Infokillud

Järjeks lasteaialugudele võin öelda niipalju, et ma käisin direktoriga seda arutamas, ja jõudsime järeldusele, et Mammu võiks ikka oma rühmakaaslastega edasi järgmisesse rühma koos minna. Millegipärast oli direktor arvamusel, et me ei ole rahul sellega, et ta on vene lastega keelekümblusgrupis ja soovimegi teda täiesti eesti rühma panna – ma küll ei tea, kust ta sellise arvamuse võttis, aga nüüd saime jutud selgeks, et me just tahame, et ta oleks keelekümblusrühmas. Aasta kakskeelses rühmas pole tema eesti keele kõnele kuidagi halvasti mõjunud ja kaks keelt on ikkagi kaks keelt, miks me peaks selle vastu olema. Loodan, et Mammu ise ka on rõõmus, et saab oma sõpradega ikka koos uuel õppeaastal lasteaiateed jätkata 🙂

Mis siis veel uut. Minu lennuhirm päädib see suvi sellega, et ma olen kohustatud lausa 6 korda lennuki peale istuma. 4 neist on sunniviisilised-vabatahtlikud ja seotud tööga, teised 2 on täiesti mu oma hinge peal. Meil oli tööl üks imetore Saksamaalt pärit vabatahtlik, kes nüüd koju tagasi lendas, ja kuna mina talle oma kodukanti näitasin, siis lubas ta ka vastuteene teha ja augusti alguses lähengi ma Saksamaad avastama. Ma ei jõua ära oodata, aga samas kardan ka.

Nõme lugu täitsa, tahaks millestki konkreetsest kirjutada, aga ei oska kusagilt alustada, sest ma olen jälle nii kaua eemal olnud. Kuidas see vanasti töötas? Lihtsalt võtsin kätte ja kirjutasin, aga ma üldjuhul isegi ei mäleta mida või milleks.

Aa ja muide, mu religioonivastasus on päädinud sellega, et ma mõtlen sügisest leeri minna. Ainult sellepärast, et meil on nii vinge kirikuõpetaja ja nii armas kirik. Andres tõi mind hommikul tööle ära ja kuna kedagi polnud, tegin talle väikse tuuri ja isegi talle meeldis meie kirik. Ma pole veel nii sooja, hubast ja sõbraliku kirikut näinud. Meil on siin isegi lastetuba! No ja teine põhjus on see, et mul tuli vahepeal mõte Mammu ära ristida, aga ma ei saa, sest meil ei ole kusagilt võtta ristivanemaid. Tundub, et terve meie põlvkond on kuidagi vahele jäänud, sest ristitud ja leeritatud inimesi oma tutvusringkonnas  tean ma vist ainult ühte ja tema juba on ühe lapse ristiema. Ma tahaks ka kunagi kellegi ristiema olla.

Ning ma tegin vahepeal uue tatoo. Aga selle pean veel enne korra üle tegema, kui näidata saan. See kuramus oli seekord nii valus, et ma ei pidanud lihtsalt vastu, et see lõpuni teha. Või no ta on lõpuni tehtud, aga osad jooned tuleb tugevamalt üle teha, et efektsem jääks.

Aga ma nüüd vaatan oma uut sõltuvust edasi. Ma jõuan vist veel täna kirjutada. Loodetavasti midagi loogilisemat. Kõigest 19 tundi veel tööl olla 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s