Lasteaiamured

Viimasel ajal on tihti uudistes kuulda kasvatajate meeleheitlike tegusid, et korrale kutsuda keerulisemalt käituvaid lapsi. Ja asi on tegelikult väga tõsine. Rääkides nüüd kasvatajatega oma lapse lasteaiast ja nähes ka tööl laste käitumist, paneb tõesti muretsema, et kuhu see asi nii välja jõuab. Kui kasvatajad, kes on teinud oma tööd rohkem kui 20 aastat, kisuvad juukseid peast välja ja ei suuda välja mõelda, mida veel teha, et lapsed kuulaks. Ja kuidas esimeses klassis käivad lapsed oma õpetajaid füüsiliselt ründavad? Mammu rühma mõlemad kasvatajad on väga suure kogemustepagasiga ja tõesti teinud oma tööd aastakümneid ja hästi ja kui nemad juba ütlevad, et pole selliseid lapsi veel näinud ja asi on tõesti väga tõsine – siis asi on väga tõsine. Ja sellele peaks ka tõsiselt reageerima.

Ma olen siin väga tihti kirjutanud, kuidas Mammu pole just eriti kerge iseloomuga laps. Ta on nagu väike tulesäde ja väga häälekas. On ju meile isegi tema kisa peale lastekaitse kutsutud. Ja mida ma täna kuulen. Lasteaias on võrreldes teiste lastega tema nagu kõige väiksem ja hallim hiireke üldse. Teised kisavad temast üle nii, et teda pole kuuldagi.

Mul oli eile vaba päev ja siis lähen talle tavaliselt juba 4 aeg järgi. Kuna õpetaja abi oli haige – jälle, ja kasvataja kogu selle karjaga üksinda, siis ma jäin appi ja aitasin ka teisi riidesse panna ja õue saada, sest meil polnud kuhugile kiiret ja Mammu niikuinii tahab õues veel mängida. Esimese üllatusena tuli mulle eile see, et meie rühma suuremad lapsed, keda ma arvasin lihtsalt pikemat kasvu olema, saavad varsti juba neljaseks. Kuigi ausalt öeldes, niipalju kui ma neid näinud olen seal, ei ütleks küll, et tegu nelja aastastega oleks. Pole siis ime, et Mammu on nagu Pöial-Liisi teistega võrreldes. Ja ausalt öeldes, on ta ka kõige heasüdamlikum ja niiöelda normaalsema käitumisega laps terves rühmas. Õues oli teiste laste poolt kuulda ainult kisa ja kaklemist (samal ajal kui Mammu vaikselt oma nukukäruga mõmmit jalutas).  Üks poiss lendas peaaegu liumäest pea ees alla, kuna ta tahtis sealt püstijalu alla joosta. See, et tegelikult on liumägi teise rühma platsil ja nii väikseid sinna üldse ei lubata, lapsi ei huvita. Nii kui tekib võimalus – on nad jooksus.

Täna rääkis kasvataja, kuidas üks poiss, kes on nagu PÄTT trükitähtedega, pani keset lõunasööki äkki jooksu, ja lausa nii, et sai rühma uksest välja, teiselt korruselt alla ja sokkis õue! Õnneks oli värav kinni ja tänavale ta joosta ei saanud. Aga no täitsa lõpp. Kui õpetaja abi ka pole ja üks inimene, kes on ka kõigest inimene, peab üksinda jälgima vähemalt 14 last, kellest minimaalselt üks (tavaliselt rohkem) ainult keerab sedasamust kokku, siis mida sealt oodata üldse. Mis too poiss veel teinud oli – peale õueskäiku tormas tema esimesena trepist ülesse ja rühma ning lukustas seespoolt ukse ja lahti ei teinud ja karjus ukse taga nänänä. Jumal tänatud, et rühma ruumid on läbi käidavad ja kõrvalrühma kasvataja sai tulla ja ukse lahti teha. Muidu oleks pidanud kutsuma päästeameti ja see on aeganõudev, kulukas ja idiootne.

