Töötustaatus ning sellele järgnenud päevad

Minuga juhtus nii üleeile. Ehk siis sain peale nelja kuud taas omale töötu staatuse. Aga ei, ma pole kurb. Pole vaja muretseda. Iga lõpp on millegi uue algus ja ma üritan sellesse sündmusesse samamoodi suhtuda.

Korraks tõmbas küll alguses silma märjaks, aga see on mingi refleks. Ma tegelikult ei taha sellise asja pärast nutta, ma lihtsalt tunnen, et ei ole vaja. Aga mis ma siis tegin, peale selle uudise teada saamist. Kirjutasin/helistasin paarile sõbrale ja tuttavale. Sõitsin sõbrannale külla tema beebit vaatama ja mõningaid asju veel üle andma. Sõitsin tööle, võtsin oma asjad. Sõitsin koju tagasi, koristasin natukene, vaatasin tööpakkumisi. Sõitsin linna ja sain sõbrannaga kohvikus kokku. Nautisin imelist lattet ja karamelli-toorjuustu kooki. Käisin solaariumis “kuuma päikese” all küpsemas. Sõitsin poodi. Ostsin omale ilusa uue kohvitassi. Sõitsin jälle koju, et auto ära parkida ja jalutasin siis lapsele lasteaeda järgi. Rääkisin ka kasvatajale, mis juhtus. Tema muidugi lubas kohe direktoriga rääkida, et äkki nad saavad mind sinna tööle võtta, et nemad on seal küll kõik nii toredad ja selliseid asju ei tee. Kodus panime Mammuga puslesid kokku, tegime kakaod ja sõime issi tehtud uhket pastarooga. Õhtul kaklesime ja jonnisime, sest mõni meist ei tahtnud magama minna – ei tea küll kes. Vaatasin veel tööpakkumisi – isegi oli üks tulnud! Hakkasin oma CV-d korrigeerima. Lõin vardad sisse uude projekti – viimaks on aega oma mehele villased sokid kududa! Andres tõi õhtul pitsat ja siis istusime ja pidasime põrandal pikniku.

Teine päev: Hommik oli jube jonnine ühe tegelase poolt, kes lasteaeda minekuks riidesse ei tahtnud panna, see tõmbas korraks tuju alla. Aga kui plats puhas oli ja rahus kohvi sai nautima hakata, tuli rahu hinge tagasi. Ukse peal tuli Andresele meie 3.pulma-aastapäev ka meelde ja ta tõi kiiruga teisest toast roosid ja kommikarbi ning kiirustas siis last lasteaeda viima ja tööle. Mis siis veel. Võtsin ennast iseteenindusportaali kaudu uuesti töötuna arvele ja tegin vastavad avaldused ära. Vaatasin veel tööpakkumisi.Koristasin. Mul on üle pika aja köök täiesti korras! Kõik nõud on pestud ja kõik tolmud on võetud. Tegin ka põrandad puhtaks, võtsin riiulitelt tolmu, sorteerisin veidi oma kraami. Kudusin paar rida. Käisin kuuma dušši all ja kuulasin head muusikat. Lõpuks seadsin sammud õue. Sain vahepeal sms-i, et minu pakid on kohale jõudnud – ideaalne ajastus, olin niigi sinna poole teel! Nautisin õues päikest, tuult ja kanalisatsioonihaisu.. Kuulasin muusikat, jalutasin veel. Käisin poes, ostsin ühe tordi ja koogi ning läksin töökaaslastele nägemist ütlema. Sain veel jutustada ja kallistada ning mälestuseks lilled. Jalutasin koju tagasi – tuul oli nüüd külmem, aga millest pole üldse hullu, sest nii hea on end liigutada! Külm aga pani mind veel rohkem värsket kuuma kohvi hindama, mida ma praegu keset päist päeva rahus ja vaikuses nautida saan. Idüll. Kodus siis sain viimaks ka oma motivatsioonikirja CV juurde valmis,mis peaks pigem olema nimega: ennast kiitmast ma ei väsi. Ja siis ma saatsin kandideerimisdokumendid ühele tööandjale ära. Naljakas, 4 kuud sain teistele tööd otsida, nüüd endale väga ei oskagi. Igatahes, mingi hetk kiirustasin viimaks Mammule lasteaeda järgi. Ma olin suutnud jälle pulma-aastapäeva ära unustada korraks. Igaks juhuks helistasin Andresele ka, et kas ta ikka mäletab, et varem koju tuleks. Susanne tuli Mammut paariks tunniks hoidma, nii saime Andresega linnas käia sushitamas ja kohvitamas.

