Märkamatu surm, söömise läbi

Tahtsin juba ükspäev kirjutada ülekaalulisega seotud probleemidest kogu maailmas, aga ma ausalt ei oska seda sõnastada nii, et ükski ülekaaluline inimene ennast kohe puudutatuna ei tunneks. Ma vaatasin erinevaid videosid selle teemaga seoses. Ühed olid stiilis – lõpeta õgimine ja hakka end liigutama (kus on ka ju tegelikult tõetera sees) ja siis teised (peamiselt ülekaaluliste poolt tehtud), mis sõimasid esimest kiusajaks ja kuidas ta üldse julgeb nii öelda ja et toit on ainus asi, mis neile ehk rõõmu toob ja kuidas selliste inimeste pärast ongi noortel toitumishäired jne.

Mina nii ei arva. Olles olnud ise ülekaaluline (numbrite järgi olen seda ka praegu), olles aastaid ja aastaid toitumishäirete küüsis, ma julgen öelda küll, et kohe kindlasti ei ole minu probleemides süüdi keegi, kes on soovitanud mul tervislikumalt toituda ja aktiivsem olla. Vahet ei ole siis, mis moodi seda sõnastada, mõte on ju sama. Kellele sobib läbi lillede jutt – kallis, mine auto asemel täna jala poodi paremini kui näiteks käratus – kuradi paksuke, ma torkan su masinal kummid läbi, kui sa end liigutama ei hakka. Naised üldiselt järeldavad mehe igast teisest lausest enda vastu käivat solvangut. See on iga inimese enda mure juba, kuidas ta teiste juttu iseenda tarbeks tõlgendab. Soovituse andja ei tee ju midagi valesti.

See on tegelikult nii ajuvaba, et toidust – mis peaks meid elus hoidma – on saanud miski, mis hävitab paljude elusid. Me ei söö enam selleks, et elada, vaid elame selleks, et süüa. Siinkohal pole kindlasti kaasa aidanud toidutööstuse areng ja selle mahu suurenemine. Selleks, et toota rohkem, müüa rohkem – on ju tarvis teha asi ahvatlevaks, sõltuvust valmistavaks. Seetõttu on valdav enamus toiduaineid, isegi soolased asjad, topitud täis meeletus koguses suhkrut. Ja kahjuks mõjub suhkur kehale ja meelele nagu narkootikum. Sul on lühikeseks ajaks super hea tunne, energiat ja hea meel ning siis saabub reaalsus – ülekilod, väsimus, peavalud, tervisehädad. Ja kuidas seda leevendada? Sööme veel suhkrut sisse! Ja nii saabki sellest surnud ring.

Ma julgen öelda, et tegelikult on lihtlabane ülesöömine nõudnud palju rohkem inimelusid, kui ükskõik mis muu söömishäire liik. Mul hakkab vastik, sest ma teen seda ise ka. Söön end üle ja siis tuleb masendus ja siis jälle see selginemishetk, et kõik – nüüd aitab. Olen veidi aega tubli, neelud käivad aga ikka suhkru ja muu hea ja parema järele. Ja siis ma libastun ja tahan veel ja veel ja veel ja hakkab kogu teema jälle otsast peale. Ma olen nii juba üle aasta aja ühe koha peal tammunud. 3 sammu edasi, 2 tagasi, siis 2 edasi ja 3 tagasi. Ja mis on selle juures kõige haigem asi. Ma teen seda ISE. Iseendale. Ma saan süüdistada ainult ennast. Ainult mina saan selle lõpetada. Mitte keegi teine. Ei ükski toitumiskava, ei ükski treener – ainult mina ise.

Ma ei hakka parem üldse lubamagi, et nii – homsest ma enam ei tarbi seda, teist ja kolmandat ja kolin jõusaali ja elan ainult proteiinikokteilidest ja salatist. See on kõik ajutine. Ka need inimesed, kellele ongi tervislik toitumine ja trenn eluviisiks, ka nemad libastuvad. Kes rohkem, kes vähem – aga nad libastuvad. Jälgin instagramis ühte naist, kes treenib bikiinifitnessi võistluseks. Ta kirjutab, kuidas ta suudab mõelda ainult sellest, et võistlus juba läbi saaks ja et ta taas süüa saaks. Ja arvake ära mida? Tal olid varud juba valmis ostetud. Ja sealt võis leida komme, küpsiseid, kooke, jäätist jne. Ühesõnaga – meie igapäevast narkootikumi – suhkrut.

See range režiim, ületreenimine, ülemõtlemine – minu arvates ei ole see ka kuidagi oma keha austusväärselt kohtlemine, sest tulemus on ju ikka sama, mis minusugustel sõltlastel ikka – ülesöömishood.