Ja no see lastevanemate koosolek mis meil oli. Tegu on keelekümblus rühmaga, mille eesmärgiks on vene lapsed õpetada rääkima riigikeelt. Aga kui vanemad selle vastu täiesti null huvi üles näitavad, siis mida neist lastest veel tahta. Ja peale Mammu pole just eriti palju neid lapsi, kes end ise riide mõistaks panna ja mähkmeid ei kannaks. Ja lapsevanemaid ei huvita. Aga see tekitab kõik jälle kasvatajatele lisatööd. Selleks, et nendega õue saaks minna, kulub terve igavik ja vahel nad lihtsalt ei jõuagi õue. Vahel käivad teiste rühmade söögitädid ja isegi lasteaia direktor neil abis, sest lapsed lihtsalt ei ole nõus end ise riide panema (välja arvatud siis minu oma, kes tahab teha kõik asjad ISE, mis võib ka vahel probleeme tekitada).

Ma muide otsisin Tallinna Perekeskuse kontaktid uuesti välja, kirjutasin neile meie murest (öine karjumine) ja sain ka väga mõistliku vastuse. Üritan homme sinna ka helistada, et lihtsalt rääkima minna ja ehk mõned kasulikud nõuanded saada. Ja ma ei tunne enam üldse mingisugust häbi või läbikukkumistunnet, et jah, ma ei tea enam ise, kuidas probleemile läheneda ja jah, ma lähen küsin enne abi, kui teen asjad veel hullemaks. Ja seda tuleks vist teistele rühma lapsevanematele ka soovitada, sest kahe päeva muljetest mis ma seal nägin ja mida kasvatajad rääkisid, on teised vanemad oma lastega ikka palju rohkem hädas, kui meie enda omaga.

Tegelikult oleks tore, kui kõik lapsevanemad saaksid käia ja olla kasvõi ühe terve lasteaia päeva oma lapsega lasteaias koos, et näha, kuidas käitub tema laps, kuidas käituvad teised. Ja kui suurt tööd tegelikult meie kasvatajad teevad ja kui tänulikud me olema peame, et nad üldse olemas on ja meie lapsi õpetavad ja ka kasvatada aitavad.

Advertisements

Vanad jutud

Teate, ma siin olen vahepeal tegelikult kirjutanud küll. Igasugustel teemadel. Aga millegipärast pole lausa 46 korral mu käsi seda publish nuppu vajutanud. Okei, üks kord on meelega tehtud, aga ülejäänud on lihtsalt kuidagi juhtunud. Küll on keset kirjutamist teised tegemised peale tulnud või lihtsalt tuju ära läinud või hoopis midagi kolmandat. Aga ma nüüd proovin hakata seal vanades mustandites kaevama ja vaatama, mis ma vahepeal tundnud või läbielanud olen ja järjest siis neid mustandeid veidi täiendatud kujul avaldama. Edu mulle! 🙂

24 h

Kolmapäeval sai läbi mul järjekordne katseaeg uuel töökohal. Õnneks neile ma sobisin ja seal ma ka jätkan. Ja ma ei saaks olla rõõmsam. Mulle väga meeldib mu töö sisu, töögraafik, töökaaslased, võimalused. Eks lastega võib muidugi olla keeruline, aga nad on ju lapsed.

Peetelisse sattusin ma täiesti esimest korda kunagi esimesel kursusel ülikoolis tutvumispraktikal käies. See oli küll vaid põgus pilguheit nende igapäevaellu ja töösse, kuid see koht jäi mulle meelde. Ja kui ma nüüd Töötukassast lahkudes uut kohta otsima hakkasin, nägin, et sinna otsitakse kasvatajat. Ja ma tahtsin proovida. Ehk on just see koht midagi mulle, kus ma saaksin reaalselt midagi ära teha ja kellegi elu oma tööga paremaks muuta, mitte vaid pabereid määrida ja head nägu teha.

