Vahekokkuvõte

Ma pole ostnud lastele mitte ühtegi uut mänguasja ega riietuseset ning selle asemel käisime Marieliga eelmine nädalavahetus kinos Lottet vaatamas, see nädalavahetus Mustamäe uues elamusspas ning ma ostsin endale ühe kontsertipileti. BFMV tuleb Eestisse – juhuu! (nende tuntuimad lood tulid 10.aastat tagasi välja.. gaash ma olen vana!). Ehk kogun elamusi, mitte asju.

Ma rahuldasin oma šhoppamisisu eile Aarete laekas käies. Ma viisin sinna 4 kotti riideid-mänguasju-kodukraami, mis ma siin viimase 2 nädalaga kodust välja olen sorteerinud. Ja sain sealt asemele ühe nunnu pluusi ja trikoo Stellale ja ühe raamatu ning 2 puust mänguasja, mis olid välimuselt kui uued. Kogu kulu – 8 euri. Mänguasjad ja raamat olid kohe hitt mõlema lapse seas. Trikoo ja pluus ka kohe Stellale parajad ja lähevad käiku. Nexti omad – imeilusad! Ma ei saanud neid sinna jätta. Ja nad näevad välja nagu uued, aga pole uued, nii et mahtus mu kriteeriumitesse ja võisin endale lubada. Või noh siis, lastele.

Käisin HM-is ka. Viisin sinna 2 kotti kangajääke ning 1 koti vanu plekilisi-katkiseid riideid. Endale ostsin lõpuks uut pesu, retuusid, pluusi ja pusa. Kõik läksid täna käiku ka – ei jäta jälle kappi tühja seisma, nagu mul muidu kombeks on. Rahast oli veidi kahju küll – oleks ma need samad asjad UK-st tellinud, oleksin 2 korda vähem maksnud. Õnneks pidi pakitädi märtsis veel ühe tiiru tegema. Saan ehk siis midagi endale tellida.

Ma olen viimase 2 nädalaga väga palju asju ära visanud – ära andnud. Ja iga kord on nii hea ja kerge tunne jälle. Muidugi mu koristusrõõm jääb alati lühikeseks, sest alati kui ma panen asjad nende õigele kohale, tuleb 3 teist inimest, kes mul siin elavad ja tõstavad need ikka oma tahtmise järgi ringi. Stella ei tõsta – ta lausa viskab!

Ma pole veel oma riidekappi ette võtnud. Ma tegin nii palju, et panin kõik asjad ilusti riidepuude peale ja riputasin järjekorras – särgid, t-särgid, pluusid, kampsunid, kleidid, seelikud puu peale rippuma. Et kui mul midagi vaja on, ma tean täpselt kus mul need asjad asuvad. Aga ma olen kindel, et kui ma nüüd ükshaaval neid proovima-sorteerima hakkan, siis ma võin julgelt pooled asjad sealt kapist välja tõsta.

Üsna raske on end jagada pere, kodu koristamise, söögitegemise, poes käimise, töö tegemise, raamatute lugemise ja kõige muu vahel. Ma tahaks nii palju asju oma päeva mahutada ja mahutangi nii palju kui võimalik, aga kahjuks pole see 24h kummist ja magama peaks nagu ka.

Ma võtsin oma lugemise uuesti kätte ja 2 nädalaga lugesin läbi 6 raamatut. Ma ise olen rahul, leian et see on päris hea tulemus. Tõin juba raamatukogust järmised 5 teost ka. Lugemise ma pigistan sinna aega, kus ma Stellat magama panen. Mu eesmärk on 2 peatükki lõunal ja 2 õhtul. Aga kui saab rohkem, siis loen veel edasi. Sõltuvalt mis mul muuks õhtuks plaanitud on. Mõnikord on väsimus nii suur, et ma õmblusmasinast hoian heaga eemale. Mitu korda hommikul avastanud kui unise peaga tööd olen teinud, et midagi on väga valesti läinud. Ja nagu öeldakse, 7 korda mõõda ja 1 kord lõika. Odavam ja efektiivsem.

