Mammust

Mariel on nüüd vapralt juba oktoobri algusest lasteaias käinud. See on läinud vahelduva eduga. Kõik on hästi kuni lõunauneni – siis hakkab trall peale. Oma voodis magab ta haruharva ja kui magab, siis mitte üle poole tunni. Siis tõstetakse ta mängutuppa diivanile pikutama teki ja padjaga, sest muidu ta karjub lihtsalt kõik teised üles. Diivanil on ta vähemalt vaikselt.

Jõulude ja uue aasta vahepealseks ajaks jätsime ta maale. Esimest korda nii pikalt meist lahust olla. Muidugi oli ta seal nagu kukupai, ei teinud ühtegi piuksu ja oli kõige eeskujulikum laps üldse. Isegi ei küsinud meie järgi. Aga peale uut aastat on jälle mingi jama peale hakanud.

Näiteks kardab või ei taha ta hommikuti end riidesse panna, samuti siis hiljem riidest lahti võtta. Lasteaeda minek on kohutav protsess, samuti sealt tulek. Vahepealne aeg on ta seal rahulik ja kõik on hästi.

Täna oli õudukas kuubis. Andres helistas mulle hommikul tööle, et laps ikka röögib ja viskleb põrandal nagu kuival kala ja riide ei lase end panna. Tema oli tööle hiljaks jäänud. Laps lasteaia hommikusöögi maha maganud (õnneks sööb ta kodus ka). Kohale jõudsid nad alles pool 10 tavapärase 8 asemel. Ja kui ma talle õhtul enne kella 5 järgi läksin, hakkas sama jama peale. Ei taha riide panna, viskleb, röögib. Ma siis hoidsin teda kinni, kasvataja surus teda riidesse. Terve tee koju ta karjus, kindaid kätte ei lasknud panna, kelku ei istunud. Kodus lasi veel koridoris oma fanfaani edasi.

Kõik raamatud ja artiklid, mis me lugenud oleme, väidab et see on normaalne. Meie jaoks ei tundu see normaalne. See häirib meie normaalset elukorraldus ja kui me just kuuse alla ei taha kolida, siis me peame tööl käima, et end ära elatada ja ma ei saa istuda lapsega kodus kuni ta saab 18.

Tema käitumine külvab pingeid ka minu ja Andrese suhtes. Me oleme väsinud, kurnatud, segaduses ja ei oska sellisele käitumisele kuidagi reageerida. Me proovime heaga, proovime halvaga. Isegi kavalusega proovime. Ja mitte midagi ei aita.

Kasvataja rääkis ka, kuidas Mammu on kõva iseloomuga. Ja oi kui tugev, kui ta kord hüsteeritsema kukub. Või jonnima või nutma või kuidas iganes seda tegevust kutsuda, mida ta siis teeb?

Ei lohuta ka see, kui kasvataja rääkis, et ka tema poeg käitus täpselt sama moodi ja lausa kuni 3 aastaseks saamiseni.

Ma ei taha, et minu laps nii teeks. Me lihtsalt ei jaksa enam. Ta saab juba 2 ja meil pole vist siiamaani sellist ööd olnud, kus me ilma ärkamata magada saaks. Ainult need 5 ööd kahe aasta jooksul, kus ta meist eemal on olnud.

Ma pidin eile poole päeva pealt töölt ära tulema, sest lasteaiast helistati. Õnneks või kahjuks mängisid asjaolud nii kokku, et mul oli eile tervis kehv ja ma küsisin juba koju. Olin jõudnud just jope selga panna, kui kasvataja teada andis, et kui vähegi võimalik, võiks tänaseks lapsele järgi tulla. Mu plaan apteegist läbi minna ja veidi puhata ja taastuda jooksis omadega liiva. Vähemalt sain ta kodus lõunaunne ja ise ka magada.

Ühesõnaga. Esialgne plaan on minna teisipäeval perearstilt nõu küsima. Ehk saame saatekirja lastepsühholoogile. Kui ei, siis pöördun alternatiivravitsejate poole.

