Sõit sõit sõit Norra (ja siis koju tagasi ka).

Viimaks ometi olen ma tagasi õnnelikult kodumaal ja saan sellele kõigele kerge muigega tagasi vaadata, kuigi reisil kogesin mitmeid selliseid hetki, kus ma enam ei teadnud, kas nutta või naerda. See oli minu esimene kord Norras käia ja tegemist oli tööga, mitte turismi ega lõbureisiga. Meil toimus Norra partnerite poolt korraldatud lastelaager Happy Camp, kuhu oli Eestist kutsutud 18 meie kiriku päevakeskuses käivat abivajajat last. Mõned poisid olid seal esimest aastast, nagu ka mina. Vanad kalad aga juba viiendat korda. Selliseks laagriks olin ma kõike muud, kui valmis. Küll ei osanud ma asjade pakkimisel arvestada ilmaga ega ka kõikide nende seiklustega, mis meid ees ootas.

Alustan siis ehk sinna reisimisest. Tallinna lennujaam on õnneks armsalt pisike ja seal pole võimalik kedagi ära kaotada või ise ära eksida. Andsime kõik pagasi ära, saime oma pardakaardid ja jäime lendu ootama. Läksime Norwegianiga nii Tallinnast Oslosse, kui ka sealt edasi Stavangeri. Oslosse jõudsime ilusti, õigel ajal ja puha. Kuid siis tuli meil kuidagi liiga kaua oma pagasit oodata. Ja me ootasime ja ootasime, kuni lõpuks vaatasime kella ja avastasime, et järgmine lend läheb 5 minuti pärast ja meie pagasit ikka ei ole. Lõpuks kui selle kätte saime, avastasin, et minu laenatud uhke kohver on katki visatud. Kahjuks polnud meil kohapeal rohkem minutitki aega, et mingisuguseid kaebusi esitama minna või pabereid täita. Jooksime nagu Üksinda Kodus filmis kogu oma 23 pease kambaga nagu segased oma kohvrite ja asjadega ringi Oslo lennujaamas, et leida koht, kust me järgmise lennu peale saaksime. Jõudsime ühte infopunkti – kehitati õlgu ja saadeti järgmisesse. Siis seal teises ei soovinud keegi meiega järjekorraväliselt rääkida. Pidime võtma numbri ja ootama ja veelkord ootama kuni lõpuks tuli meie korda. Küll nad kehitasid õlgu, siis käisid kusagil rääkimas, tegid mitmeid kõnesid. Lõpuks meile öeldi, et lennuk ootab meid, aga me peame pagasi maha jätma, sest selle peale laadimiseks pole enam aega. Kes jõudsid, võtsid eluks vajaliku käsipagasisse kaasa. Kui ma oma kohvri luku uuesti kinni sain – kedagi polnud. Keegi võõras viipas mulle, et nad jooksid sinna poole. Jooksin siis ka, koos kohvriga muidugi. Kui nendeni jõudsin, öeldi, et kohvri peab maha jätma! Õnneks meie vabatahtlik kes meiega kaasas oli, võttis mu kohvri ja viis selle minema. Uues väravas aga, kust me lennule pidime pääsema, öeldi meile, et lennuk juba läks – midagi pole teha. Lonkisime siis tagasi sinna infosse, kuhu me kõik oma asjad jätsime. Sealt aga öeldi, et mis asja – lennuk ootab, minge jooksuga! Jooksime uuesti nagu segased. Pidime kõik turvakontrolli läbima, mis võttis terve igaviku. Lõpuks me siiski oma lennule jõudsime, kuna 23 inimest kuhugi majutada  või ümber tõsta teistele lendudele on neil tunduvalt raskem, kui lennukit kinni hoida. Pole vist vaja öelda, et teised reisijad pardal polnud eriti õnnelike nägudega, kui me oma karjaga lõpuks sisse tormasime. Ma muide kohutavalt kardan lendamist. Aga peale seda lennujaamas ringi jooksmist, ma isegi ei pannud tähele, kuidas me juba õhku tõusime. Peale seda lühikest 40 minutilist õhulendu, jõudsime viimaks Stavangeri, väsinutena, tülpinutena ja ilma pagasita. Sinna tulid norrakad meile bussiga vastu. 3 ja poole tunnine sõit mägedesse võis alata. Me olime terve päeva lihtsalt teel.

Ma laagrist endast kirjutan homme, muidu läheb liiga pikaks. Aga siit ta tuleb – meie tagasitulek!

