Uus beebi

Nonii, keegi läheb kohe elevusse, kui temast mõelda, rääkida või kirjutada. Hakkab kohe kõhus sellist möllu tegema, et raske uskuda, et neid lapsi seal vaid üks on. Aga ju siis võtab väike õde suuremast šnitti ja tuleb ka temast üks paras tulesäde. Hetkel on mul jooksmas juba 18.rasedusnädal ning see esimene ja keerulisem osa rasedusest on juba üle elatud. Kohe kohe ongi juba pool läbi! Aga, et alustada algusest, lisan siia mõned üleskirjutused, mis ma varasemalt tegin. Siit tuleb nüüd päris pikk jutt, aga ei näinud ka mõtet seda kõike jupitama hakata. Igatahes mõnusat lugemist 🙂

 

Selleks, et ma oleksin isegi valmis teise lapse peale mõtlema, läks üle 2 aasta kindlasti. Kui Mammu oli 2.5, siis jätsime uuele beebile tee vabaks. Ja oodata lasi ta end täpselt pool aastat, sest kohe peale Mammu 3.sünnipäeva otsustas see laps, et ju nüüd on õige aeg tulla. Või siis andis talle tõuke see, et just sel ajal allkirjastasime me lepingud ja oli teada, et hiljemalt sügiseks oleme me kõik uues kodus. OMA kodus. Kodus, kus on soe ja palju ruumi ja igal ühel oma tuba. Ja mina veel naersin Andrese jutu peale, kui käisime avatud uste päeval oma tulevast kodu vaatamas ja tema hoolega seletas, et näed siia teeme Mammule toa ja sellest saab teise lapse tuba. Jah, kust sa selle teise lapse võtta plaanid, ei tea? Ju see laps võttis siis sõnasabast kinni.

Oma rasedusest sain ma teada päris varakult, juba 4+ nädalal. Testi tegin 18.märts ning algul ilmus testile ikka imehele triip. Nii et Andres ei saanud mitte midagi aru, aga sõbranna soovis juba õnne. Mõned päevad hiljem tegin kordustesti ning siis nädal aega hiljem uuesti ja triip läks muudkui roosamaks ja roosamaks kuni lõpuks polnud enam kahtlustki. Esimesed varajased sümptomid, nagu halvav väsimus, iiveldus ja punnis kõht kinnitasid nii öelda diagnoosi. Ja muidugi läks taas mu immuunsus nii alla kui võimalik ja praeguseks olen ma vist juba 3 või 4 korda külmetust põdenud. Ja mis minu jaoks kõige šokeerivam oli – mul kadus kohvi isu ära! Nagu täielikult. Varem ma elasin kohvi nimel ja see oli üks parim osa minu hommikust, kuid nüüd ei talunud ma isegi kohvi lõhna, veel vähem maitset. Ja uskuge mind, ma proovisin ikka korduvalt, et äkki nüüd on see veider asi üle läinud, kuid ei midagi. Kohvi isu hakkab alles nüüd vaikselt tagasi tulema.

Aga tagasi raseduse juurde tulles, siis seekord ma otsustasin, et ma ei võta end rasedusega arvele ei ITK-sse ega ka Pelgulinna. Talvel avastasin ma, et samas majas, kus asub ka meie perearst, on kõigest korrus üleval pool üks tore väike naistekliinik nimega Dr.Parve Naistearstid. Käisin seal ka kontrollis ja olukorraga tutvumas ning jäin rohkem kui rahule. Ja meeldiv oli mu üllatus, kui selgus, et neil on tööl ka ämmaemandad ning seal saab samamoodi rasedusega arvel olla, kui tavahaiglas. Helistasingi siis sinna ning kõigepealt pani ämmaemand mulle esimese visiidi aja kirja naistearstile Dr.Kobini juurde, kes siis raseduse tuvastas. Esimene visiit toimus 4.aprill, siis kui oli alles 6+ nädalat ning õnneks mul on mõlema lapsega vedanud ning juba nii varakult oli olemas ka südametöö. Ta oli siis alles 0.49 mm pikk! Täiesti imetilluke täpp ja süda juba lõi. Sain ka hunniku saatekirju ning ka saatekirja kuklavoldi mõõtmise ulrahelisse, mis nüüd on hoopis Oscar testi nime all? See oli midagi uut, Mammuga küll lisaks mingisuguseid vereproove andma ei pidanud. Ma olen oma arstiga nii rahul. Ja mis on hea, ta on tööl ka Pelgulinnas. Ehk kui mul veab, siis satub ta ka mu sünnitusele ning samas ta töötab ka valvearstina, ehk kui mul mingi mure peaks olema, saan kohe ta vastuvõtule minna. Minu jaoks ideaalne lahendus.

