Jõudiski ikka kätte

See tagasilöök siis. Aga ei, asi ei ole lasteaiaga seotud. Seal sai ta E enam-vähem, T ja K ideaalselt hakkama. Aga kolmapäeva õhtul hakkas Mammut kimbutama nohu. Ma ei hakkagi neid haiguseid üldse lasteaia kaela ajama. Ta on mul muidu ka palju haige olnud, ka ilma lasteaiata. Nohu võib ükskõik kust saada. Ka toidupoest, kui väga tahta. Aga kusagilt ta selle sai, ehk N ja R ta mul koju jäi.

Võtsin kolmapäeva õhtul kasutusse kõik mulle teada olevad nohuravimise meetmed – nii apteegikraami kui ka kodused vahendid. Andsin talle kohe ka Islandi Käokõrvaga kurguvalu siirupit, veidi valuvaigistit, rinnale ja seljale määrisin Hustagili salvi. Jalga villased sokid, voodi kohale purustatud küüslauk marlikotikesi sees, radikatele märjad rätikud, voodisse kõrgem padi, menüüs vähendasin piimatooteid, et lima vähem tekiks. Muidugi tõmbasin ka pumbaga tatti ninast välja.

Kolmapäeva öö oli kohutav. Esimest korda nägin oma last nii hüsteerilisena, võiks öelda et lausa afektis. Ta ainult karjus hüsteeriliselt, hakkas asju loopima, lammutama, taguma, lõhkuma, endale haiget tegema, meid lööma, uksi paugutama, riiulitelt asju maha tõmbama ja seal juures karjus nagu pöörane. Sülle ei tulnud, siis hakkas lööma, viskas end pulgaks ja karjus veel hullemini. Ma mõtlesin juba kiirabi kutsuda… Kuidagi ma ta viimaks maha rahustada sain. Panin telefonis unelaulud mängima ja viimaks rahunes nuuksudes maha ja oli nõus ka sülle tulema. Nutuga ärkas ta tol ööl veel mitmeid kordi, õnneks mitte enam nii hullusti.

Hommikuks oli tore avastada, et lapsel tatt on paks ja kollane, tähendab keha võitleb ja terveneb! Tuju tundus ka tsipa parem, aga päeva edenedes oli see pigem minu lootus, kui tegelikus. Öine hüsteeritsemine kordus ka päeval ning seda mitu korda. Käisin hommikul, kui A veel kodus oli kiiruga poes, et Mammule kanasuppi  keeta. Kanasupp ka ravib. Ma teen seda iga kord, kui keegi meist haige on. Mul endal magamatusest pea ja kõht valutasid, et toppisin ka end kõikvõimalike tablette täis, et valu ära läheks ja sirgelt seistagi saaks. See võttis aega. Õnneks oli neljapäeva öö võrreldes kolmapäevasega tunduvalt rahulikum. Lihtsalt äratus oli hommikul juba enne kella 6.

Reedene päev möödus veidi positiivsemas mõttes. Valuvaigistit ma talle enam ei andnud, ainult köhasiirupit 2 korda. Nutune oli ta ikka vahepeal, aga mitte enam nii hüsteeritsevalt nutune, kui eelnevatel päevadel. Mina olin magamata ja kurnatud ja väsinud ja ma ei saanud lihtsalt aru, miks. Miks minu laps nii teeb? Mida me talle halba oleme teinud?

Helistasin eile Lastehaigla laste psühhiaatriakliiniku osakonda. Esimene naine, kes telefonile registratuuris vastas, ei saanud üldse aru, et kes ma olen ja mida tahan, siis andis telefoni järgmisele. Rääkisin oma mure ära, siis öeldi mulle, et uusi patsiente enam vastu ei võeta. Misasja nagu? Siis lubas arstiga konsulteerida ja tagasi helistada. Isegi helistas, aga ütles, et arsti arvates, ei ole see üldse selline mure, millega psühhiaatrile pöörduda… Mu alla 2 aastane laps teeb iseendale ja teistele haiget, tal on unehäired ja ilmselgelt emotsioonidega midagi väga tuksis, et ta nii käitub. Kodulehel soovitavad küll väga meeldivalt, et selliste probleemidega võib alati nende poole pöörduda. Kasvõi konsultatsiooni saamise eesmärgil. Aga ei. Meie sealt abi ei saa. Soovitasid perearstiga rääkida. Ja mis ma talle räägin? Et ma arvan, et mu laps ei ole normaalne, sest minu arvates ei ole selline käitumine normaalne ja ma ei tea ühtegi teist normaalset last, kes nii käituks. Meie ei saa temaga nii enam hakkama.

Praegu on laupäeva hommik. Me ärkasime jälle juba 6 aeg. Mõelge nüüd niipidi, et pühapäeval keeratakse kella tund aega tagasi, see tähendaks, et ta hakkab tõusma kell 5. Eelmine aasta me juba tegime selle läbi, et me olime nagu zombid, sest meie laps ei maganud ja teistel ka magada ei lasknud. See aasta me ausalt enam lihtsalt ei jaksaks. Tal on olnud ka juba üks hüsteeriline periood hommiku jooksul, kus ta peale mähkmevahetust jälle lampi röökima hakkas, ennast kolkima ja asju lõhkuma asus. Siis viimaks rahunes ja lasi end riidesse panna. (Hiljem magama minemist pole mõtet soovitada. Tal ausalt ka ei ole vahet, kas ta läheb ööunne kell 7 või kell 11, ärkab ikka sama vara).