Ma lähen kolmapäeval esimest korda elus narkoosi alla ja ma täiega kardan! Mul leiti mõni kuu tagasi emakast üks mass, mis on vaja ära lõigata, sest ta põhjustab mulle vaevusi. Ma korra käisin seda protseduuri tegemas – ärkvel – ilma tuimestuseta! Ja see oli hullem, kui mu 2 sünnitust kokku! Aga kuna nad ei saanud seda korralikult teostada ja ma pean tagasi minema, siis kauplesin arstilt narkoosi välja, sest hell no ma seda teist korda ärkvel olles läbi teen. Igatahes ma väga loodan, et nad saavad selle nüüd seekord korralikult tehtud ja mu hädad kaovad koos sellega.

Raha kogumisega tegelen ka. Printisin rahakrati blogist tema 2018 aasta rahakogumiskalendri endale välja. Iga nädal panen kõrvale ühe summa kalendrist ja tõmban selle numbri maha. Lisaks üritan iga kuu 100 euri hoiusele kanda. Kes soovib ka proovida, siis kalendri leiab siit: https://rahakratt.wordpress.com/2017/12/31/rahakrati-1000-euro-valjakutse-2018-ainult-tugevatele/

Süsteem on iseenesest mugav ja hea. Summad on taskukohased ja ise valid vastavalt võimalusele, millise summa valid. Võid ühel nädalal kõrvale panna 60 euri ja teisel ainult 2, kui rohkem ei saa. Aga ma pole veel otsustanud, kas koguda terve aasta ja siis midagi osta, või vahepeatustega koguda ja osta. Sest ma väga tahaks endale uut aktiivsusmonitori ja ma saaksin selle paari kuu pärast endale lubada. Ei tahaks väga tervet aastat oodata ju. Jälle mõttekoht iseendale.

Mul on veel peaaegu 3 nädalat aega, et kõik elamine ära koristada ja kõigest üleliigsest lahti saada. Mida vähem on asju – seda vähem on segadust! Ja mida vähem on segadust, seda vähem on stressi 🙂

Advertisements

Jaanuar. To do list

  1. Pane kirja kõik kulud ja tulud (juba läks meelest, täitsin täna tagant järgi).
  2. Pane kõrvale vähemalt 100 eurot (lasterahad, auu?).
  3. Elimineeri kodust kõik ebavajalik kraam. Ja ära osta seda juurde!
  4. Loe iga päev raamatust vähemalt 2 peatükki (üks lõunal, üks õhtul, kui Stellat tuttu panen).
  5. Õpi jooma musta kohvi. (Proovisin eile, suht karm).
  6. Maga korra nädalas lõunaund. (Täna tehtud, jee!).
  7. Ja mine korra nädalas kell 9 õhtul magama.

Teine (30.juuni 2016)

Ma ei teagi, millal ma täpselt tundsin, et nüüd oleme me selleks valmis. Teiseks lapseks. Aga ühel päeval ei tekitanud see mõte minus enam hirmu või vastuolu, vaid see mõte tundus nii õige ja loomulik. Ma tundsin, et nüüd on aeg. Ja universum jagas mulle samuti vihjeid, et ma ei eksi.

Näiteks mis oli naljakas, et kui me Andresega sel teemal rääkisime, mängis meil taustaks telekast Suure Komöödiaõhtu kordus ning viimane lause, mis enne teleka sulgemist sealt kuuldus, oli selline: Lähme lapsi tegema! Kui see pole vihje, siis mis veel?

Toonekurgi ma ei hakka parem üldse kokkugi lugema, mis mul pea kohalt üle on lennanud viimase paari nädala jooksul. Aga kuna praegu tehakse heina, siis see on vast pigem paratamatus, kui vihje. Kuidas kellelegi.

Samuti vaatasin ma üks õhtu hilja, kui teised juba magasid, telekast Viimast Võmmi. Ning pidevalt nägin ekraanil pilti, kus on kujutatud lapseootel naise anatoomilist ehitust. Või midagi sellist. Teate küll, need detailsed joonised, mis arstide kabinettides seintel ripuvad? Täpselt sellist.