Esialgu ehmatas mind töövestlusel ära see, et vahetused on 24 tundi pikad. Tööpakkumises seda kirjas ei olnud. Mul on ju väike laps, kuidas ma saan? Aga me arutasime seda kodus pikalt ja otsustasime siiski, et ma proovin. Ja ausalt, ma ei taha kunagi enam kontoritööd teha, kus ma pean 8 tundi päevas oma tagumiku laiaks istuma ja ekraani vahtima. Suvel käisin ma ka kahes 10 päevases laagris ja saime ka nendega kenasti hakkama. Perekonnana, ma mõtlen. Ma reisisin laagri tõttu suvel Norra, tutvusin väga meeldivate uute inimestega, kogesin töökaaslastega igasuguseid huvitavaid seikluseid, lastega nii meeldivaid kui ka mitte nii meeldivaid juhtumisi jne. Nägin tänu teisele suvelaagrile ka esimest korda Saaremaa ära – sõitsime selle ristipõiki läbi ja nautisime lastega koos suve.

Kuna mu vahetused on pikad, siis reaalselt tööl olen ma vaid 2 päeva nädalas. Mis tähendab, et ülejäänud päevad on mul vabad. Mis annab mulle ju tegelikult võimaluse palju rohkem perega koos aega veeta, kui muidu kontoritöö graafikuga. Ma mäletan kui raske mul oli hommikul vara tõusta, õhtul lasteaeda joosta, siis süüa teha, tube kraamida, lapsega tegeleda ja siis rampväsinuna voodisse langeda, et hommikul uuesti peale hakata. Nädalavahetustel ei jõudnud midagi teha ja üldse end välja puhata. Praegu ma lõpetan kell 10 hommikul oma vahetuse, naudin hommikohvi, saan mõne sõbrannaga kokku või lähen linna ja lõunatan koos abikaasaga. Mul on ka aega niisama jalutamas või poodides käia, kodu koristada, süüa valmistada. Rahulikult kulgeda, lapsele rõõmsalt lasteaeda järgi jalutada, temaga tegeleda. Sest mul on palju rohkem vabadust ja vaba aega. Mariel on niikuinii päeval lasteaias. Kui ma tööl olen, käib Andres tal järgi, söödab õhtul kõhu täis ja sätib magama ja viib hommikul jälle lasteaeda. Kuna ta läheb juba 8-9 vahel magama, siis reaalselt ma “kaotan” tema elust oma tööpäeval vaid 3-4 tundi. Mis annab temale jällegi vastu puhanud ja rõõmsa ema, kellel on aega ja tahtmist ja jaksu temaga rohkem mängida, ringi käia, meisterdada ja mis iganes veel. Ja nii on palju kergem ka haigustega hakkama saada, sest üks päev on Andres temaga, kui ma tööl olen, siis olen jälle mina 2-3 päeva kodus ja saame jälle vahetada ja sättida neid asju. Ma ei pea oma haiget vanaema maalt linna sõidutama, et ise tööl rassida, et kopikaid ei kaotaks. Või ma saan talle lihtsalt korra-kaks nädalas lasteaiast puhkepäeva anda ja ta endaga koju jätta, maale sõita, teise linna sõpradele külla sõita – mida iganes. Palju rohkem on vabadust sellise graafikuga.

Vajadusel saan töökaaslastega ka mõnda päeva vahetada või ringi tõsta. Paljud mu kolleegid käivad tihti reisimas. Puhkust välja ei pea selleks võtma, lepid teiste kolleegidega mõne vahetuse kokku ja muudkui reisid. Nii ei kaota ka rahaliselt midagi.

Igatahes, ma olen väga rahul ja loodan, et sügis tuleb ilus ja seiklusi täis 🙂

 

Üks tore laupäev

Millal veel kirjutada, kui siis, kui laps lõunaund magab? Praegu kuidagi tuli see jutusoolikas ka peale.

