Kaval kevad

No kes siis aru ei saaks, mis ma selle all mõtlen. Otseloomulikult on mu laps JÄLLE haige. Ja ei, mitte lasteaia süül, vaid käisime maal ja nagu mingi needus oleks peal, seal jääb ta ALATI haigeks. ALATI. Tulime just Lastehaigla erakorralisest ja koju saadeti meid vaid seetõttu, et haigla on täis. Tehti kiiruga analüüsid ja kirjutati rohud välja. Loodan väga, et saame palaviku alla ja põletik veres ei tõuse. Aga muidu nagu ikka – täiskomplekt. Kõrge palavik, nohu, köha, kõrvad valusad, veres põletik, silmad vesised, loid, ei söö, joob vähe, ööd on nuttu täis. Vist juba kuues antibiootikumikuur lühikese 2 eluaasta jooksul Mammul. Kahju lapsest.

Eks see algas juba neljapäeva õhtul. Vaikselt – salakavalalt. Käisin lapsel lasteaias järgi. Jooksis mulle ukse peale vastu oma värvitud munaga, mis – üllatus üllatus – vastu maad sodiks kukkuks. No pole hullu. Käisime veel poes. Uskumatu mälu ikka sellel päkapikul. Mainisin lasteaias mokaotsast, et teeme ruttu, peame poest piima ka tooma. Ja kui hiljem poodi jalutades küsisin, mis me ostma pidime, ütles Mammu kohe, et PIIMA. Ja omalt poolt lisas pudingu ka nimekirja. Poe ukse ees ootas jälle üks kuldne labrador, keda ma juba varem lasteaia lähistel hulkumas olen näinud. Poest tulles oli koer ikka seal. Tormasin siis poodi tagasi, et koeratoitu tuua. Küsisin veel müüjalt ka, et kas ta on kursis, kelle koer seal on. Müüja teadis rääkida, et koer juba aastaid seal piirkonnas ringi hulkunud. Et ei teagi, kas on omanik või mitte. Kahjuks õue jõudes oli koer läinud. Nägin, kuidas ta vilksamisi majade vahele kadus. Võtsin Mammu kaenlasse ja tormasin järgi. Aga koera me kahjuks üles ei leidnugi. Ma kardan, et kui oleks leidnud, oleks ma ta meile koju vedanud. Mis sest, et ta on tõenäoliselt üsna vana ja haige. Tal olid nii sõbralikud, soojad ja siirad silmad, et ma lihtsalt ei oleks suutnud teda õue hulkuma jätta. Praegu mul nüüd aega ka on, oleks nagu sobiv hetk uue pereliikme peale mõtlema hakata. Ja ei, ma ei mõtle selle all last. Oleme siin arutanud, et ehk loom tõmbaks Mammu jonnituure alla. Maal on ta küll koguaeg kassil sabas ja tahab teda oma tegevustesse kaasata. Näiteks nõudis ta laupäeval surmtõsiselt kassi käest, et too talle sokid jalga paneks.

Tahtsime juba tegelikult neljapäeva õhtul maale minna, panime juba asjadki kokku. Aga Mammu hakkas röökima ja röökis end magama ja nii me minek katki jäigi. Ma olin nii pettunud, ootasin juba väga seda, et pääseb linnast minema ja ei saanudki kuhugi. Läksime siis reede ennelõunat. Ja kuradi naabrid, hakkavad vastu radiaatorit taguma, kui mu laps nutab. Kas nad tõesõna arvavad, et meie nende laste röökimis ei kuule? Halloo tõesti. Neljapäeva õhtuks oli minu tuju igatahes täiesti null.

Reedel saime siis viimaks maale starditud, käisime esimese peatusena Aserist ka läbi. Rääkisin oma uudist ämmale ka, kes mind samuti lohutas, et küll tuleb uus ja parem koht. Maal võtsin vanaemale ja vanaisale teatamise korda mööda ette, õnneks ei kõlanud ka nende suust pettumusenoote minu suhtes, vaid pigem ettevõtte.

Nii reedel kui ka laupäeval käisime koos emaga pikal jalutuskäigul. Sain oma sammud päeva jooksul kenasti täis ja kuhjaga rohkemgi veel. Laupäeval sai sauna nautida ja kaneelikukleid süüa. Üldse, süüa sai kuidagi palju jälle.. Ikka ja jälle ma jõuan oma jutuga sinna, kuidas ma oma kaaluga kimpus olen. Ja nüüd ka oma mõtetega. Jaanuaris panin aja arstile. 12.mai saan alles minna. Elagu eriarstide järjekorrad. Võtan sammud psühhiaatri poole, et saada ravi oma söögiga seotud sundmõtetele. Kes arvab, et need inimesed, kes ei suuda piirduda ühe šokolaaditükiga on lihtsalt nõrga iseloomuga – mina aga tean, et tegelikult on see haigus. Ja haigust peab ravima. Üksi ma enam sellega toime ei tule. Ma võin teha tundide viisi trenni, aga sellest ei ole mitte mingisugust kasu, kui ma selle kõik topelt kommide näol tagasi söön. Ja nii tekibki surnud ring, kus ma juba aastaid ja aastaid sammun ja ise kuidagi välja ei saa.

Aga jah, tahtsin rääkida aiast ja jõudsin välja aia auguni. Ei lasta mul ka rahus olla ja puhata. Pidin homme lõunal juuksurisse minema, mille ma nüüd ära pean tühistama, sest ma olen sunnitud haige lapsega kodus istuma. Teisipäeval peaksin Töötukassa vastuvõtule minema kurtma, ei teagi kuidas see veel ära korraldada. Edasi lükata ka ei tahaks, aga tean omast kogemusest, kui tüütu on kliendiga suhelda, kui tal on kaasas pidevalt vahele segav väikelaps. Kuhugi panna teda ka samas ei ole. Teise linna otsa tõendi järgi sõita ka eriti ahvatlev ei tundu. Veel üks surnud ring.

Igatsen ikka veel oma vaba nädalavahetust taga.

Advertisements

4 thoughts on “Kaval kevad

  1. Söömisega seotud sundmõtteid on tõesti keeruline peletada… Mul on näiteks vastupidi, raske on ennast sööma sundida ning hetkel pean kõik oma söögikorrad üles pildistama ja C-le õhtul ette lugema. Pahatihti olen normaalse 3 sooja portsu päevas eemale peletanud ja mingeid viinamarju ning juustupulki nosinud. Sul on õigus, sellist asja ei saa ega tohi ignoreerida! Ja tubli oled, loodetavasti on Mammul ka varsti tervis parem 🙂 Kalli-kalli!

    • Mõlemat pidi keeruline jaa. Olen samuti sellised ajad ka üle elanud. Keskkoolis pidin mingi hetk kõik kirja panema, mis sõin ja tihtipeale mahtus terve päeva menüü selle pisikese post note peale ära. Vahel ei läinud seda ka vaja. Aga noh, vaadates praegu oma kaalunumbrit peale 4 kuud päevast-päeva istumist, ma eelistaks iga kell sedapidi sundmõtteid, kui valida saaks 😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s