Kui ma algul mõtlesin, et ma hoian selle teema saladuses, siis nüüdseks teavad sellest juba nii mõnedki. Ma ei tea miks, aga ma tahaks seda juba kogu maailmale kuulutada. Ma tahaks juba, et uus elu minu südame all kasvaks ja et meie perekond ühe imelise hinge võrra rikkamaks saaks.

Ma nii nii juba ootan! Ja salamisi nagu arvan, et ta juba ootab meiega kohtumist samuti.

 

 

 

2019

Ma juba ausalt öeldes loen päevi, et uus aasta kätte jõuaks. Ma tean, ma tean, on ajuvaba oodata kuupäeva muutumist, et midagi ise muutma hakata. Kuid mingil põhjusel on see uus aastanumber justkui restart – saab alustada puhtalt lehelt. Aga see ei tähenda, et ma asjadega juba vaikselt algust ei teeks.

Mul on viimaste nädalate jooksul välja mõeldud, kuidas ma sooviks uuel aastal toimida.

  • Vähem asju – rohkem elamusi! Kui mitu korda olen ma kirunud kalliste kontsertipiletite hindu, samal ajal täpselt sama summa eest lastele kleite kokku tellinud, mis neil niisama kapis seisavad. Hakkan vaikselt aru saama, et ainus kes neist rõõmu tunneb, olen ma ise. Sama hästi võiks siis endale midagi osta. Sealt ka järgmine punkt.
  • Ostan endale kvaliteetsed uued riided! Ja nagu päriselt riideid – kleite, pluuse, pükse, seelikuid, mitte ainult uusi sokke. Ja vanad viin taaskasutusse või HM-i ümbertöötlemisse. Nagu reaalselt, mu riidekapi seis on väga õnnetu. Mina samuti.
  • Loen rohkem raamatuid! Ma ausalt nii igatsen lugemist. Kui ma nüüd novembri alguses Inglismaale lendasin, laenutasin raamatukogust endale kiiruga mingi suvalise noorsoo romaani kaasa. Ja kui mõnus oli lugeda! 2 tundi lihtsalt kadus, olles teises maailmas ja elades kellegi teise loole nii kaasa, et tekkis tunne, et ma olen ise ka seal sees.
  • Olen keskkonnasõbralikum! Püüan ära kaotada majapidamisest kõik kilekotid, ühekordsed plastiknõud, kõrred jne. Üritan leida endale korduvkasutatava kohvitopsi – ehk loobun ka ühekordsetest kohvitopsidest. Otsisin juba välja oma riidest poekotid ning need ripuvad nüüd koridori nagis – nii ma näen neid alati õue minnes ja ei unusta kaasa võtta. Puuviljade jms ostmiseks plaanin ise õmmelda korduvkasutatavad kotid. Samuti ostsin eelmine nädal endale taaskasutatud materjalidest hambaharja (enda meelest võtsin bambuse oma, aga ups) ja esimese kristalldeodorandi (prooviks nii tahkel kui vedelal kujul – tahke tundub etem). Kõik oma õmblemisest alles jäänud kangajäägid kogun kokku ning viin HM-i, kes need siis väidetavalt ümbertöötlemisse suunab – ma tahan väga loota, et ma ei kogu neid hunnikuid ilmaasjata kokku.
  • Muudan oma toidulaua tervislikumaks!  Teate seda ütlust, et tüdrukud on tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust? Minu puhul peab see paika. Viimased aasta aega on möödunud šokolaaditahvel ja kohvitass peos, hiliste öötundideni üleval istudes – see ilmselgelt ei ole hästi mõjunud ei mu tervisele ega kaalule. Ma olen nüüd nädal aega kirja pannud KÕIK oma söögikorrad. Niigi teadlikult vähendanud nii kohvi kui ka magusakoguseid. Aga kui ma nüüd ringi trükin ainuüksi kõik need maiustused, mis ma nädala jooksul söönud olen, siis see tundub lihtsalt õudne. Ime, et mul diabeeti pole. Või ehk olen ma juba lihtsalt suhkrule immuune.