Eile siis. Eile oli meil üle pika aja üks linnakodu laupäev. Reedel tulime lõuna paiku linna oma saja asjaga. Mammul oli vaja muidugi terve oma mänguasja kast peapeale pöörata, kõik pusled karpidest välja valada, kõik nupumängu nupud mööda elamist tassida jne. Mina pidin poes käima ja siis lapse riided ära sorteerima. Kohvimasina filtri olime unustanud minnes ära visata – sinna olid uued eluvormid tekkinud. Külmkapp oli praktiliselt tühi. Aga me saime maalt kaasa mune, värsket kartulit, porgandit, koduseid viinamarju, kurki ja tomatit. Tõin veel liha ka ja tegime pajarooga. See on kindla peale minek, sest ma tean täie kindlusega, et seda Mammu sööb. Reede mööduski sellises sisseelamise tähe all. Pesin pesu, koristasin ja kraamisin. Ja laupäeval siis hommikul teavitas Andres, et läheb täna Mammuga ujuma. Sai talle ju lubatud ja viimane aeg enne lasteaia algust see nali ära teha. Mina aga otsustasin, et ma kaasa ei lähe. Revalis ei ole midagi nii kutsuvat, et ma selle eest nende küsitut summat oleks nõus maksma. Andresele on aga läbi töö pilet poole odavam ja Mammule ainult euro. Ma jäin seda reedest “sisseelamist” koju kraamima. Millegipärast polnudki mänguasjad end ise kokku korjanud ja nõud end ise ära pesnud. Müüsime eile Mammu suure vankri ka maha, õnneks enne ostja tulekut jõudsin elamise enam vähem korda teha. Uskumatu, üks kola vähem koridoris seismas ja selle eest maksti veel peale ka! Panime selle raha Mammu arvele, läheb jalgrattaostu fondi.

Peale seda, kui mu suured ujujad koju saabusid, oli väiksem neist vaja magama saada. Ning suurem lubas külla kaasa vahvleid küpsetada. Aga too tegi ainult taigna valmis ja kadus siis ära kuhugi. Poodi, nagu hiljem selgus. Andresel on see nädal suvepäevad või midagi selle laadset toimumas ja need toimuvad kusagil kus keegi ei tea ja millegipärast 3 päeva ja kästi matkariided kaasa võtta – mida tal otseloomulikult ei ole. Nüüd ta otsib paaniliselt omale sooja-vihmakindlat-tuulekindlat-odavat jopet taga, aga kahe päevaga selline imeasi leida on üsna võimatu missioon.

Peale Mammu ärkamist oli tükk tegu veenda teda riidesse panema, et saaks külla minna. Jube, mis udujutte vahepeal ajama peab ikka. Näiteks selleks, et saaks lapse juukseid kammida ja patsi pähe teha, peab luiskama, et muidu tuleb vares ja harakas ja teevad juustesse pesa. Ja nüüd otseloomulikult hoiab ta iga kord peast kinni, kui õues kumbagi neist näeb. Mine tea, äkki tulevad ja teevadki pesa. Riidesse saamiseks räägime, kuidas köhapoisid akna taga piiluvad ja kui nad näevad, et Mammu on paljas ja külmetab, siis nad kohe tormavad koos köhaga kohale. Fantaasiavaesusega meil probleeme vast ei ole. Igatahes, riidesse me selle tegelase lõpuks saime ja juuksed kammitud ja patsi pähe ka.

Sõbranna mees oli veel muffineid küpsetanud, niisiis oli meil üks väga magus laupäevane pärastlõuna eile. Lisaks muidugi ka porgand-paprika-kirsstomatid dipiga ja õuna ja ploomi nosimiseks. Söömisega kellelgi probleemi ei tekkinud, laud oli paari tunniga tühjaks söödud.

Mingi hetk hakkasid lapsed aga väsimuse märke ilmutama ja asusime koduteele. Sõitsime veel Maksimarketist ka läbi. See on lihtsalt nii ajuvabalt hiigelsuur pood, mis on alati inimtühi, et vahel on seal lihtsalt põnev käia. Mammu sai omale uued vannimänguasjad – mingisuguse kalapüügi komplekti ja mina 2 uut huulepulka, kusjuures praktiliselt kopikate eest, aga nii mõnusad.

