Asjad, millest ei räägita

Kõik teavad seda ilusat juttu, et lastega ei tohi riielda, nende peale ei tohi karjuda, neid ei tohi füüsiliselt karistada, sest nad ju ei mõista oma emotsioone ja ei oska neid kontrollida ja ei saa neist veel aru. Aga mis siis saab, kui ka lapsevanem ei oska seda teha? Ausalt, see ei käi nii et plõks – sa oled ema – sa oskad ja tead kõike. Ei käi. Kohe üldse mitte. Aga eks kõik üritavad ikka jätta teistele muljet, et meil on kõik nii hästi, me saame nii hästi hakkama, kõik on nii ilus ja lilleline. Eks mõnel kindlasti ongi. Meil ei ole ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks ma peaks oma elu ilustama ja ebameeldivusi ja ebaõnnestumisi varjama või maha salgama. Mina ka kasvan praegu koos lapsega. Ma arvan üleüldse, et me kõik oleme elu lõpuni omamoodi lapsed, vahet ei ole kui vanad me oleme, kui pikad me oleme, kui palju me õppinud oleme. 4 või 40 – mingi osa meie seest on ikka täpselt samasugune. Eriti see jonnine MINA TAHAN. No mina tahan praegu aru saada, et miks ometi. Miks mu laps mulle nii teeb.

Ma tean väga hästi seda teooriat ja ükskõik kui väga ma ka ei püüaks ja üritaks, siis ma aeg-ajalt ikkagi plahvatan. Ja kohe korralikult. Kuigi ma olen ema, vajan ma siiski oma enda aega. ÜKSINDA. Kasvõi seda kahte tundi oma une arvelt õhtuti, mil ma saan rahus mõnda seriaali või filmi vaadata, koristada, oma käsitööga tegeleda või mida iganes veel. Ma vajan seda aega, sest muidu ma ei funktsioneeri ja lähen katki.

Täna nii juhtuski. Ma läksin korraks nii katki, et ma ei tahtnud enam olemaski olla. Ma olen hommikust õhtuni lapsega. Ja mida lühemaks päevad lähevad, seda kurnavam see kõik on. Andres läks ujuma tagasi, mis tähendab, et ta saabub õhtuti veelgi hiljem koju. Ja see tähendab jällegi, et õhtused toimetused lükkuvad jällegi minu kaela edasi. Ja ma vahepeal lihtsalt ei jaksa. Ma ei jaksa olla koduperenaine. Ma ei taha elu lõpuni riietelt mustikaplekke välja küürida ja klotse kokku korjata, et mitte jalgu murda. Ma ei jõua ära oodata, et Mammu juba ennast paremini väljendada oskaks, sest praegu ongi enamus meie pahandamisi seotud sellega, et me ei saa üksteisest aru. Mina ei saa aru, miks ta nii käitub ja mida ta sellega saavutada tahab ja tema ei saa aru, miks mina nii reageerin. Ja siis see juhtubki – plahvatus. Ega eriti ei aita mu plahvatamistele kaasa ka see, et enamus teistest inimestest ümberringi muudkui ilustavad oma elu ja ma tunnen, et ma olen ainuke loll oma selliste pseudoprobleemidega ja kellelgi teisel nii ei juhtu. Aga ma tean, et see ei ole tõsi. Väitke mida tahes.

Täna mänguväljakul. Läksime sinna, käisin enne veel ennatlikult poest ka läbi, ostsin paki niiskeid salfasid ja pudeli vett (mõistus nagu aimas halba juba). Alguses oli kõik hästi. Mammu mängis toredasi nii üksinda kui ka teistega. Ma istusin eemal ja vaatasin, sest kui ma sabas jooksen, ta pahandab, et ma segan. Vaatasingi siis kaugelt. Vahepeal sain isegi paar rida heegeldada. Siis käisime kiikumas, siis ta korjas kivikesi liiva seest. Ja siis tuli sinna üks veidi vanem tüdruk. Ja loomulikult pidi hakkama Mammu edvistama ja eputama. Ja teate kuidas? Oleks ta siis ringi keksinud või naljakaid nägusid teinud. Tema leidis, et kõige parem oleks tähelepanu tõmmata sellega, et ta topib oma suu paksult-paksult liiva ja kive täis. Ma vihan seda, ausalt ka. Ma vihkan seda. Kes see teeb nii. MIKS? Ta pole juba kuude viisi sellist asja teinud. Miks peaks keegi liiva sööma??? Minu mõistus seda ei võta. Muidugi ei plaaninud ta seda ka välja sülitada, vaid neelas kõik ikka alla. Ja ma nii plahvatasin ja pahandasin. Sest minu jaoks rikuti terve päeva harmoonia selle sündmusega ära. Kõik oli must ja liivane ja ma ei suuda aru saada, miks ta nii käitub. Tema ei oska mulle seletada ja mina ei saa aru. Puhastasin ta nii palju ära, kui kaasavõetud vahenditega andis, toppisin vankrisse ja marssisin minema, ise püha viha täis.

Mind tõesti kohutavalt häirib see, et ühiskond pressib peale, et nii ei tohi. Ausalt, ma ei ole mingi kuradi robot. Ma ei saa nii, et kui teised midagi taunivad, siis mina enam ei tee ja kõik. Kui ma toimiks nuppudega nagu pult, oleks muidugi lihtsam elada. Aga ma olen inimene ja need asjad ei käi nii. Jah ooh, mingid kasvatuse jura ma ei jõua ka ära kuulata. Elu ei käi raamatu järgi. Ja selline jutt, et aga mina küll nii ei tee/teen nii ei aita kuidagi asjale kaasa. Kui mulle keegi kaagutama peaks, et ma olen sitt ema, sest ma lähen närvi, siis ma naeraks selle peale. Ma ei ole sitt ema. Ma lähen lihtsalt aeg ajalt närvi. Miks ma peaks midagi sellist üldse maha salgama?

