda vaktsiini oma lapsele teha ei lase. Jah, see haigus on hirmus, kuid vaktsiini, mille kõrvaltoimetes isegi kindel ei olda, ma ka ei usalda.

Loodan, et mu lapseke paraneb ruttu ja et talle villidest arme ei jääks. Eks siis ka varsti saan mõne toredama uudisega tagasi kirjutamislainele asuda 🙂

Unetus, jõulustress ja järjekordselt haige Mammu

No kust siis alustada. Unetus. Kell saab kohe 1 öösel, ma istun tööl, üleval. Kuigi oleksin võinud juba vabalt kell pool 11 magama minna südamerahuga, aga ei. Mul ei tule viimased paar kuud uni enne kella pool 2 öösel. Unegraafik on nii sassis, et ma ei oska kohe kommenteeridagi. Homme hommikul lähen töölt otse apteeki ja küsin endale unerohtu. Esmaspäeval võtan perearstiga ühendust, ehk saab midagi kangemat ka. Kuna ergutina ei mõju mulle enam ammu ei kohv ega ka energiajook, siis ma kardan, et käsimüügis saadavad unerohud on ka pigem kommi eest. Ma tunnen end reaalselt öökullina juba. Kunagi keskkoolis oli sama jama, aga siis oli see veel hullem. Ma isegi ei mäleta enam kahjuks, kuidas see siis korda sai.

Aga jah, stress ja närvilisus võtavad mu üle hetkel võimust. Mis on kole, sest ma tundsin end vahepeal juba päris rahulikult, nagu asjad oleks paigas. Aga hetkel on tunne, nagu oleks tsunaami tulemas. Ehk siis teise sõnaga jõulud. Kuigi mul on Mammule jõulukingid olemas, isegi Andresele ja peres tehtav loosipakk ka hangitud, siis ikkagi on mul sees väike paanika, et kas kõik on ikka rahul. Mu suurim hirm on see, et keegi teeb mulle kingi ja mul temale kingitust pole – vähemalt tema väärilist mitte. See juba korra juhtus ja see vallandas mu paanikat veelgi enam. Mis on tegelikult idootne, sest no mõelge nüüd, kes te siin loete. Kas Teie mäletate, mis te eelmine aasta jõuludeks saite? Oma töökaaslaselt või partnerilt või koolikaaslaselt? Mina näiteks ei mäleta. Ja väga paljud, kellele ma sama küsimuse olen esitanud, ei mäleta. Milleks siis me ostame paaniliselt kokku seebi ja küünalde kinkekomplekte värvilistes karpides, et midagigi oleks kuuse alla panna, kui need asjad tegelikult mitte midagi hingeliselt väärt ei ole? Milleks teha kingitust vaid jõulude aeg? Sest kõik teised teevad?

Ahjaa, ja jõululaadad. Osta on tore, osa võtta, nii pooleldi sunniviisiliselt, ülikiirete tööpäevade vahelt – mitte eriti. See muide mind täpselt ees on ootamas. 14.detsember on Mammu lasteaias jõululaat, kus ma mingil põhjusel tunnen, et olen sunnitud osa võtma. Ehk sellepärast, et ma olen kuidagi sattunud lasteaia hoolekogusse ja peaks eeskuju näitama? Kas see eeskuju on väärt mu kulutatud närvirakke ja unetunde, et vorpida kahe tööpäeva vahele jääva laada jaoks midagigi teha, et kohal olla ja näidata, et ma tegin.

Mida rohkem ma praegu kirjutan, seda rohkem ma tunnen, et sitta kah. Käigu kuu peale kõik oma kingituste ja jõululaatadega. Mu laps on kodus haige ja tahab, et ma temaga tegeleksin, mitte Pinterestiks taga ei otsiks, kuidas ikka oleks kõige õigem pulgakooke kaunistada ja pakkida.

Ta oli täna peale lõunaunest ärkamist mehele öelnud, et ta on kurb, et emme koguaeg tööd peab tegema ja temaga mängida ei saa. Kuidas ma olen jõudnud sellisesse punkti oma elus? Mulle ei meeldi see. Ma ei taha, et mu laps oleks õnnetu. Ja kuigi ma olen siiani tundnud, et ta on õnnelik, kui tal on ilusad riided, pidevalt uued mänguasjad, telekast jooksvad multifilmid. Või et õige kodu on see, kus on alati nõud pestud, iga päev uus soe söök laual, pesukorv tühi ja põrandand puhtaks lakutud. Ehk ta sellepärast ongi pidevalt haige? Et saaks minuga kodus olla, lootuses, et ma leian ehk vaba hetke, et temaga korraks joonistada või klotse kokku panna. Täna, kui ma jälle kiiruga pesu pesin, nõusid pesin, tööle tulekuks asju kokku panin, seletasin lapsele, kuidas ma ei oskagi temaga mängida. Ja ta ütles, et üks kord oskasin. Ta mäletab seda ühte korda, mil me klotsidega midagi ehitasime. Mina austalt öeldes ei mäleta. Ma üritan ta suunata mingi tegevuse juurde, et ise oma tegemistega edasi tormata, nii et ta mind ei segaks. Mis ema ma olen, kui ma mõtlen, et mu laps segab mind. Õudne. Mul on vaja restarti. Neist idiootlikest ühiskonna normidest, et mu laps saaks olla terve ja õnnelik, et mina saaksin õigel ajal rahulikult magama minna, mitte mõeldes, mis mul kõik tegemata jäi või mis ma kõik veel tegema peaksin.

Igatahes, jah…