Mänguväljaku kratt ja ISE

Ma tean, et ma tegelikult (VIST) ei peaks tundma häbi oma 1.5 aastase lapse käitumise pärast, aga avalikus kohas tuleb seda siiski kahjuks ette. Eks me ikka ideaalis loodame, et meie lapsed ei võta teistelt mänguasju ära, ei löö neile plastikust traktoriga pähe, ei viska teistele lastele liiva näkku… aga tegelikus võib olla hoopis hoopis teine.

Kes veel aru ei saanud, siis kõik need eelnevad kolm asja, mis ma just nimetasin – jep, minu laps teeb seda. Ja seda on vanemana mul nii raske mõista, sest kust see tulnud on? Meie kodus ei võta üksteiselt asju käest, ei loobi asjadega, ei löö. Aga tema tuleb ja tahab seda teha ja teebki ning tihti keelamise peale hakkab hoopis naerma ja arvab, et see on mäng.

Ma ei taha, et minu laps oleks see, keda kõik mänguväljakul kardavad, kelle saabudes vanemad oma lastega koju tagasi lähevad ja kõik asjad ruttu kokku korjavad. See tunne on täiesti kohutav.

Poes käimise draamadest me oleme siiani õnneks peaaegu et pääsenud. Vahel võimaluse korral võtan selle autoga käru ja siis ta saab seal sees istuda ja rooli keerata. Aga seal on ka põnev ainult korraks või kuniks käru sõidab. Siis ta tahab sealt välja saada, aga õnneks ta hoiab üsna kuulekalt mu käest kinni ja saab aru, et ostame asjad ära ja siis saab neid kasutada. Vahel läheb ka teisiti. Kõige lihtsam on ta suurde kärusse istuma panna ja midagi pihku anda. Kas siis püreetuub või küpsis, kuid jällegi – kui tal nende asjade vastu sel hetkel huvi puudub, siis loobib ta need kaarega minema ja jälle ma käin nagu opakas oma taskurätikutega ja koristan ta järgi. Kahjuks teab ta ka juba täpselt, mida kujutab endast kinder suprise. Muna – anna – emme – muna! Tegelikult huvitab teda ainult see värviline paber seal ümber.

Ja nagu kahesele liginevatel lastel kombeks, on ka meie majja saabunud selline tegelane nagu ISE. ISE sööb, ISE paneb riidesse (ei õnnestu eriti, mistõttu pahandatakse veelgi rohkem, et miks see ISE ometi hakkama ei saa, emme abi ju ka ei taha küsida), ISE valib välja, mis ta selga tahab panna, ja kui ei lubata – näiteks vihmaga kanda rihmikuid – siis jälle pahandatakse.

Samas on ka äge see, et ta saab juba nii palju jutust aru. Või kas saab? Eile õues ta tormas ühest künkast alla ja Andres hüüdis talle järgi, et vaata ette! Mammu jäi seisma, kummardas, ja vaatas enda ette, siis kehitas õlgu, ütles, et ei ole ja jooksis edasi 😀

Advertisements

2 thoughts on “Mänguväljaku kratt ja ISE

    • Jaa, keegi kunagi rääkis mulle ka, et nii pisikesed saavad aru vaid käskluse esimesest poolest, et ehk tema kuulis lihtsalt sõna vaata, aga ju siis polnud midagi vaadata 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s