Täna kusjuures helistati perearsti juurest, pakuti lapsele tasuta tuulerõuge vaktsiine. Ravimifirma soovib jälgida, millised on vaktsiini kõrvalmõjud. Uuuh, ma ei oska seda ilusate sõnade kirja panna, mis mu mõttest läbi käis, kui ma seda lauset kuulsin. Olen nüüd kodus siin veidi uurinud ja targemate käest järgi küsinud, kas see oleks üldse vajalik, või on parem, kui laps ise läbi põeb. Hetkel jäi mõte sinna pidama, et enne kui talle pole tehtud analüüsi, kas ta on juba latentselt tuulerõuged ära põdenud või mitte, ma vaktsiini teha ei lase. Mingi aeg tal olid siin mõned üksikud veidrad villid ja palavik, aga see nagu möödus väga kiiresti ja punne rohkem juurde ei tulnudki. Ma väga loodan, et ta on need ilma suuremate jamadeta juba läbi põdenud. Rota on juba kaelast ära, oleks see ka – oleks super.

Aga et kõik jälle nii negatiivsetes toonides ei oleks, siis veidi toredaid uudiseid ka. Näiteks seda, et Mammu sai siin umbes kuu aega tagasi potiga suureks sõbraks. Eks tänu lasteaiale, me ise kodus teda spetsiaalselt sinna pannud ja harjutanud ei ole. Aga üks õhtu läks ja võttis ise vannitoast poti, ise püksid jalast ära, tegi häda ära, tõusis püsti, tegi endale pai ja viis poti tagasi vannituppa. How amazing is that? Päris mähkmevaba ta veel ei ole, aga ma ei kiirusta ka. Nagu kogemus näitab, tuleb kõik omal ajal. Eks meile mängib kasuks see ka, et ta nii tilluke on. Ei ole veider vaadata suurt last mähkmetes. Kui panna tema kõrvale kamp aastaseid pudinaid, ei paista ta neist sugugi suurem. Mul on selle tõestuseks isegi üks pilt sõbranna poja sünnipäevalt, aga ma ei hakka seda siia avalikult lisama. Nii igaks juhuks, äkki kellelegi ei meeldi ja kuna ma kõiki isiklikult ei teadnud, ei saa täpselt järgi ka küsida. Aga pildi tegemine käis ägedalt. Kõik lapsed seina äärde istuma, hunnik kamapalle põrandale ja siis kõik klõpsisid nii palju kui said. Ma sellist tehnikat nägin esimest korda. Kahju, et omal ajal nii tark ei olnud. Juba liikuvat last pildile püüda on sama kerge, kui tõestada, et voodi all tegelikult ka ei ela kolle.

Jõuludeks sai ta oma esimesed lego duplo komplektid kätte, millega ta hoolega iga päev ehitab. Suured lemmikud on ka puidust pusled. Nüüd on tal neid kuus ja ta paneb neid kokku nii, et võtab kõik tükid ära, paneb ühte kokku hunnikusse, laotab tühjad pusleplaadid endale ette ja siis paneb kõik kuus puslet korraga kokku. Ja ta teeb seda imekiiresti. Näiteks sai ta nüüd tähestikuga pusle. Meie jah paneme seda selle loogika järgi kokku, et mis järjekorras tähed lähevad. Kuidas tema täpselt teab, mis kuhu läheb, on minu jaoks müstika. Aga samas nii põnev ka.

Ta oskab end ise riidesse panna ja riidest lahti võtta. Sealhulgas ka ise õueriided ja saapad selga-jalga panna. Samuti on tema sõnavara edasi arenenud. Kõige uuemad sõnad on teistpidi, paljas ja . Näiteks ütleme talle pidevalt, et püksid käivad teistpidi jalga või pusletükk läheb teistpidi. Ja millegipärast ei meeldi talle, kui inimesed on paljad. Ma lehvisin siin hommikumantlis ringi ja ta tuli ja näitas näpuga mu säärtele, et paljas. Ja siis tõi mulle püksid.