Ma ei ole kunagi näiteks aru saanud oma vanavanematest, kes elavad justkui teiste arvamuse nimel ja selle jaoks. Vanaema suurim probleem on siiamaani, et appi kui keegi näeb või kuuleb, mis siis teised arvavad. Ma pole lapsest saati seda mõistnud. KEDA HUVITAB mida teised arvavad. Mind küll mitte. Võib-olla sellepärast, et ma tean, et enamus inimesi elab tegelikult palju hullemini. Ehk on see lihtsalt see tüüpiline naabrist-parem sündroom, mis meil eestlastel sündides emapiimaga kaasa tuleb. Kadedus on ju edasiviiv jõud. Teiste heakskiidu taga ajamine samuti.

Ma ei viitsi enam mööda sirget joont käia, sõnu valida, asju tsenseerida. Mul on draftis üle 20 postituse, mida ma pole avaldanud, sest what if keegi saab valesti aru. Ma ei salli mingit draamat. Igal pool on koguaeg mingi draama. Mul saab wordpressis kohe-kohe maht täis ja ma praegu ei teagi, kas ma üldse tahaks kirjutamisega jätkata, sest kõikjal on mingi kuradi draama. Ma ei saa kirjutada enam nii, nagu aasta tagasi. Kõik on selle ajaga muutunud. Blogimine on saanud kuidagi hoopis teise tähenduse. Varasemalt, kui blogisid oli vähem, tundsin ma seda kokkuhoidmise tunnet, et need inimesed on omad. See blogi on mulle nii palju andnud, nii palju uusi ja vanu inimesi ja ma olen selle üle ääretult tänulik. Kui ma vahel harva mõtlen, et tahaks ka massidesse jõuda, siis südames ma tean, et ega tegelikult ikka ei taha küll. Milleks kirjutada mingit iba ja ajada taga vaatajanumbreid. Mul on ükskõik, käib mul siin 1 inimene päevas või 100 inimest päevas. Kui ka sellel ühel tore lugeda on, siis on mul ka tore kirjutada. Eriti, kui ma saan kirjutada nagu ma tahan – otse, ausalt ja südamest. Olgu siis selleks positiivsed või negatiivsed asjad, nagu täna.

Mida ma teha saan sinna, et ma selline olen. See üks pisiasi võib mind nii rööpast välja viia, et mul ongi tunne, et maailmalõpp on nüüd käes. See tunne võib kolme minuti pärast juba üle minna. Ma olen väga emotsionaalne inimene ja elan neid asju võimendatult läbi lihtsalt. Mul on tarvis aeg ajalt karjuda, klotse loopida ja jonnida, nagu laps. Sest ka mina ei oska koguaeg oma emotsioone arukalt väljendada.

Nagu ka laps.

Advertisements

6 thoughts on “Asjad, millest ei räägita

  1. Ojaa, väga otse kirja pandud. Ma olen kindel, et enamustel on selliseid hetki sama palju kui sinul ja kes väidavad, et neil pole, siis noh, õpetage mulle ka kuidas nii zen olla. Aga sellest ei räägita, sest kardetakse. Mina ka kardan.

  2. Loen hetkel Jo Frost’i “Väikelapse kasvatamise SOS” ja peaks mainima, et mu laps tundub küll ingel nende kõrval keda seal kirjeldatakse 😂 . Samas kui ta juba sellisena mind endast välja viib, mis siis veel need emad tunnevad, kelle lastest raamatus juttu ….

    • Mul ka see raamat. Aga seal sellistest olukordadest polegi juttu, mis meil probleeme valmistavad kahjuks. 😀

  3. See liivasöömine on ju nii mõttetu teema tegelikult.. on jah must ja räpane, aga ei tee lapsele ju viga (no tõenäoliselt). Või oli see meltdown asjade kuhjumisest?

    Noored isad ei peaks trennides käima mu arvates. Sest et tõepoolest, noorele emale on lapsest puhkust vaja.

    Mina käin pärastlõunati isekatel kõnnikäikudel- laps on käruga kaasas, aga kõndima ma teda ei lasegi. Kõnnin ise oma tempos oma tunnise ringi ja olen pärast tasakaalukam. Kuigi lapsel tõenäoliselt on natuke igav. Aga ega ta ei virise kah, vaatan ringi. Ütlegi talle “nüüd lähme kõnnime minu ringi”

    • Ma tahan ka nüüd ikka uuesti kõndima minna. Suvel jalutasime ikka pikki ringe, aga ma ju tean, et tal on igav ja ta möllaks parema meelega see tunnike hoopis mänguväljakul ja … sööks liiva või midagi.
      Mehele on ju ka ikkagi puhkust vaja ja see korra-kaks mis ta seal ujumas käib, ei ole tegelikult palju. Lihtsalt nädalas on liiga vähe päevi ja päevas liiga vähe tunde. Nagu ikka. Liivasöömist ma pigem ei talu seetõttu, et ma pean hiljem tükk aega teda puhtaks kasima ja kui see hiljem tal teisest otsast välja tuleb, siis pole seda ka eriti mõnus küürida :D:D

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s