Need hirmsad tuulerõuged!

Polnud just teema, millega ma blogi taasavada mõtlesin, kuid siin nad on, minu armsa väikse lapse üleni täpiliseks teinud ja veel kõrge palaviku ka kaasa toonud. Tõpranahad!

Algas see õudus meie jaoks eelmisel teisipäeval, kui ma lasteaias peale Emadepäeva kontsertit avastasin, et Mammul on veidrad punnid rinnal ja mõni üksik ka selja peal. Me veel pidime peale pidu sõbranna lapse sünnipäevale minema. Ma siis ähmi täis, igaks juhuks helistasin, et ma küll kindel ei saa olla, aga võimalus on, et Mammul on tuulerõuged. Kuna me siiski saime loa minna, sest teistel lastel kas olid juba tuulerõuged ära olnud või nende vanemad tahtsid, et nad need saaksid. Ja täiesti uskumatu, neid punne tuli lihtsalt tundidega juurde. Õhtuks oli neid juba piisavalt, et aru saada, et tõesti on tegu rõugetega. Kahjuks kaasnes sellega ka ligi 39 suurune palavik.

Ja mul polnud õrna aimugi, et neid nii palju tuleb! Ja veel igale poole. Reaalselt, igale poole. Sealjuures ka silmalaugudele, kõrvade sisse, sõrmede vahele, suhu ja keelele jne. Täiesti kohutav. Ja nagu kirsiks tordil, hakati just nüüd meie kortermaja vundamenti uuendama, mis tähendab kõrvulukustavat müra täpselt minu haige lapse unetundide ajal. Ja kuna meil on nurgapoolne korter ja 3 seina on kõik välisseinad, siis ei olnud mitte kuhugi ka pageda, igas toas oli selline hääl, nagu keegi üritaks meile tuppa end puurida.

Seetõttu, ning ka kuna ta peab veel minimaalselt nädala kodus olema, tegime otsuse, et viime ta maale. Seal saab ta ka õues mängimas käia, kartmata, et kedagi nakatada oleks, saab rahus oma lõunaund magada ja värske õhk teeb ehk kiiremini terveks ka. Ja tõepoolest, laupäeval me sinna läksime ja alates sellest ajast pole tal rohkem kordagi palaviku olnud. Väga paljudel villidel on juba koorikud peal ja nii mõned juba äragi kadunud. Rinnal ja kaelal on veel suuremaid punne, ma nii loodan, et talle neist arme ei jää. Õnneks on ta tubli ja ei kratsi ennast.

Ravimeetoditest otsustasime kasutada klassikalist briljantrohelist. Alguses, kui Andrese apteeki saatsin, üritas apteeker muidugi talle seda kallist spetsiaalset vahtu pähe määrida, kuid ta tunnistas ka ise üsna pea, et ega see tegelikult väga ei toimi. Hinnavahe võrreldes briljantrohelisega on ikka korralik.

Mäletan, et mingi hetk pakuti meile perearstikeskuse poolt ka tasuta tuulerõugete vaktsiini. See oli tasuta vaid seetõttu, et ravimifirma soovis jälgida vaktsiini kõrvaltoimeid, mistõttu me otsustasime ka, et me seda vaktsiini oma lapsele teha ei lase. Jah, see haigus on hirmus, kuid vaktsiini, mille kõrvaltoimetes isegi kindel ei olda, ma ka ei usalda.

Loodan, et mu lapseke paraneb ruttu ja et talle villidest arme ei jääks. Eks siis ka varsti saan mõne toredama uudisega tagasi kirjutamislainele asuda 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s