Samuti saab ta ise söödud ja joodud. Kuigi ta kipub vahel mäkerdama või siis suurest erutusest oma nõusid loopima. Koristada mõistab ta ka. Oma asjad korjab palumise peale ise ilusti kokku. Ühesõnaga vähemalt midagigi toredat.

Ma ausalt ei mäleta, kas ma olen neid asju juba kirjutanud või ei, infot on igalt poolt nii palju ja osad asjad ununevad. Vähemalt sain end üle pika aja taas tühjaks kirjutada. Loodan, et homme jõuan enda kohta ka kirjutada 🙂

Advertisements

15 thoughts on “Mammust

  1. Ma lihtsalt arvan… et äkki Mammu tahab teid ja ka kasvatajat proovile panna, lihtsalt kombib neid jooni, kuhu maale ta võib oma tahtmisega minna ja mis siis saab, kui ta sellest joonest üle läheb. Kusaltki kuulsin, et lapsed kujundavad oma iseloomu esimese 3 aastaga, sellest nagu tekkis see arvamus.

    Samas.. kui tal nagu miski hirm on lasteaia ees, äkki tal juhtus seal midagi? Noh mõne lapsega läks raksu vms, alati ju ei tea kõike.

    • Muidu lasteaias probleeme ei ole. Pidi ilusti mängima koos teistega. Lihtsalt see uneaeg on millegipärast selline, mis talle eriti ei meeldi. Ootab, kuni see läbi saab – kui teised kõik ärkavad, on jälle rõõmus ja kraps. Mees arvas, et äkki kardab külma, et sellepärast ei taha õue minna ja hiljem tagasi tulla 😀

  2. Tore oli teie pere tegemiste kohta lugeda.

    Mis puutub Mammu käitumisse, siis minu arvates võiksite te küll nõu ja abi otsida. Kui sa tunned, et miski pole normaalne, siis see on piisav põhjus.

    Jõudu ja jaksu teile kõigile 🙂

  3. Tere!

    Sattusin siia blogisse just esimest korda, seega vabandan, kui minu jutt tundub liiga isiklik või targutav. Lihtsalt jagan endapoolseid tähelepanekuid.

    Nagu ma aru saan, siis laps ei ole veel 2-aastane ja käib lasteaias. Mina arvan, et selline tsirkus, mis ta teile korraldab on tegelikult ”normaalne” aga mitte hea ei teile ega talle. Eks tal ongi väga raske selle kõigega kohaneda – ka potil käimine on tema jaoks suur samm ja see võib mõjutada tujusid. Potil käimine on seotud tema jaoks sellega, et ta kontrollib midagi nüüd oma elus jällegi ja ta on samm iseseisvusele lähemale. Koos sellega veel lasteaias käimine, võõras kohas magamine, just olnud pühad ehk kerge rutiinipuudumine – see kõik on üsna suur kompott asju. Kui ta lisaks veel ei oska ennast kõikide sõnadega väljendada, siis ongi keeruline tema jaoks kõike seda läbi elada.

    Kuna mu enda pojal oli ka lastehoiuga harjumine umbes sama vanalt natukene keeruline, siis proovisin meelde tuletada, et mis meil aitas. Aeg lendab nii kiiresti, et raske on meenutada, kuigi see oli ainult 2,5-aastat tagasi 🙂 Igal juhul aitas see, kui lasteaiast tulles esimese asjana me võtsime riided seljast ja istusime koos diivanile ning rääkisime, kallistasime, mängisime. Ei hakanud koju tulles kohe koristama, süüa tegema jne vaid pöörasime tähelepanu AINULT lapsele. Ja hommikuti proovisin sama moodi teha, et enne õueriietesse panekut me istusime lihtsalt koos ja kallistasime ning mina kiitsin teda ja rääkisin, et kuidas ma ootan teda alati koju, ma olen tema jaoks alati olemas ja isegi kui ma tema juures ei ole, siis ma ikkagi mõtlen tema peale.

