Üks tore laupäev

Millal veel kirjutada, kui siis, kui laps lõunaund magab? Praegu kuidagi tuli see jutusoolikas ka peale.

Eile siis. Eile oli meil üle pika aja üks linnakodu laupäev. Reedel tulime lõuna paiku linna oma saja asjaga. Mammul oli vaja muidugi terve oma mänguasja kast peapeale pöörata, kõik pusled karpidest välja valada, kõik nupumängu nupud mööda elamist tassida jne. Mina pidin poes käima ja siis lapse riided ära sorteerima. Kohvimasina filtri olime unustanud minnes ära visata – sinna olid uued eluvormid tekkinud. Külmkapp oli praktiliselt tühi. Aga me saime maalt kaasa mune, värsket kartulit, porgandit, koduseid viinamarju, kurki ja tomatit. Tõin veel liha ka ja tegime pajarooga. See on kindla peale minek, sest ma tean täie kindlusega, et seda Mammu sööb. Reede mööduski sellises sisseelamise tähe all. Pesin pesu, koristasin ja kraamisin. Ja laupäeval siis hommikul teavitas Andres, et läheb täna Mammuga ujuma. Sai talle ju lubatud ja viimane aeg enne lasteaia algust see nali ära teha. Mina aga otsustasin, et ma kaasa ei lähe. Revalis ei ole midagi nii kutsuvat, et ma selle eest nende küsitut summat oleks nõus maksma. Andresele on aga läbi töö pilet poole odavam ja Mammule ainult euro. Ma jäin seda reedest “sisseelamist” koju kraamima. Millegipärast polnudki mänguasjad end ise kokku korjanud ja nõud end ise ära pesnud. Müüsime eile Mammu suure vankri ka maha, õnneks enne ostja tulekut jõudsin elamise enam vähem korda teha. Uskumatu, üks kola vähem koridoris seismas ja selle eest maksti veel peale ka! Panime selle raha Mammu arvele, läheb jalgrattaostu fondi.

Peale seda, kui mu suured ujujad koju saabusid, oli väiksem neist vaja magama saada. Ning suurem lubas külla kaasa vahvleid küpsetada. Aga too tegi ainult taigna valmis ja kadus siis ära kuhugi. Poodi, nagu hiljem selgus. Andresel on see nädal suvepäevad või midagi selle laadset toimumas ja need toimuvad kusagil kus keegi ei tea ja millegipärast 3 päeva ja kästi matkariided kaasa võtta – mida tal otseloomulikult ei ole. Nüüd ta otsib paaniliselt omale sooja-vihmakindlat-tuulekindlat-odavat jopet taga, aga kahe päevaga selline imeasi leida on üsna võimatu missioon.

Peale Mammu ärkamist oli tükk tegu veenda teda riidesse panema, et saaks külla minna. Jube, mis udujutte vahepeal ajama peab ikka. Näiteks selleks, et saaks lapse juukseid kammida ja patsi pähe teha, peab luiskama, et muidu tuleb vares ja harakas ja teevad juustesse pesa. Ja nüüd otseloomulikult hoiab ta iga kord peast kinni, kui õues kumbagi neist näeb. Mine tea, äkki tulevad ja teevadki pesa. Riidesse saamiseks räägime, kuidas köhapoisid akna taga piiluvad ja kui nad näevad, et Mammu on paljas ja külmetab, siis nad kohe tormavad koos köhaga kohale. Fantaasiavaesusega meil probleeme vast ei ole. Igatahes, riidesse me selle tegelase lõpuks saime ja juuksed kammitud ja patsi pähe ka.

Sõbranna mees oli veel muffineid küpsetanud, niisiis oli meil üks väga magus laupäevane pärastlõuna eile. Lisaks muidugi ka porgand-paprika-kirsstomatid dipiga ja õuna ja ploomi nosimiseks. Söömisega kellelgi probleemi ei tekkinud, laud oli paari tunniga tühjaks söödud.

Mingi hetk hakkasid lapsed aga väsimuse märke ilmutama ja asusime koduteele. Sõitsime veel Maksimarketist ka läbi. See on lihtsalt nii ajuvabalt hiigelsuur pood, mis on alati inimtühi, et vahel on seal lihtsalt põnev käia. Mammu sai omale uued vannimänguasjad – mingisuguse kalapüügi komplekti ja mina 2 uut huulepulka, kusjuures praktiliselt kopikate eest, aga nii mõnusad.

Koju jõudes oli veider tunne, kus nälg tahtis silmanägemise võtta, kuigi me eelnevalt just mitu tundi olime ju praktiliselt ainult söönud? Aga näljased olime me millegipärast kõik, niisiis sõime me veel, enne kui vanniprotseduuridele sättisime. Ma veel otsisin ühe kasti välja, kus on Mammule number suuremad riided varutud ja kae imet, need asjad polegi enam number suured, vaid täitsa parajad. Mõni päkapikk on vist kasvanud! Ootan 25. kuupäeva, et saaks ta ära mõõta ja kaaluda ja need imenumbrid kuhugi kirja panna. Siis on ta ju ikkagi juba ametlikult kaks ja pool aastat vana (kuigi me oleme viimased pool aastat talle juba viidanud kui kahepoolesele – kaks ja 3 kuud ja 16 päeva öelda tundub last tutvustades lihtsalt veidi veider).

Loodan, et mu kirjutamisesoolikas on nüüd jäädavalt tagasi, täitsa vahva on niisama millegist jahuda 🙂

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s