Kui laagrisse me jõudsime 26.juuni hilisõhtul, siis tagasi koju pidime me saama 4.juuli õhtuks. Mina oma sünnipäevaks. Oi kuidas ma seda ootasin. Näen viimaks oma perekonda! Startisime teele juba kell 11.30. Saime jälle lennujaama ligi 4 tundi bussiga sõita. Andsime pagasid ära ja läksime oma väravasse lendu ootama. Ja siis see lükati edasi. Ja lükati veel edasi. Ja veelkord edasi. Mis tähendas seda, et me jäime maha oma lennust, millega me pidime Oslost tagasi Tallinna saama. Paanika. Norrakad juba rentisid bussi ja hakkasid meile Oslosse uuesti järgi sõitma. Kui me viimaks Oslosse jõudsime ja tõdesime, et me olemegi oma kojuviivast lennust maha jäänud, öeldi meile, et järgmine lend Tallinna, läheb neil kolmapäeva hilisõhtul ning sinna me kõik peale ei mahu. Õnneks kontakteerusid ka Norrakad lennufirmaga ja ma ei tea kas tänu sellele, aga nad otsisid võimalusi, meid võimalikult kiiresti koju saada. Meile telliti buss, millega meid sõidutati Rootsi, et me hommikul sealt lennu Tallinna saaksime. Terve öö bussis. 18 lapsega, kes ei kavatsegi magada. Õnneks tegi bussijuht peatuseid Statoilis ja ma sain kohvi nii Norras, Rootsis kui ka lõpuks Eestis. Meie oma on ikka kõige parem, lisan lihtsalt vahemärkusena. Mäletan, kuidas teine kasvataja veel ütles, et nüüd on lihtne, et hommikune lend, lennujaamas rahvast pole, saame ruttu kõik tehtud. Oi kuidas ta eksis. Mitte kordagi polnud üheski teises lennujaamas nii palju rahvast, kui seda oli Rootsis. Meid ei tahtnud mitte keegi teenindajatest aidata. Pidime kusagil iseteeninduse aparaadi taga registreerima ära 22 inimest, kõik pagasi, siis minema järjekorda, et ise see pagas ära anda, siis seisma veel turvaväravate järjekorras, siis jõudma osta midagi süüa ja veel lennule jõuda. Seda kõike liiga vähese ajaga. Viimased 4 meist jälle jooksid, et mitte maha jääda. Käisin mitu korda vabandamas ja palumas, et me kõik kohe kohe jõuame, et me oleme terve ööpäeva teel olnud ja kõik lapsed on näljas. Jooksime siis bussi peale, mis viis meid lennukile ja kui seda lennukit nägime, siis kõikide suu vajus ammuli. Mingi pisike propelleritega SAS lennuk, mis tundus kõike muud kui turvaline. Aga mis meil valikut oli, pidime peale ronima. See oli reaalselt nii väike, et ma igaks juhuks küsisin stjuardessilt üle, et kas neil wc ikka on. Nagu lastega ikka, siis vahet pole mis vanuses või kus, neil tuleb häda peale alati seal, kus vetsu pole. Selle lennu ajaks oli mu hirm juba nii nullis, et ma lihtsalt magasin õhkutõusmise ja lennu ajal. Aga vot maandumine oli omaette ooper. Tallinnas oli väga tuuline ja oi kuidas see pisike lennuk laperdas. Kord ühele küljele, siis teisele küljele. Ma lõpuks hoidsin juba eesistuja istmest kinni, et ma pead ära ei lööks. Mul oli siis tõesti nii hirm, et ma juba palvetasin, et rattad juba maad puudutaks!

Küll oli hea viimaks jalad kodumaa pinnale asetada. Minu kohver tuli pagasilindilt esimesena – juhuu. Aga ühe lapse kott suudeti ikkagi ära kaotada. Kuid täna juba kuulsin, et see saadi kätte. Nägin viimaks jälle oma kallist abikaasat! Ootasime seal kuniks kõik olid asjad kätte saanud ja lugesime üle, mitu last on vaja koju viia, kellele järgi ei tuldud. Võtsime ka 3 last auto peale ja viisime ära Peetelisse.

See reis pani ikka korralikuld närvid proovile. Kujutate ette praegu seda pingelangust jälle kodus olles?

Pole paremat kohta, kui kodu!

Kahjuks mul pilte põhimõtteliselt polegi, kuna mu telefoni kaamera oli katki. Ehk ma laagrist kirjutades kusagilt midagi leian 🙂

Advertisements

2 thoughts on “Sõit sõit sõit Norra (ja siis koju tagasi ka).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s