  • Tellin toidu e-poest! See saab katsumus olema, sest mul on mingi kiiks, et ma tahan kõige värskemat kraami. Loogiline, kas pole. Ja kes see paremini suudaks kõige värskemad asjad riiulist välja nuhkida, kui mitte ma ise. Aga annan neile võimaluse. Seni olen ma 2 korda prismast toidu koju tellinud. Proovin uuel aastal ka teised e-poe variandid ära ja võrdlen, kust on kõige mugavam ja soodsam.
  • Magan rohkem!  Ma ei taha teada, mitme tunnine unevõlg mul hetkel on, aga ma olen üsna kindel, et mul kulub terve järgmine aasta, et see tasa magada.
  • Loobun üleliigsest kolast! Plaanin ära sorteerida kõik sahtlid ja kapid ning kõik liigse kodust minema kihutada. Olen sellega juba algust teinud. Sorteerisin enda riidekapist välja kulunud ja augulised riideid, ka mõned väikseks jäänud asjad. Samuti Stella väikseks jäänud riided. Täna koristasin ära oma kosmeetikasahtli – vistkasin vanaks läinud asju minema. Eile üks tore naine ostis pooled Stella riided ära! Ma olin nii rõõmus, et õmblesin talle ruttu veel ühe pusa kingituseks kaasa.
  • Ei osta rohkem mänguasju! Millega mängib Stella? Ükskõik mis topsiku ja pulgaga, mis vähegi lusikat meenutab ja millega nähtamatut sööki topsis ringi saab segada. Marieli uus hobi on joonistamine ja värvimine – pilte saan ma ka netist välja printida. Mänguasjad mis kodus on kõik seisavad. Ma juba sorteerisin nii siin kui ka maal kõik titekad asjad mänguasjadekastist minema ja plaanin need laiali jagada. Marielile rääkisin ka, et järgmine aasta Jõuluvana enam mänguasju kingituseks ei too, toob hoopis elamusi, et saaksime minna koos kinno, spasse, äkki isegi reisile? Talle sobis.
  • Poputan ennast! Uuel aastal olen isekam. Kulutan enda peale, investeerin iseendasse, armastan iseennast rohkem. Ja ei tunne selle pärast mitte kellegi ees süüdi.
  • Olen vähem närvihaige…vähemalt ma üritan. Ma olen üsna kindel, et mul on midagi sünnitusjärgse depressiooni laadset, ainult et asi ei ole sünnituses, vaid selles kodus istumises ja enda kasutuna tundmises. Lisaks kõik need piirangud, mis lapsed siiski käimistele seavad. Me käisime Andresega viimati kusagil kahekesi, kui ma olin 20 nädalat rase. Sellest on, hmm, kõva poolteist aastat juba möödas.
  • Kirjutan rohkem! Mõtted, millest kirjutada, tormavad tihtipeale tornaadona peas ringi, kuid selleks hetkeks kui mul lõpuks tekib võimalus maha istuda ja need endast välja kirjutada, on see torm juba vaibunud. Ja lugu samuti. Kahju, et ajus ei ole salvestus nuppu, mis need mõtted kõik kokku koguks ja kuhugi eraldi faili paigutaks.
  • Panen iga kuu raha kõrvale – see ei ole minu puhul õnneks keeruline. Keeruline on hoopis see, et kui mul on mingi asja jaoks, mida ma osta olen tahtnud, raha kokku kogutud – siis ma ei raatsi seda enam osta! Ma kogusin suvel uue õmblusmasina jaoks 700 eurot kokku! Ja kui see raha koos oli ja masin välja oli valitud…siis ma ei suutnud seda osta. SEITSE SOTTI mingi masina eest. Kas ma olen hulluks läinud või ?:D

Lapsed panid just kooris kisama, nii et mul läks nüüd mõte sassi ja rohkem ei tule meelde. Aga kui meenub, eks ma siis täiendan oma nimekirja 🙂

Mõnusat pühadeootust!