Kuid nagu ikka, peale esimest visiiti ja kuklavoldi ultraheli vahele jääb ühe raseda jaoks ilmatumalt pikk aeg. 1.5 kuud ainult ootamist ja iiveldamist. See aeg venis ikka kohutavalt. Ja ülemõtleja nagu ma olen + lisaks rasedusaegsed „imelised“ unenäod viisid mind seal 10+ rasedusnädala kanti ikka päris endast välja. Ühel hommikul ärkasin tööl juba kella 5 aeg üles, sest olin unes näinud, kuidas ultrahelis avastati, et lapsel on sada häda küljes. Mul tekkis reaalselt paanikahoog. Nii, kui kell sai 8, helistasin kohe oma arstile ja kurtsin muret. Kuigi midagi tõsist ju polnud juhtunud, mul ei ole selle rasedusega olnud ei määrimist ega verejookse ega ka tugevaid emaka venimise valusid, ainult külmetus, siis õnneks tuli arst mulle vastu ning otsis samaks päevaks ühe vaba aja, et vaatame üle, kas laps ilusti kasvanud ja kas süda lööb. See visiit kestis vist maksimum 3 minutit, kui sedagi. Ma istusin tooli, arst näitas mulle, et täitsa tublisti kasvanud pisike beebi, kellel süda lööb ja printis mulle pildi kaasa ja juba ma läksingi. Kuid see 3 minutit andis mulle piisavalt hingerahu, et rahulikult kuklavoldini ultrahelini aeg ilma emosse tormamata üle elada. Laps oli selle vahepealse kuu ajaga kasvanud 3 cm! Ja ta nägi juba täitsa päris lapse moodi välja, kuigi ta oli siiski alles imetillukene.

ESIMENE ÄMMAEMANDA VISIIT

8.mail. oli mul viimaks esimene ämmaemanda visiit. Nädal enne olin ma käinud ja ära andnud esimesed vereproovid. Ämmaemandaks on mul Liis Raag ning esmamulje temaga kohtudes oli väga meeldiv. Ega esimesel visiidil pikka juttu ei olnudki, mind võeti rasedusega arvele, täitsime rasedakaardi ning muid pabereid ja määrasime järgmise visiidi aja. Milleks on alles 12.juuni! Kui on juba 16+ nädalat. Selle rasedusega ei taha mind keegi eriti näha millegipärast. Isegi proovide jaoks saatekirju ei saanud. Mammut oodates ma enda mäletamist muud ei teinudki, kui tassisin ainult pissiproove Pelgulinna. Aga, ju siis pole hetkel rohkem vajalik.

KUKLAVOLDI ULTRAHELI

17.mai ultraheli. Viimaks! Lõpuks ometi! Mul oli küll suur soov Mammu kaasa võtta, kuid ta oli tuulerõugetes ja me pagendasime ta maale. Läksime Andresega kahekesi. Kuna aeg anti mulle telefoni teel ja ma olin kõne ajal poes, siis ma ei kuulnud eriti hästi peale kuupäeva ja kellaaja midagi. Mingi kabineti numbri olin ka paberile kritseldanud. Ning kui me olime juba 15 minutit oodanud, siis tabas mind äkki mõte, et me VIST oleme vale ukse taga. Jooksin siis veelkord registratuuri ja mu kahtlused osutusid tõeks. Õnneks hiljaks me ei jäänud, leidsime õige koha üles ja saime ka kohe kabineti sisse minna. Ultraheli tegi mulle Dr.Timofejeva ning alguses ma jäin sellega ka väga rahule. Laps oli paras rahmeldis ja ei teinud arstile tema tööd just kergeks. Kuid lõpuks sai kõik siiski mõõdetud ning peale ultraheli sain arstilt saatekirjad vereanalüüside jaoks kõrvalkabinetti. Arst ütles, et platsenta on seekord eesseinas ning ennustas meile poega.

Minu usaldus Pelgulinna vastu hakkas aga taas langema peale seda, kui mu Oscar testi tulemused ära suudeti kaotada. Esialgu öeldi mulle, et tulemused tulevad max 2 päevaga ja kui midagi on valesti helistavad nad mulle ise. Ootasin veel kannatlikult esmaspäevani ja helistasin siis oma ämmaemandale. Tulemusi veel ei olnud. Ootasin veel nädala ja kuna olin Mammuga perearstil, läksin ise kabinetist läbi. Otsisid mis nad otsisid, tulemusi polnud ning ka süsteemis polnud midagi kirjas. Ootasime veel nädala, ikka ei midagi. Helistasin ka korduvalt Pelgulinna, kust öeldi, et ei saa olla, et kadunud on, et oodake ikka veel. Nooo okei siis. Ämmaemand arvas, et kuna kuklavolt ise oli normaalmõõdus, siis ei ole vaja kordustesti teha. Kuid ikka jäi nagu närima, et mis mõttes kaotatakse nii olulise uuringu tulemus lihtsalt ära? See ei olnud ju mingi suvaline vereproov.

ULTRAHELI DR.ŠOISI JUURES

Mingi hetk ma otsustasin, et soovin järgmised ultrahelid teha Dr.Šoisi juures. Panin sinna aja 7.juuniks, kui oli 15+ nädalat ning ka 17.juuliks, et teha looteanatoomia ultraheli seal. Käisin tema juures ka Mariel oodates ja no ausalt, sa saad seda, mille eest sa maksad. Mina olen seal käies jäänud rohkem kui rahule.