Kolmas päev: Hommik oli hullumaja, sest Mammu ärkas juba 5 läbi. See ajas närvid ikka päris krussi. Mingi hetk ma loobusin, panin kõrvatropid kõrva ja kerisin teki alla tagasi. Mäletan, et Andres tuli sosistas mulle, et kallis, tegin omletti, aga ma sõin kogemata kõik juba ära. No tore. Kui ärkasin ja kööki läksin, siis avastasingi eest tühja panni. Ootasin, kuni nad viimaks läinud olid, panin muusika mängima ja kohvi hakkama. Sõin hommikuks eilset sushit. Ei olnud enam nii hea, kui eile – ilmselgelt. Olin tükk aega veel paras toriseja oma katkestatud une tõttu. Lõpuks hakkasin vaikselt tegutsema. Sorteerisin Mammu mänguasjad ära. Ning tema riided. Kudusin veidi Andrese sokki edasi (mille nüüdseks jälle üles olen jõudnud juba harutada). Mõtlesin siis oma aktiivsusmonitori järgi katsetada ja jalutusringile minna. Õue pidin niikuinii minema, prügi välja viima ja poes käima. Läksin siis ringiga. Käisin veel postkontoris ning jalutasin ka Uuskasutuskeskusest läbi – ostsin Mammule kiisumütsi ja omale jope. Koju jõudes oli külmast tuulest nina härmas. Tegin kuuma kohvi ja passisin arvutis. Kuniks tuli aeg Mammule järgi minna. Riidesse ta panna end minul ilmselgelt ei lasknud. Õnneks on meil väga abivalmis kasvataja. Jalutasime siis koos Mammuga poodi piima järgi ning seal oli jälle üks labrador, keda ma juba korduvalt siin majade vahel hulkumas olen näinud. Tõime kõigepealt oma toidukraami poest ära ja hakkasime kodu poole liikuma. Koer oli ikka poe ukse ees. Tormasin koos lapsega siis poodi tagasi koeratoidu järgi, küsisin veel kassas müüjalt, et kas ta on kursis, kelle koer see on. Müüja teadis rääkida, et see koer on seal juba aastaid hulkunud. Nii nii kahju. Igatahes, kui koeratoidupakiga ukse poole liikusime, siis koera enam näha ei olnud. Tormasime õue ja nägin kuidas loom vilksamisi majade vahele kadus. Võtsin lapse kaenlasse ja jooksime järgi, aga ei leidnudki koera üles. Nii kahju, oleks tahtnud vähemalt, et loom kõhu täis saaks. Tõenäoliselt ma oleks ta koju ka vedanud…Edasine kodutee venis nagu tatt, sest Mammu oli huvitatud kõigest muust, välja arvatud koju minekust. Lõpuks ma ta siiski koju tassisin. Ja siis algas põrgu. Ma ei hakka detailselt kirjeldama, ma olen tema hüsteeriahoogudest varem ka kirjutanud, aga igatahes tänu tema draamatsemisele jäi meil täna maale sõitmata, mille pärast ma olen väga kurb. Andres üritas ka lohutada ja tegi piparmünditeed, et ma maha rahuneks. Teate kui vastik on olla olukorras, kus laps nutab, ülemine naaber taob vastu radiaatorit ja mina ei saa mitte midagi teha, sest kuniks Andres on kodus siis mind ei ole lapse jaoks olemas. Ta reaalselt vaatab minust vahel läbi lihtsalt. Masendav. See teeb mulle palju rohkem haiget, kui töö kaotus.

Ma olin tegelikult arvestanud sellega, et minuga töösuhet ei jätkata. Olgu need põhjused siis mis nad olid, aga minul on rahu hinges ja ma tunnen, et ma ei ole ise midagi valesti teinud. See kogemus oli suurepärane elukool ning kõik teadmised, mis ma omandasin, saan ma oma elus edaspidi kasutada ja teadmiseks võtta. See oli vajalik millekski suuremaks mu tuleviku tarbeks ja nii ma sellesse suhtungi. Ma olen alles noor ja roheline ja alles otsin oma kohta. Töötukassa see ei olnud, aga pole hullu, liigume rõõmsalt edasi.

No ja midagi positiivset ka, jõuan nüüd taas siia tihedamini. Oi kui paljud asjad on kirjutamata jäänud viimase poole aasta jooksul. Katsun nüüd taas järje peale saada. Ma vajan oma kirjutamisteraapiat, et mitte segaseks minna oma hüsteeriku ja töötu staatusega. Nii et siis vaatame, mis sellest kõigest välja tuleb.

Tere taas.

 

 

Advertisements

4 thoughts on “Töötustaatus ning sellele järgnenud päevad

  1. Nii tore, et Sa tagasi oled!

    Võiksid, kui Sulle sobib, kirjutada pisut sellest, kas Sulle meeldis tööl käia, kuidas õnnestus töö ja pereelu ühildamine, missugust tööd Sa otsid, kui üldse otsid.

    Kõike head!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s