Läksin alles hiljuti õhtul auto asemel jala poodi. Panin trenniriided selga, klapid kõrva ja tegin mõnusat tempokat kõndi (ja sain külma ja jäin haigeks – ütle veel, et sport on kasulik). No ikka sellist tempot, et inimesed, kellest ma oma teel möödusin, jäid minust kaugele-kaugele maha. Ja siis ma vaatasin inimesi oma teel. Kümnest inimesest iga kolmas oli ülekaaluline. Ja valdavalt olid need inimesed naised. Ma ei mõtle siin, et oh sõi eile vist ühe saiakese rohkem ülekaaluline, vaid selline rõivasuurus 44+ ja minust veel suuremad.

Arvan ausalt, et selle asemel, et propageerida oma hiiglasliku ja rasvunud keha armastamist, peaksid kasvõi perearstid igal visiidil nagu beebisid – oma patsiente mõõtma ja kaaluma. Et inimestel oleks need numbrid pidevalt silme ees. Ma ei usu, et 100 kg+ inimesed eriti tihti kaalu peal käivad. Lihtsam on seda tõsiasja, seda liiga suurt numbrit ju ignoreerida. Arstid peaksid jagama soovitusi toitumise ja treeningute kohta, jagama infot, millised tervisehädad neid ülekaalu tõttu võivad tabada. Või millistest haigustest oleks võimalik pelgalt mõnede lisakilode maharaputamise abil jagu saada. Ja ma ikka ei mõista, mida toidutööstus teha üritab. Maailma surnuks sööta? Lihtne öelda, et ära siis osta seda. Mida? Mida ma siis ostan, kui varsti on porgandid ka juba suhkrut täis topitud, sest no porgand on ju kasulik ja kui ta on magus, siis maitseb paremini ja siis tahavad paksud ka seda süüa. Üleüldine loogika paistab küll selline olevat.

Ma kirjutan praegu peale sööki, peale tatra-peekoni salati ja porgandikoogi söömist, kus ma sõin LIIGA PALJU ja olen kurguauguni täis ja vihkan end, et oleks võinud ju vabalt vaid ühe taldrikutäiega piirduda, missest, et toit oli tervislik ja ma ise valmistasin selle ja tean päris hästi, mida ja kui palju ma sinna lisasin. Ma tean kahjuks liiga palju inimesi, kes tunnevad peale igat toidukorda sama mis mina. Millal see ometi lõppeb? Millal saab läbi ükskord see aeg, kus me elame selleks, et süüa?

Head inimest ei pea rohkem olema… Hea inimene peab olema tervislik ja tasakaalukas, et ta kauem elaks, et ta vähem erinevate terviseprobleemide all kannataks ja kauem oma pere ja lähedaste juures saaks siin maailmas aega veeta. Me ei pea end surnuks sööma, isegi kui ühiskond seda propageerib ja praktiliselt et pealegi surub. Meie ise teeme enda valikud ja ainult meie ise.

Ma vean end nüüd sall kaelas läbi nohu ja köha siiski õue uisutama, sest ausalt, parim tunne tuleb peale trenni, mitte peale söömist.

Advertisements

8 thoughts on “Märkamatu surm, söömise läbi

  1. Nii hästi kirjutatud. Ma vaatan hetkel Austraalia “Biggest Loser” uut hooaega ja seal on siis neli perekonda, kes on ikka totaalselt ülekaalulised. Neli treenerit, kes on ühed kõige tervislikumad ja sportlikumad Austraalias, elasid nende elu nädal aega. Üks nendes võttis 7 päevaga 7,8 kilo juurde!!! Ma lihtsalt mõtlen, et kuidas keegi, kes päevast päeva end peeglist näeb ja ei ole oma eluga rahul, selle parandamiseks mitte midagi ei tee? Ilmselt mängib siin oma rolli “fat-obese-unfit and proud of it” suhtumine, mida ma kohe üldse ei kannata.

    • See on jube ikka, nii lühikese ajaga selline kaalutõus! Kindlasti mõjus treenerite tervisele ka üsna laastavalt. :S