Tere tere vana kere!

Ma küll enda meelest panin blogi aasta tagasi kinni, aga suur oli mu üllatus kui praegu avastasin, et vist ikka ei pannud. Ups.

Igatahes, aasta on möödunud linnutiivul. Stella on juba 1. aastane ja paterdab mööda elamist ringi. Mariel on tubli lasteaia ja mängukooli laps ja käib Liivi Listra juures laulmas. Mina võtsin pähe, et hakkan lasteriideid õmblema ja tegin hiljuti oma firma. Ma olen selle aastaga kaotanud nii mõned tuhanded närvirakud ja unetunnid ja kogunud mõned lisakilod ja kohustused.

Kodus on asjad nii kaugel, et kuu tagasi saabus meie viimane kaua oodatud mööbliese – koridori garderoobikapp! Igas toas on lambid, pole ühtegi lahtipakkimata kasti ja kolatoast on saanud minu õmblustuba (seal on tegelikult päris palju muud kola ka veel ikkagi).

Kuigi meil on nüüd 4 tuba ja võiks öelda, et päris palju ruumi, siis me mõlemad Andresega oleme jõudnud arusaamale, et meil on liiga palju asju! Mina rumal ostan kokku nii lasteriideid kui ka kangaid – okei viimane on nüüd välja vabandatav, see on mu töö. Aga kui ma õmblen niigi pooled asjad ise, mul on Stella jaoks Marielist alles terve garderoob, mis hõlmab mitut suurusnumbrit, siis milleks mul on vaja neid siia sahtlisse seisma osta? Mingi nõme raha ja ruumi neelav harjumus. Oh see meeldib – võtan. Ja siis ta seisab, ma unustan selle ära, see jääb väikseks ja siis kuluta veel aega, et see maha müüa, sest kõike ka ei raatsi niisama laiali jagada.

Proovin nüüd 2019 aasta mööda saata nii, et ma ei osta poest mitte ühtegi uut rõivaeset, välja arvatud ihupesu ja sokid. Kõik muu võib olla teiseringi kaup, mind see ei häiri, lapsi samuti mitte. Andrese eest ei oska rääkida. Aga ta ostab ka ehk aastas ühe allahinnatud t-särgi, nii et tema ostud ei tee eelarvesse erilist auku niikuinii.

Mu teine plaan on hakata tellima toitu e-poest, et mitte kulutada ebavajalikule pudi-padile. See saab raske olema, sest mulle meeldib jalutada suures poes, vaadata asju, vahel ka osta. Tihti kahjuks mingit jama, millega mul mitte midagi teha ei ole. Mu diagnoosiks võib vist panna – harakas? Kõik mis läigib, peab saama minu omaks! Šokolaad on ka läikiva paberi sees ju..Sealt ka need lisakilod.

Oma firmaga loodan esialgu iga kuu jääda niipalju plussi, et ma saaksin maksta enda eest sotsiaalmaksu, et mul oleks kehtiv haigekassa. Kuna meil saab vanemahüvitist Andres ja minul kehtivat töölepingut pole, siis haigekassa saamiseks on loetud variandid. Jääda rasedaks – nope, töötukassas ma juba olin 9.kuud arvel, minna tööle – väga ei mängi hetkel välja, või siis olla ise oma tööandja ja maksta selle eest ise. Muidugi niisama saaks ka osta, aga siis saab maksta ainult kvartali kaupa, mitte iga kuu nagu sotsiaalmaksuga ja see tuleb korraga päris pirakas summa välja käia.