Koju jõudes oli veider tunne, kus nälg tahtis silmanägemise võtta, kuigi me eelnevalt just mitu tundi olime ju praktiliselt ainult söönud? Aga näljased olime me millegipärast kõik, niisiis sõime me veel, enne kui vanniprotseduuridele sättisime. Ma veel otsisin ühe kasti välja, kus on Mammule number suuremad riided varutud ja kae imet, need asjad polegi enam number suured, vaid täitsa parajad. Mõni päkapikk on vist kasvanud! Ootan 25. kuupäeva, et saaks ta ära mõõta ja kaaluda ja need imenumbrid kuhugi kirja panna. Siis on ta ju ikkagi juba ametlikult kaks ja pool aastat vana (kuigi me oleme viimased pool aastat talle juba viidanud kui kahepoolesele – kaks ja 3 kuud ja 16 päeva öelda tundub last tutvustades lihtsalt veidi veider).

Loodan, et mu kirjutamisesoolikas on nüüd jäädavalt tagasi, täitsa vahva on niisama millegist jahuda 🙂

 

Lasteaiajutud

Tere tere. Meil on nüüdseks suvepuhkused läbi ja tänasest hakkas taas sügisrutiin pihta (ihii, tegelikult minul veel nädal vaba, aga see selleks). Andres läks peale puhkust taas tööle ja Mammu lasteaeda. Ja sellest viimasest tahtsingi kirjutada.

Ma olin aru saanud, et 15.august hakkavad uued rühmad tööle. Helistasin veel eelmine nädal igaks juhuks ülegi, öeldi vaid, et jajaa, viige laps kella 8.ks kohale ja siis räägitakse edasi. No nii ma siis täna tegingi. Aga üllatus oli suur, kui sõime kasvataja akna pealt hõikas, et ülesse rühma ei saagi, et praegu on ikkagi veel segarühmad koos ja pidime hoopis maja taha kõige kaugemasse rühma jalutama. Helistasin veel Andresele, et mis ma teen, kas toon Mammu koju tagasi või jätan ta hommikupoolikuks sinna. Viisin ta ikkagi esialgu lasteaeda. Õpetaja abiks oli üks tore naisterahvas, kelle ma Töötukassas töötades sinna tööle aitasin. Ta tundis mind ära ja tänas ja kallistas mind veel seal, see tekitas ka veidi kindlustunnet, et saan oma lapse ikkagi sinna usaldada. Mammu läks rühma teistega koos diivanile istuma, algus tundus paljutõotav. Jalutasin ise koju tagasi.

Ma hommikul ise suurest ärevusest ei söönud, nüüd sain siis üksi kodus olles paar võikut meisterdada ja ootama jääda. Tahtsin oma uued käimad sisse õnnistada ning panka sente viima jalutada ning hiljem punase tänava realiseerimiskeskusest ja uuskasutuskeskusest läbi jalutada. Need on nüüd kõrvuti majades, nii mugav. Realiseerimiskeskusest saab tihti väga odavalt üllatusmune, mida meil kulub kodus nagu leiba. Ühed mõnusad pehmed püksid sain ka Mammule lasteaeda. Uuskasutuskeskuses käisin õueriideid piilumas, aga neid kahjuks ei olnud sobivas mõõdus.