Ma ausalt ei jõua enam pealt vaadata ja nutta ja mõelda, et mis tal ometigi viga on, et ta nii teeb. Miks meie? Talv on niigi kurnav meelele ja kehale. Ma lihtsalt kardan, et kui nii jätkub, lõpetame me ise mehega kusagil asutuses, sest me lihtsalt ei pea lõputult magamatusele ja sellele karjumisele vastu.

Kurb…

Advertisements

10 thoughts on “Jõudiski ikka kätte

    • Eks ma esmaspäeval proovin, vaatan mis kostavad. Siiani on kõik lihtsalt öelnud, et ealised iseärasused ja lasteaiastress. Ostsin omale Nervostrongi kapslid, ehk saab siis mindki vähemalt rahulikumaks kuidagi 🙂

  1. Mul öösel ei tulnud und ja mõtlesin teie peale.
    Tean, et selline olukord tundub Sulle hirmutav ja ebanormaalne, aga psühhiaatriakliinik ei võtnud seda tõsiselt selle pärast, et jonniiga on saabunud. Ei saaks isegi öelda, et lastehoid selle põhjustas, vaid lihtsalt tavaline ealine iseärasus – mõnele jõuab see varem, mõnele hiljem, mõnele rahulikumalt, 95%le siiski mitte eriti rahulikult. Ausalt.
    Kellel laps poleks jonnihoos asju visanud? Ikka on, teistele ja endale haiget teinud ka, isegi kui sellest ei räägita kõva häälega. Pead vastu seinu või põrandat peksnud, endal juukseid tõmmanud jms.
    Mis aitab? Sina aitad. Psühhiaater ka ei aita, ta juhendab Sind, et Sina aitaks. Kuni Sa mujalt abi veel saanud pole, võta endale üks tund, mine raamatupoodi, võta seal kohapeal raamat “Nutt ja jonnihood”, loe läbi esimesed paarkümmend lehekülge ja asi muutub lihtsamaks ja arusaadavamaks. Ajaloo-osa ei pea lugema [juba vanasti anti lastele mooniseemnetega lutti, sest vanemad ei talu laste nuttu], aga otsi just see kuni paariaastate laste koht üles ja loe. Kui osta ei raatsi, jäta raamat poodi, kui 4 või 6-aastaste jonn sind ei köida, vähemalt oled saanud rahu ja selguse, mida oma pisikesega teha, KUIDAS teda aidata.
    http://www.apollo.ee/nutt-ja-jonnihood.html – vaata, kus poodides on saadaval, Rahva Raamatus on juba läbi müüdud, sealt pole mõtet otsida.
    Tunni aja sisse arvestasin poodi ja tagasi sõidu koos lugemisajaga. Tund pole ju palju, kui saad selle abil oma sisemise rahu tagasi ja abitust tundest (MIDA TEHA???) lahti.
    Proovi vähemalt!
    Kallistan.

  2. Võibolla mäletad, aga ma kunagi rääkisin, et minu Hanna tegi ka endale haiget jonnihoos. Peksis pead vastu põrandat, uksi, seinu, mida iganes. Lõi meid, loopis asju, hüsteeritses. Mul ei jäänud muud üle, kui valvata, et ta end vigaseks ei peksaks ja see ära kannatada. Ajaga läks lihtsamaks. Veel aitas see kõvasti enda embusse võtmine. Hoidsin jõuga last käte vahel enda vastas ja ootasin, et ta rahuneks ja end lõdvaks laseks. Esimestel kordadel võitles ta korralikult vastu, ja pikalt, aga mida aeg edasi, seda kiiremini rahunemine toimus.
    Samamoodi ärkas ta öösel hüsteerias üles, miski muu ei aidanud, kui ära kannatada. Veidi leevendas see, et panime kõik tuled korteris põlema ja läksime teise tuppa.
    Nüüd, kui Hanna on 3,5-aastane, on tema jonnimised jäänud harvadeks nähtusteks. Ta ei pillu end enam pikali maha ja ei röögi tunde. Eks ta ikka kapriisitseb, aga saab ruttu aru, et karjumisega ei saavuta midagi.
    Aga… Kalju alustab nüüd vaikselt sellega. Tema on veidi teistmoodi võtetega. Kui midagi ei meeldi, haarab kohe juustest (me Hannaga oleme päris mitme peotäie võrra vaesemad) või näpistab/pigistab hästi kõvasti. Viskab end maha, keerutab ja rullib, loobib asjadega (mida suurem, seda naljakam), hammustab… Nimekiri oleks ilmselt lõputu. Ja ma ei tee muud, kui selgitan, selgitan ja kannatan. Ükskord läheb see hullus mööda.

    • Oi jah, see läheb mööda siis, kui nad kodust välja kolivad. Sõbranna jagas soovitust, et varu veini… 😀
      Minu oma närib veel küüsi ka takka-otsa -.-

  3. Kallis Kadi,

    Tean, mida sa tunned. Röökimine, loopimine, peaga tagumine, lõhkumine ja peksmine on meil väga teemas. Ma lihtsalt loodan, et läheb üle. Kuigi vist lähen ka raamatut otsima.
    Mõni aasta kannatada ainult, noh, 17-18. Poolteist juba maas 😉

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s