Mis siis veel. Me võtsime kassi! Oranži kassipoisi, kelle nimeks sai Virsik. Mariel tahtis küll nektariin panna, aga see oli liiga pikk ja lohisev. Võtsime siis järgmise puuvilja ette. Loomaarsil kassile passi tehes ja teda registreerides selgus, et neid Virsikuid on kohe hulgi! Ja me veel arvasime, et nii originaalne nimi. Kass tuleb tõenäoliselt suur nagu Garfield. Ta on alles 6.kuune ja kaalub juba praegu 4.5 kg ja ta saab jao kaopa vastavalt kaalule kindlatel kellaaegadel süüa, nii et ei, me pole teda ise lihtsalt paksuks söötnud. Üleeile tehti tal kelladega naks-naks ja loodetavasti läheb jooksuaeg muretult mööda. Ta on hävitanud ära lugematul arvul asju ja me mõtleme iga päev mitu korda, kas oli seda kassi üldse vaja, aga ilma ka ei oska. Lapsed peaksid koos loomaga üles kasvama, et nad neid ei kardaks.

Ja lõpuks detsembri kõige kirgi kütvamast teemast – jõuludest! Kuigi me teeme kingitusi ainult lastele, siis see on täielik õudusunenägu ja hullumaja koos. Ma olen käinud kümneid kordi klaasistunud silmadega mööda mänguasjapoode ringi. Kõik tundub korraks nii äge, siis saad aru, et mõttetu jupp plastikut, millel tuled ja viled küljes ja mis peale pakist avamist mänguasjakasti põhja lendab. Stellale on eriti keeruline midagi valida, sest kõik 10.käsu mänguasjad, nagu FP mängukoer, lauluraamat, õunake, küpsisetünn, vurr, duplo klotsid, ksülofon, puust ladumisklotsid, nukk ja nukuvanker ning mänguköök koos nõudega on meil juba Marieli ajast olemas. Samuti pealeistutav auto, kiikhobu, kiiga-kaaga kiigik, poekassa, puust juur ja puuviljad, lugematul hulgal puslesid ja raamatuid, pehmeid mänguasju ning kõike muud! Mitte midagi nagu polekski osta ja kui ma seda nimekirja praegu ise loen, siis ausalt, pole ju vaja ka! Aga kuidas jõuluvana toob lapsele “ümbriku”. Laps tahab krõbisevasse värvilisse paberisse pakitud kingitusi – mänguasju! Vähemalt nii ma arvan. Mina küll tahaks.

Hetkel olengi varunud Stellale paar karpi duplosid, sest lego pole kulutus vaid investeering. Marielile ostsin 2 barbi nukku – sama jutt mis enne. Kui nemad ei mängi, äkki nende lapsed kunagi mängivad. Ja siis ühe play doh komplekti ja paar lauamängu. Mammu midagi rääkis küll laulvast elsa nukust, aga täna nägin ühte ja see maksis 60 euri! Ja see elsa nägi välja nagu ta oleks panniga vastu vahtimist saanud. Silmad külje peal nagu kalal. Kuigi sooduakaga oleks selle hetkel kätte saanud VAID 36 euroga, siis jäi see minust siiski poodi. Vaimustus, aga ainult sekundiks. Seda let it go laulu võime youtubest ka kuulata.

Kuidas teil asjade kokku kuhjamisega lood on? Ning mis plaanid jõuludeks, et eelarvet lõhki ei lööks ja uut aastat kodutuna alustama ei peaks?

Loodetavasti kirjutan järgmine kord enne, kui aasta pärast!

Tsauki 🙂

 

Kui beebil on allergia

Kui ma veel rase olin ja Stellat ootasin, jagati meie beebigrupis seda artiklit: http://latene.ee/index.php?route=module/kbm/article&kbm_article_id=383

“2017. aastal sünnivad ülitundlikud lapsed, kes peegeldavad kõike füüsiliselt. Näiteks, kui neil on tundlikus mingi toiduaine vastu, avaldub see kohese reaktsioonina”.

Ja minu väiksel vaesel naerupallil ongi täpselt nii. Pärast tema 3.elunädalat tekkis talle põskedele kare lööve, mis ei allunud tavalisele puhastamisele-kreemitamisele. 1.elukuu visiidil pakkus arst, et tegu võib siiski olla beebiaknega. Et vaatame, ehk möödub. Kuid see läks ainult hullemaks. Oma aruga panin talle mõnel korral hüdrokortisooli kreemi punetavatele kohtadele ja see paistis mõjuvat. Kuid jõulude aeg tuli lööve kaks korda hullemalt tagasi. Peale pühi läksime arstile uuesti näitama ja siis oli asi kindel – allergia.