Sain hommikupoolikuga ilusti oma 10 000 sammu täis jalutatud. Vaatasin, et kell hakkab sinna poole 12 kanti liginema ja kuna lasteaed väga kaugel ei olnud, mõtlesin minna piiluma, et kuidas Mammul läheb. Et kui kõik korras, jätan ta lõunauneks sinna, aga kui ta nutune, siis viin koju, kuna võimalus ju on. Ja siis lasteaiasõuel kordus sama tsenaarium nagu hommikul. Sõime kasvataja pistis pea aknast välja ja ütles, et Mammu on nüüd hoopis nende juures. Et nad olid õues sama platsi peal mänginud teise rühmaga ja Mammu oli kohe neid kallistama jooksnud ja öelnud, et tahab nende juurde mängima minna. Kuna sõimes on praegu ainult 6 last, aga segarühmas 18, siis nad rääkisid direktoriga ja otsustasid, et Mammu võib neile kuu lõpuni rühma jääda, kuniks siis õige rühm lahti läheb. Algul ma olin veidi segaduses, et miks nii. Aga tegelikult ongi nii vist parem. Mammu saab rahus harjuda, olla vanas keskkonnas ja vanade kasvatajatega ja siis tuleb ehk uude rühma üleminek ka veidi kergemalt. Mammu ise oli vähemalt rahul. Rääkis mulle koju jalutades, et sõi makarone (seda ma nägin ise ka pluusi pealt…) ja mängis teistega. Kodus tahtis veel krõbedat saia süüa ja Peppa puslet kokku panna ja nüüd juba nohisebki mul siin kõrval. Minu väike inimene.

Nii kahju, et mul siin see meediamälu maht täis sai ja ma pilte ei saa lisada. Peaks laskma Andresel korda teha ja selle pesa siin veidi kodusemaks taas muutma. Tuuli käis meil üks nädalavahetus maal külas ja pildistas meid kõiki oimetuks. Saan ka ehk päisesesse Mammust veidi uuemad fotod lisada 🙂

Aga seniks saab pilte vaadata instagramist: Mammuvarbad

Mammu jutud

Ma ei oskagi mingisugust sissejuhatust või pikka juttu kirjutada. Eile tulin linnast ja läksime Mammuga aeda kiikuma. Ta muudkui tahtis suuremat ja suuremat hoogu ja siis tõstis käed külgedele ja pani silmad kinni, nagu lendaks. Ja siis ta äkki hakkas rääkima, et Emme, ma lendan sinna üles pilvedele peale. Vahepeal pean veel trepist ka üles minema ja kui tagasi tahan tulla, siis tulen jälle trepist alla. Aga ma kardan, sest vahepeal tuleb tuul ja kuri onu ja viib mind jälle kaasas. Ja siis ta küsis jälle suuremat hoogu nagu midagi poleks olnud.

Mul käis südame alt jõnks läbi. Mida mu 2 aastane mulle just rääkis?

Aa, ja muide. Une Mati pidi olema prillidega onu, kes loeb öösiti muinasjutte. Vahel ilusaid, vahel hirmsaid.

Pärnu vs Haapsalu? Kindlasti Haapsalu!

Töö on nüüd mõneks ajaks seljataga, saan nüüd oma lapse ja perega puhkust nautida. Sain Saaremaa laagris olles isegi ise veidi puhata, kuigi mind kimbutasid ligi nädal aega veidrad kõhuvalud. Sain isegi Kuressaares EMOS käia nendega, kuid tore arstionu ütles mulle vaid, et äkki ma ainult arvan, et mul kõht valutab? Mida iganes. Viimasel õhtul söötsin lõkke ääres parme ja sääski ja mu jalad näevad välja nagu aidsihaigel, aga küll on tore taas kodus olla. Kuigi see korter siin Lasnamäel ei tundu enam kodu moodi. Kord on külm, siis niiske, siis nad ehitavad siia uut maja kõrvale ja pidevalt on kuulda masinate müra ja kolinat. Mul ei teki koju tulles enam kodu tunnet ja ma tahaks siit minema saada. Ruttu. Aga pole kuhugi minna. Andres linnast ära kolida ei taha, linna aga korteri ostmiseks meil finantse pole.

