Lasteaiamured

Viimasel ajal on tihti uudistes kuulda kasvatajate meeleheitlike tegusid, et korrale kutsuda keerulisemalt käituvaid lapsi. Ja asi on tegelikult väga tõsine. Rääkides nüüd kasvatajatega oma lapse lasteaiast ja nähes ka tööl laste käitumist, paneb tõesti muretsema, et kuhu see asi nii välja jõuab. Kui kasvatajad, kes on teinud oma tööd rohkem kui 20 aastat, kisuvad juukseid peast välja ja ei suuda välja mõelda, mida veel teha, et lapsed kuulaks. Ja kuidas esimeses klassis käivad lapsed oma õpetajaid füüsiliselt ründavad? Mammu rühma mõlemad kasvatajad on väga suure kogemustepagasiga ja tõesti teinud oma tööd aastakümneid ja hästi ja kui nemad juba ütlevad, et pole selliseid lapsi veel näinud ja asi on tõesti väga tõsine – siis asi on väga tõsine. Ja sellele peaks ka tõsiselt reageerima.

Ma olen siin väga tihti kirjutanud, kuidas Mammu pole just eriti kerge iseloomuga laps. Ta on nagu väike tulesäde ja väga häälekas. On ju meile isegi tema kisa peale lastekaitse kutsutud. Ja mida ma täna kuulen. Lasteaias on võrreldes teiste lastega tema nagu kõige väiksem ja hallim hiireke üldse. Teised kisavad temast üle nii, et teda pole kuuldagi.

Mul oli eile vaba päev ja siis lähen talle tavaliselt juba 4 aeg järgi. Kuna õpetaja abi oli haige – jälle, ja kasvataja kogu selle karjaga üksinda, siis ma jäin appi ja aitasin ka teisi riidesse panna ja õue saada, sest meil polnud kuhugile kiiret ja Mammu niikuinii tahab õues veel mängida. Esimese üllatusena tuli mulle eile see, et meie rühma suuremad lapsed, keda ma arvasin lihtsalt pikemat kasvu olema, saavad varsti juba neljaseks. Kuigi ausalt öeldes, niipalju kui ma neid näinud olen seal, ei ütleks küll, et tegu nelja aastastega oleks. Pole siis ime, et Mammu on nagu Pöial-Liisi teistega võrreldes. Ja ausalt öeldes, on ta ka kõige heasüdamlikum ja niiöelda normaalsema käitumisega laps terves rühmas. Õues oli teiste laste poolt kuulda ainult kisa ja kaklemist (samal ajal kui Mammu vaikselt oma nukukäruga mõmmit jalutas).  Üks poiss lendas peaaegu liumäest pea ees alla, kuna ta tahtis sealt püstijalu alla joosta. See, et tegelikult on liumägi teise rühma platsil ja nii väikseid sinna üldse ei lubata, lapsi ei huvita. Nii kui tekib võimalus – on nad jooksus.

Täna rääkis kasvataja, kuidas üks poiss, kes on nagu PÄTT trükitähtedega, pani keset lõunasööki äkki jooksu, ja lausa nii, et sai rühma uksest välja, teiselt korruselt alla ja sokkis õue! Õnneks oli värav kinni ja tänavale ta joosta ei saanud. Aga no täitsa lõpp. Kui õpetaja abi ka pole ja üks inimene, kes on ka kõigest inimene, peab üksinda jälgima vähemalt 14 last, kellest minimaalselt üks (tavaliselt rohkem) ainult keerab sedasamust kokku, siis mida sealt oodata üldse. Mis too poiss veel teinud oli – peale õueskäiku tormas tema esimesena trepist ülesse ja rühma ning lukustas seespoolt ukse ja lahti ei teinud ja karjus ukse taga nänänä. Jumal tänatud, et rühma ruumid on läbi käidavad ja kõrvalrühma kasvataja sai tulla ja ukse lahti teha. Muidu oleks pidanud kutsuma päästeameti ja see on aeganõudev, kulukas ja idiootne.