Kuna nii tillukesel lapsel ei ole võimalik allergiatestidega tuvastada, mille vastu reaktioon täpsemalt tekib, pidime muud meetmed kasutusele võtma. Vahetasin kodus välja kodukeemia-pesupulbri. Stella sai retseptiga D-vitamiini (sojaõli baasil), zyrtec tilgad ja hüdrokortisooliga hormoonkreemi lööbe jaoks. Pidin hakkama pidama toitumispäevikut ja alustuseks kõik allergeenid menüüst välja võtma. Kes ei ole kursis, siis peale keedetud vee ja soola on kõik asjad potensiaalsed allergeenid. Arst oskas mulle ka vaid anda nimekirja asjadest, mida ma vältima pean. Seda, mida ma süüa tohin, ta öelda ei osanud. Kohvi lubas õnneks edasi juua. Oma kookospalmiroosuhkrust pidin samuti loobuma ja asendama selle taas tavalise valge surmaga. Sojapiim tundus algul harjumatu variant, kuid nüüd kus see mul eile otsa sai ja ma tavalise piimaga kohvi jõin, sain aru, et sojapiimaga maitseb kohv nii palju paremini. Muidugi mu kohv on mingi lahja lurr, mis ei vääri tõeliste kohvigurmaanide meelest isegi kohvi nime, aga mulle sobib ta just sellisena.

Alustasin oma menüüd vaikselt. Jätsin sinna tatra, riisi, soolaga praetud kalkuni ja seguhakkliha, banaani, pirni, mustikad ja kohvi sojapiimaga. Jaaaaaaa see oligi põhimõtteliselt kõik.

Esimene päev oli muidugi kohutavalt harjumatu, eriti raske oli see, et Andres tegi imelist omletti ja järgmine päev mu lemmik putru ja ma ei saanudki inimlikku hommikusööki nautida. Kes see ikka tahab hommikuks-lõunaks-õhtuks ainult tatart süüa? Aga mida päev edasi, seda rohkem ma harjusin. Jõin palju vett ja hippi imetamise teed juurde, et rinnapiim ära ei kaoks. Portsud üritasin ka pigem suuremana hoida, sest mis sa sealt tatrast ikka väga saad. Ja tulemus oli juba järgmine päev näha. Eks see oli muidugi allergiarohu-hormoonkreemi ja menüümuudatuse koostoimel, aga mu lapse põsed olid üle pika pika aja taas ilusad ja pehmed. Oi ma kasutasin seda kohe ära, panin talle kleidi selga, peapaela pähe ja klõpsasin nunnusid kaadreid. Muidu mul ongi terve kuu jagu vaid pilte, kus ta näos oleks nagu tulekahju 😦

Kolm päeva oli kõik super, kuniks ma otsustasin oma keedetud riisi juurde lisada mõne supilusikatäie konserv maisi. Ja see oli viga. Oi oi kui suur viga. Sellest lõi kohe metsik lööve näkku tagasi, lisaks keeras see ta seedimise mitmeks nädalaks tuksi. Väljaheitesse tekkisid verekiud. Ma olin just parasjagu temaga ta 2.elukuu visiidil perearsti juures, kui ta mul ooteruumis kakas ja ma mähet hakkasin vahetama ja verekiud avastasin. Tänu sellele sai kohe võtta proovid ja laborisse saata, et välistada muud pahalased. Pidin hoolega ta mähkme sisu jälgima ja vajadusel erakorralisse pöörduma. Õnneks olid proovid korras ja maisi vältimisel paranes lõpuks ka seedimine.

Mingi hetk ma proovisin süüa muna. Algul lihtsalt keedetud, siis praetult. Esimene kord tekkis ca 15 minutiks õrn reaktsioon, teine kord enam mitte. Ehk siis muna on tõenäoliselt safe.