    Ma arvan, et kindlasti väga oluline on see, et ise oleksite nende trallihoogude ajal rahulikud. Minu jaoks on see väga raske – ma keen kiiresti üle. Kuid kui ta tõesti siin katsetabki piire ja näeb, et tema käitumine ajab teid endast välja, siis võib ta seda lihtsalt ära kasutama hakata. Lapsed on kavalad ja oi, kui targad. Meie praeguses lasteaias käib harjutamas üks 5-aastane poiss, kes ALATI nutab lasteaeda tulles. Meeletult kohe vahel. Niii kui ema on läinud, siis on nutt vaibunud ja tuju hea. Ta ilmselt ongi lihtsalt harjunud nutuga endale kõike saama. Siin samas aga ei taha ma öelda, et laske lapsel röökida. Mina sellist asja ei poolda üldse aga tuleb lihtsalt vahet teha, et milline see nutt on – kas päris siiras kurbuse ja murenutt või lihtsalt pesuehtne jonn, mida esineb IGAL lapsel ja mis tuleb lihtsalt üle elada.

    Hästi pikk kommentaar sai. Lohutuseks ja lõpetuseks veel nii palju, et laps kasvab ja õpib rohkem suhtlema ning siis on ses suhtes temaga ka kergem natukene rääkida ja aru saada, mis teda vaevab. Teisest küljest – kui see mure mööda saab, siis tuleb uus 😀 No olgu, loodetavasti mitte aga eks elu lastega ongi lihtsalt pidevas muutumises. 🙂

    Palju edu!

    • Heh, mina lugesin Teid juba enne lapse saamist ammu ammu 🙂 Praegu on tal hiljuti tulnud jaa see soov, et ta tahab meiega koos mängida. Paar kuud tagasi kui proovisin seda, et hakkame kohe mängima, oli tal periood ISE, kus meie ei tohtinud isegi mänguasju tema kõrval puutuda, sest ta tahtis ISE mängida ja ennast ISE riidesse panna jne. Nüüd on tulnud juba kõrvale, et emme aita ja issi aita. Peamiselt küll issi sobib mängukaaslaseks. Üldse väga issikas laps on. Aga sellest mängimisest peale lasteaeda ka suurt midagi välja ei tule, kui ta kodus edasi karjub ja viskleb nagu hullumeelne. Kõigepealt on tarvis ta mingi ime nipiga maha rahustada.

  4. Ma vist ükskord olen juba soovitanud, aga mainin ühe korra veel.
    Kirjuta siit ühele neist http://pereteraapia.wix.com/home#!inimesed/cjg9
    Hailii ja Aet on just lastele spetsialiseerunud. Kui olete Tallinna sissekirjutusega, sel juhul on see teile tasuta ka. Saad südamele veidi rahu. Kindlasti on see veidi seotud ka vanusega, aga kui teile endale see stressi juba tekitab on kindlam kellegagi juba rääkima minna.

    • Aitäh! Salvestasin endale ära. Ükskord mis ma uurisin neid teraapiaid, siis seal olid väga ulmed hinnad ikka, mistõttu ma need leheküljed ka kohe kinni panin. Seda vist ei olegi veel näinud. Kahjuks on seal ajad kindlasti keset tööpäeva, mis teeb asja veidi keeruliseks. Aga käime perearstil ära, uurin mis ta arvab ja kui vaja, siis käime seal ka ära. 🙂

      • Ma ei usugi, et see on miski, mis on nii mitte tavaline temavanuse juures, et arst tingimata peaks soovitama, et peate kindlasti minema. Minu soovitus tuli puhtalt selle peale, et te ise olete stressis ning kellegagi silmast silma rääkides, kes ka päriselt näeb sind ja last ning saab selle põhjal ning oma kogemuse põhjal anda nõu ning tuge. Pereterapeudid on kõik psühholoogid ning sel alal pädevad, tähtis oleks, et endal klapp tekiks.

  5. Kalli ja pai teile mõlemale Mammuga! Kevad pole enam kaugel, vats harjub ta tasapisi magamisega ka ja läheb emotsionaalselt kergemaks.
    Ehk saad perearstilt ka abi.
    Pidage vastu!!!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s