  2. Mina pean igapäevaselt peas arvestust sissesöödud energia ja füüsilise aktiivsuse kohta. Kui ennast ei liiguta, siis järelikult söön lahjemalt. Portsud on mul samas suht hiiglaslikud, aga 50-70% moodustab sellest köögivili. Täna sõin muuhulgas jäätist, kommi, šokolaadi… aga samas kiirkõndisin kuskil 10 km, ujusin pool kilomeetrit ja jooksin kiiremapoolses tempos ligi 6 km. Tavaliselt ma nii aktiivne ei ole, aga 10 km päevad on suht tavalised, lisaks käin 4-5 korda nädalas jooksmas võin teen muud trenni. No ja magusakogused olid stiilis 2 kommi, 1 ruut šokolaadi, 2 sl jäätist, aga olen võimeline ka topsitäie jäätist üksi nahka pistma, kui tõesti isu on – umbes kord kuus käib selline hoog peal 😛
    Mind ajavad närvi need heasoovlikud tuttavad, kes räägivad (mulle), et mis sa ikka vaeva näed, ega pärast lapse saamist ei saagi enam sale olla. Kui ei taha, siis ei saa jah. Imetamise ajal olin oma tavavormiga võrreldes täielik emalaev – vat siis ma vihkasin enda välimust ja pekke, aga kaal alla ei läinud, sest söögiisu oli jube. Pärast võõrutamist on kaal hakanud vaikselt langema ja vorm taastuma. Aga mälestused sellest frustratsioonist ja õnnetust olekust on eredalt meeles ja annavad motivatsiooni.
    Nii et kui keegi peaks tulema mulle rääkima “oh, sa oled niisama sale, mis sul viga rääkida”, siis riskib paraja sõimuga – selle taga on kuude-/aastatepikkune teadlik eluviis ja sadu tunde trenni, mitte burksi õgimine ja diivanil pikutamine. Ma väga loodan enda lapsele edasi anda armastust aktiivse eluviisi ja tervisliku toidu vastu, aga samas mitte tekitada mingeid imelikke hirme ja komplekse (nt et mingi toit on halb või teeb paksuks). Elame keerulises maailmas..

    • Kui ma vaid suudaks piirduda ühe kommiga ja ühe ampsuga.. Ma pole seda ranget enesedistsipliini veel üles leidnud iseendas ja ma tean, et saan siinkohapeal ainult iseennast süüdistada. Mul on kahjuks terve elu olnud see variant, et kas kõik või mitte midagi. Ma pole kunagi osanud piirduda vaid 1-2 kommiga. Aga siinkohal saan suuresti oma lapsepõlve süüdistada, kus vahepeal maiustused olidki täiesti keelatud ja teine hetk võisin neid hunnikutes süüa. Ma väga loodan, et suudan ikka ise oma käitumismaneeri muuta ja ei anna seda õudset jama oma lapsele edasi.

      • Oh, ei ole ma mingi kangelane. Lihtsalt ei olnud hetkel kommiisu. Kui ei ole (minu maitse jaoks) hea maiustus, siis ei taha samuti. Praegu läks hommikusöögiks suuuur hunnik isetehtud jäätist, aga kavatsen selle energia täna ära kulutada 😛
        Meil olid kodus maiustused ja kodused küpsetised kogu aeg olemas, aga need seisid tavaliselt tükk aega. Aeg-ajalt tuli isu ja sõime suuremas koguses, aga siis oli paha olla ja enam tükk aega ei tahtnud midagi. Maiasmokaks hakkasin ma tegelikult alles pärast abikaasaga kokku kolimist, enne sõin seda väga vähe. Praegu samamoodi – kui mees on kuskil ära, siis magusat ma ei söö.

  3. Ma üritan ka siiski lisakalorid ikka ära kulutada, mis tõttu ma vähemalt maiustades juurde ei võta. Eile vedasin end ka 9 aegu veel jõusaali õhtul. Aga pärast seda on nii hea tunne! 😀
    Mul mees eriline maiasmokk pole, aga kui ma siin vahepeal üritasin täiesti magusavabalt hakkama saada, siis oli tema see sabotöör, kes õhtul 10 aeg veel poodi koogi järgi sõitis, sest nii isu oli. Ja ma siis vaatasin ja ilastasin 😀

    • Jaa.. pärast trenni on ikka mega tunne 🙂 Mulle meeldib endale meelde tuletada, KUI nõrk ma kunagi olin, see annab ka täiega motivatsiooni juurde.
      Magusavaba elu kukub meil ikka ja jälle täiega läbi. True story täna hommikust.. mees: “Kuule, mul on hakanud kilod tagasi tulema.”. Mina: “Kas see tähendab, et ma siiski ei osta sulle seda soodushinnaga Karl Fazerit?”. Mees: “Eiiiiii… miks??”. Nojah 😀
      Vahepeal ma teen veidi kasulikumaid maiustusi ka, nt valgetest ubadest blondie või küpsised või tervislikumaks tuunitud brownie. Neist saab isu ka varem täis ning isegi mr. Sceptismo ehk mees sööb neid 😀 Kuna laps saab nüüd päris paljudest asjadest aru (1a1k), siis üritame maiustusi tema eest salaja süüa 😀

      • Võin omast kogemusest öelda, et see salaja söömine ei tule eriti hästi välja.. ta tuleb lõhna peale juba teisest toast kohale, kui ma midagi salaja üritan põske pista 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s