Eile sõitsime Mammuga Pärnusse. Täitsa niisama. Mere äärde mängima ja kohvikusse. See sõit sinna oli kohutav. Kernus oli teeremont ja me küpsesime autos kuuma käes lihtsalt üle poole tunni kohapeal seistes. Siis voorisid seal pidevalt minust mööda erinevad luksusautod, mis tegid kohutavat müra ja ehmatasid iga kord Mammut. Kuna need autod on nii madalad ja Mammu neid ei näinud ka, siis ta arvas, et mina teen seda ja lõpuks kartis juba nii väga, et alates Märjamaast kuni Pärnuni oli ta nagu väike kilpkonn oma turvatoolis peidus ja ei teinud piuksugi ja oli täiesti apaatne ja hirmul. No ja muidugi need muud möödasüstijaid ja manööverdajaid. Mu stressitase oli kohale jõudes juba nii laes, et ma tahtsin lihtsalt koju tagasi saada. Autos Mammu ütles mulle, et Emme, hoiame käest kinni – siis politseionu ei tule. Ma ei tea, kust ta lambist sellist teksti võtab. Ma olin väga hämmingus. Aga egas midagi, hoidsime siis natuke aega käest kinni. Kuigi vahepeal ma mõtlesin juba ise politseisse helistada, kui need madalalaubalised 140-ga möödasõite sooritasid. Pärnusse jõudes läksin Aide autokooli juurde sõpradele järgi – sõime seal kohvikus lõunat ka. Siis suundusime linna, parkisin auto Porta juurde ära ja edasi jalutasime mere äärde rannaparki, et Mammu mänguväljakul veidi mürada saaks. Nõme, et seal need atraktsioonid on kõik suurematele lastele mõeldud ja nii väikestele on seal päris ohtlik turnida ja peab lapsel koguaeg silma peal hoidma. Ostsime ka rannast jäätist ja jalutasime linna tagasi. Auto juures ootas mind meeldiv üllatus. Sõbranna vandus jumalikult, et seal kus ma pargin, on tasuta parkimise ala. Ei olnud. Õnneks kontrolörionu oli nii tore ja tegi mulle ainult hoiatuse. Aitäh! Suvine Pärnu ei ole ikka minu tassike teed. Liiga palju rahvast liiga väikses linnas. Nii palju sagimist ja närvilisust. Vähemalt kojusõit sujus paremini.

Täna võtsime ette Haapsalu. No hoopis teine tera. Sõit sinna oli täielik idüll. Liiklust oli vähe, kuulasin oma Dagö plaadi otsast-lõpuni läbi, Mammu magas või oli niisama tšill. Mulle Haapsalu täiega meeldib. Kahjuks Andres ei jaga mu vaimustust. Muidu me elaks juba ammu seal. Ainult ilmaga ei vedanud. Nii kui sinna jõudsime, hakkas sadama. Juhuslikult kurtsin ma meie ebaõnne ühes grupis ning üks Haapsalu Noortekeskuses töötav naine kutsus meid endale sinna külla. Muidugi me läksime – Mammu sai mängida ja mina juttu rääkida. Oi kui ülemeelikuks see laps seal lõpuks läks. Ta ei tahtnud üldse ära tulla. Õnneks päeva teises pooles jäi ka vihm järgi ning saime veidi vanalinnas jalutada. Käisime erinevates käsitööpoodides, ostsin Mammule ülivinge käsitööna tehtud kaisukassi ja kui sõbranna ka töölt tuli, nautisime Hapsal Dietrichis imelist kala ja kooki. Käisime veel sõbranna maakodust läbi vaarikaid söömas ja tibusid vaatamas ja tulime siis koju tagasi. Mammu õnneks magas autos, ma sain rahulikult sõita. Koju tulles lasi ta isegi rahulikult enda riided vahetada ja magas kohe voodis edasi. Andres ka juba magab. Ma nüüd naudin oma vaba aega, teen näomaski ja lähen vist vanni ka. Keegi ei tule segama.

Mul on tegelikult pea igasuguseid mõtteid ja jutte täis. Saaks need ometi kuidagi kirja ka. Kas keegi võiks leiutada mingi aparaadi, et nii kui hea mõte midagi kirjutada tuleb, siis see salvestab selle kohe kuhugi ära või ma saan mõeldud jutu otse kuhugi kirja, ilma kirjutamata. Oleks väga super!