Sinna ma sain Mammu kaasa võtta, et tema ka protsessi kaasata. Ja kujutate ette meie üllatust, kui öeldi, et me saame hoopis teise tütre? Ma olin juba poiste riideid jõudnud kokku osta. Ning samuti on ka platsenta hoopis tagaseinas, mistõttu ma juba ka nädalakese olen lapse liigutusi tundnud. Esimene kord siis 15+3, kui olime maal ja istusin mere ääres ja vaatasin, kuidas Andres Mammuga tuulelohet lennutasid. Siis sain 3 sellist toud, et neid enam gaasimullidega segi ei ajanud. Muidugi jäi kahtlus, et kas siiski, kui platsenta pidi ju eesseinas olema. Kuid nüüd on asi kindel, et tegu oli siiski lapse liigutustega. Ka Šois küsis, kas juba tunnen, et laps on heas asendis ja platsenta taga, et võin juba tunda. Igatahes, rääkisin ka talle, et mu Oscar testi tulemusi pole ning tema soovitas ämmaemandalt küsida saatekirja siis triple testile, sest kuklavoldi mõõtmine ning ultraheli siiski ei tuvasta ära Downi sündroomi, selleks on vaja ka muid analüüse. Kodus siis mõtlesin, et proovin veel kord Pelgulinna helistada, et äkki on nüüd kuu aega hiljem siiski kusagilt mu tulemused välja ilmunud. Seekord sattus infotelefoni otsa õnneks selline inimene, kes mu muret tõsiselt võttis ja tegutsema asus. Otsiti üles inimene, kes tegeles minu proovidega ja tuligi välja, et arvutis oli unustatud vajutada mingit kinnitamise nuppu, mistõttu ei olnud tulemused süsteemis arstile nähtavad ega tulemusi ka välja saadetud. Õnneks öeldi juba telefoni teel, et kõik riskid on väga madalad ning asjadega tegeletakse edasi ja lubati tulemused ka mu arstile saata ja süsteemis nähtavaks teha. Hiljem helistati ja vabandati ka, et asjaga varem tegelema ei hakatud.

TEINE ÄMMAEMANDA VISIIT

12.juuni – teine ämmaemanda visiit – kaalutõus NULL ja seda kogu raseduse peale, jess. Kuna ma alustasin seda rasedust niigi 8 kg raskemana, kui esimest, siis ma jälgin ikka hoolega, kas ja mida juurde tuleb. Õnneks hetkel lasen veel vana rasva peal liugu. Seekord siis täitsime jälle veidi rasedaraamatut. Lõplikuks tähtajaks jääb siiski 23.november ning mu esimene võimalus dekreeti minna on 14.september. Oi kuidas ma ootan. Kuna meil tuleb enne beebi sündi tegeleda veel ka kolimisega, mis võtab väga suure osa ajast ja ka eelarvest, siis ma vajan seda puhkust, et nokitseda. Oma kodu kallal, beebile midagi meisterdada jne. Ja kuna mul on nüüd peale jaanipäeva vaja leida ka Mammule uus lasteaed uuele kodule lähemal, siis on hea, kui ma juba septembris kodus saaksin olla, juhul kui ta kohe kuhugi kohta ei peaks saama. Seekord mõõteti ka juba emaka põhja kõrgust, mis on mul juba praegu nabani, kuigi sealmaal peaks ta olema alles poole raseduse pealt. Aga eks see esimene rasedus oma hunniku veega venitas mu vaese emaka ikka korralikult välja ka. Beebi südametöö oli ilus ning vererõhk täpselt sama madal, kui eelmine kord. Kuid see madal vererõhk on pigem mu eripära, mingisuguseid vaevuseid ta mulle õnneks ei põhjusta. Kuna esimesel analüüsil oli mu hemoglobiini näit pisut madal, siis enne järgmist visiiti käin annan uued proovid, et seda uuesti kontrollida. Ja uus visiit on alles 17. juuli, peale mu looteanatoomia uuringut. Selleks ajaks on juba esimene Saaremaa laager ka läbi ja algab üks mu puhkuse pikemaid perioode. Senimaani on rasedus sujunud õnneks väga hästi, loodan, et edaspidi on kõik sama hästi korras, kui praegu. Juuli lõpus saab loodetavasti meie armas ihufotograaf Tuuli teha ka mõned perepildid ja mu kõhu kasvamist jäädvustada.

Ja niipalju siis praeguseks. Ma vaikselt kuhjan taas roosasid riideid kokku, isegi vankri valisin juba välja, aga selle tellimiseks ma pean veel eraldi Tartusse sõitma. Sest muidugi asub ainus pood, kes selle vankri tellimisega tegeleb teises Eesti otsas. Aga ehk jõuame puhkuse perioodil seal siiski ära käia. Tahaksin Mammu ka Elistvere loomaparki külastama viia ja see on ju hea “vabandus”, et see pikk teekond ette võtta 🙂

 

Advertisements

6 thoughts on “Uus beebi

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s