Ja no see lastevanemate koosolek mis meil oli. Tegu on keelekümblus rühmaga, mille eesmärgiks on vene lapsed õpetada rääkima riigikeelt. Aga kui vanemad selle vastu täiesti null huvi üles näitavad, siis mida neist lastest veel tahta. Ja peale Mammu pole just eriti palju neid lapsi, kes end ise riide mõistaks panna ja mähkmeid ei kannaks. Ja lapsevanemaid ei huvita. Aga see tekitab kõik jälle kasvatajatele lisatööd. Selleks, et nendega õue saaks minna, kulub terve igavik ja vahel nad lihtsalt ei jõuagi õue. Vahel käivad teiste rühmade söögitädid ja isegi lasteaia direktor neil abis, sest lapsed lihtsalt ei ole nõus end ise riide panema (välja arvatud siis minu oma, kes tahab teha kõik asjad ISE, mis võib ka vahel probleeme tekitada).

Ma muide otsisin Tallinna Perekeskuse kontaktid uuesti välja, kirjutasin neile meie murest (öine karjumine) ja sain ka väga mõistliku vastuse. Üritan homme sinna ka helistada, et lihtsalt rääkima minna ja ehk mõned kasulikud nõuanded saada. Ja ma ei tunne enam üldse mingisugust häbi või läbikukkumistunnet, et jah, ma ei tea enam ise, kuidas probleemile läheneda ja jah, ma lähen küsin enne abi, kui teen asjad veel hullemaks. Ja seda tuleks vist teistele rühma lapsevanematele ka soovitada, sest kahe päeva muljetest mis ma seal nägin ja mida kasvatajad rääkisid, on teised vanemad oma lastega ikka palju rohkem hädas, kui meie enda omaga.

Tegelikult oleks tore, kui kõik lapsevanemad saaksid käia ja olla kasvõi ühe terve lasteaia päeva oma lapsega lasteaias koos, et näha, kuidas käitub tema laps, kuidas käituvad teised. Ja kui suurt tööd tegelikult meie kasvatajad teevad ja kui tänulikud me olema peame, et nad üldse olemas on ja meie lapsi õpetavad ja ka kasvatada aitavad.

Advertisements

7 thoughts on “Lasteaiamured

    • Ei oskagi öelda. Tuleb pigem nagu jonn. Et tahab lutti, kui annad, siis viskab ära ja ütleb et ei taha. Ja siis jälle tahab midagi jne.

    • Ja kõige huvitavam on see, et kui ta on “jonnimise” ära lõpetanud ja me küsime, et miks nii juhtus. Siis ta ütleb, et ta tahtis ju lutti, aga me ei andnud 😀

  1. Su lasteaia ja vanemate koosoleku jutu kohta- täitsa lõpp! Kas asi on Lasnamäes?
    Minu lapse aias nii pole. Lapsed on sõbralikud ja asjalikud. Vanemad normaalsed.
    Mu ema on kasvataja, ka temalt pole ma eales selliseid jutte kuulnud.

    • Ei usu, et asi Lasnamäes. Lihtsalt selline grupp frukte kokku sattunud. Sõbranna laps Mustamäe lasteaias ja neil üldse mõlemad kasvatajad haiguslehel ja lasteaed kirjutas vanematele, et kes vähegi kodused ja võimalik, et tulgu kasvatajaid asendama! 😀

  2. Täitsa müstika lugeda, et kuskil võib asi niiiii hull olla. Meil on kuulduste kohaselt rühmas üks-kaks frukti, kes väga korraldustele alluda ei taha ja kes röögivad-löövad, aga no õue jooksmine… Appi!
    Mõnel päeval tunnetad ise ära, et oma laps on herilane ja päeva lõpuks on õpetajatest nii kahju, et nad terve päeva sellises herilasepesas möllama pidid… Tänan neid alati ja üritan julgustada, sest see töö, mis nad teevad, on päriselt ka kuldaväärt. Kahju, et mõned vanemad ei saa aru, et lasteaiaõpetajad ja vanemad peaksid laste kasvatamisel tiimi moodustama, mitte, et laps saadetakse kodunt eest ära, et saaks omi asju teha 😦

    • Seal jäi tõesti mulje, et vanemad ootavad, et lasteaiaõpetajad nüüd nende lapsi kasvatama hakkaksid. Aga samas mul on vahel endalgi tunne, et ma ei oska ja ei tea mitte midagi ja oleks tore, kui keegi adekvaatsem asja hetkeks üle võtaks või juhtnööre jagaks. Kuid selleks ju ongi meil perekeskused, mitte lasteaiad.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s