Kuid kui nädal menüü jälgimist sai täis, sõitsime me maale ja ma väljusin oma kodusest mugavustsoonist ja minu teele jäid ette ahvatlused. Vanaema tehtud lehttaigna-õunamoosi pirukad, kartulipuder ja kodused kotletid, ma vist isegi jõin tavalist piima. Ja mitte midagi ei juhtunud! Ja nii terve nädalavahetuse. Ja siis ma läksin mugavaks ära. Koduteel tegime tanklas peatuse ja võtsin endale ühe latte. Ja kuna Mammu soigus kohe peale tanklast välja sõitmist, et tal just nüüd tekkis pissihäda, pidime tegema peatuse Viitnal šašlõkibaaris. Moe pärast võtsin ühed friikad ka, sest niisama – tsau, me tulime ainult vetsu, ei tahtnud ka teha. Ja friikate kõrval oli mingi ketsupi-hapukoore segust tehtud kaste ja ma nautisin neid ikka mõnuga peale nädalat tatradieeti. Kuid kahjuks koju jõudes ja pärast Stella ära toitmist avastasin, et põsed läksid jälle karedaks ja punaseks. Oma aruga mõtlesin, et juu see ketšup või kaste siis tegi seda, sest kartulipuder ju oli piimaga tehtud ja tankla kohvil oli tavaline piim sees ja need ju ei mõjunud.

Ja lõpuks ma siin ei saanudki enam reele tagasi, vaid andsin talle allergiarohtu ja sõin kahe suupoolega igasugust jama edasi.

Kuniks eelmine reede (26.01) sattusin ma temaga lastehaiglasse RS viiruse tõttu. Sinna minnes olid tal põsed ikka päris punased. Kuid mul keelati anda talle ühtegi kodust kaasa võetud ravimit, sh d-vitamiini, ta allergiarohtu ja kreemi. Ning ma sõin nädal aega haiglas täieliku jama. Lasin Andresel tuua valmistoitu, pitsat, saiakesi, küpsiseid, komme. Ja ta nahk läks imeilusaks! Ja mina olin jälle ahastuses, et mille kuramuse vastu tal see allergia siis ometi on? Mainiks ära, et lastehaiglas on toit nii jube, et ma kirjutasin tagasiside ankeedile, et meil saavad maal kanad ka paremini süüa.

Siis eile koju saades (01.02) andsin talle uuesti D-vitamiini ning kuna sojapiim oli otsa saanud, jõin tavalise piimaga päris mitu-mitu tassitäit kohvi. Ja reaktsioon oli jälle üleval. Kuna ma piima enda meelest välistasin allergeenina, siis arvasin juba, et ju siis see D-vitamiin ikkagi ei sobi (kuigi enne ju sobis, halloo Kadi!). Ja nüüd täna õhtuks lõi tal kõhu ka lahti ja jälle on verekiud väljaheite sees, lisaks on kõik roheline ja limane ja muidu rõve. Ehk siis ikkagi piim?

Miks see väljaselgitamine küll nii keeruline peab olema. Me oleme Stellaga veel kodus karantiinis – ei tohi minna isegi õue jalutama. Ja Andres sõitis täna maale Mammule järgi ja ei tea veel, kas tuleb homme või ülehomme. Õnneks mul on Astangu parim naabrinaine, kes elab küll hoopis teises Astangu otsas, aga viitsis käia poes ja mulle tuua sojapiima ja hakkliha, et ma saaksin homsest taas oma tatradieediga alustada, piimatooteid vältida ja vaadata, kas asi siis on neis või mitte. Wish me luck! Ahvatlused on ju igal pool. Mul on kapis kodujuust, mis hüüab mu nime 😦

Ehk jõuan homme sellest RS-viirusest ja meie haiglas olemisest ka lähemalt pajatada. Lisaks sünnitusmajas viibitud nädalale, kus keegi ei teadnud, mis mu lapsel viga on, oli see järgmine kõige hullem nädal mu elus.