Naiivitar

Oh juudas, kui palju ma täna lugeda olen saanud, et kui ohtlik on ikka blogi pidada. Mõni isegi lõpetas lausa ära. Ei mõista kedagi hukka, lihtsalt ei saa aru. Internetiga on ju juba selline lugu, et kui kord midagi siia saab, siis see ka siia jääb. Kui sa ära lõpetad, siis ega see info kuhugile ei kao. Sa ei pea isegi ise seda infot kuhugi üles lisama. On paljudel üldse õrna aimugi, mida on võimalik arvutiga teha? Kui väga tahta, siis saab kõike. Ja selleks pole isegi tarvis, et sind avalikult kusagilt internetist leida võib. Ja kui sul blogi ei ole, on sul muud kontod, kasvõi meili konto ja noh, kui keegi midagi väga teha tahaks, siis sellest ausalt öeldes piisaks. Ma võiks oma arvutist kellegi teise arvutisse sisse logida ja ikka kõik info ja pildid sealt soovi korral kätte saada ju. Andres muide oskab seda teha ka. Aga me ei tee seda, sest see tundub lihtsalt idiootne.

Ma ei ole enda teada kellelegi oma kodust aadressi siin kuulutanud, vaid maininud, et elan Lasnamäel. Lasnamägi on sama suur, kui Tartu linn. Otsige üles, kui tahate. Kes vargile tahab tulla, siis ma otsiks neid väärisesemeid heameelega koos teiega. Mulle on mu lõngad näiteks väga kallid, aga vaevalt kellelgi teisel nendega midagi peale oleks hakata.

Uksed käivad meil lukus, rõdu akna ees käivad trellid, üleüldse on meil topeltkoridor, et peale meie ja naabrite keegi üldse meie ukse ligi ei pääsegi. Ka hoian ma koguaeg ust lukus. Ma olen õppinud võitluskunste ja mul on köögisahtel nuge täis. Bring it on. Okei, nali naljaks.

Ma olen vaadanud kriminulle, olnud linnavalitsuses praktikal ja olen kursis kõiksugu haigete tegude ja juhtumitega, millega inimesed tegelevad. Ometi ei karda ma, et see võiks juhtuda minuga. Ma ei karda, et mu blogi või mu lapse pilt kusagil võiks talle kurja teha. Ma ei suudaks elu sees kontrollida tänapäeva tehnika arengu ja üleüldse ühiskonna juures kõike, mis minu ja mu pere kohta internetist leida võib. Absuluutselt kõik asutused peavad oma andmebaase inimeste nimede, isikukoodide, aadressite jne, mille hea tahtmise juhul suurema vaevata kätte saab. Me ostame võõrastelt inimestelt internetist kaupu, anname neile oma aadressid, nime, telefoni numbri. Siis keegi ei mõtle, et äkki ta tuleb röövib mu paljaks või tapab meid kõiki ära? Ja kui ma kirjutan blogis, et käisime lapsega täna Hessis jäätist söömas ja laadal, siis pean seda kartma? Ei tundu minu jaoks loogilisena, aga noh, minu loogika vist töötabki veidi teisiti, kui teistel.

Samuti ei leia ma, et ma üldse oleksingi toppinud kuhugi üles selliseid pilte, kus mu laps on poolpaljas või paljas või teeb midagi tobedat. See on minu jaoks elementaarne, et ma seda ei tee. Aga kui me teeme fotograafi juures armsaid perepilte, siis ma jagan seda heameelega. Ma ei jõua ega ausalt öelda ei viitsiks elu sees hakata siis seda pilti konkreetselt sõbralistis teatud üksikutele inimestele saatma hakata. Näevad mõned teised ka, vanad koolikaaslased, trennikaaslased. No las nad näevad, mis nad sellega ikka peale hakkavad. Oma sõbralisti olen ma ju inimesed ise valinud ja ikka tean neid kõiki isiklikult ka. Kui kõiki näinud ei ole, siis tundide viisi jutustanud küll.

Õnneks või kahjuks ei ole mul siin blogis ka tuhandete viisi lugejaid, vaid oma armas ja väike lugejaskond, keda ma enam-vähem ka tean ja tunnen. Kui mitte nägupidi, siis nime pidi küll.

Minule on blogi andnud nii palju juurde. Andnud juurde enesekindlust, eneseväljendamise oskust, uusi inimesi, teadmisi. Ja ma olen selle üle väga õnnelik. Kui keegi veel ütleb või kirjutab, et nii vahva on lugeda, kirjuta veel – kellele see ei meeldiks? Me oleme kõik tegelikult kergelt tähelepanuhoorad, see on lihtsalt inimloomuses, eriti vist eestlastel. Ja ma ei häbene seda.

Mul ei ole mingisugust fäänsit elu, mida keegi metsikult kadestama peaks. Ma õpin ja arenen ning kasvan iga päevaga ja ma teen seda koos oma lapse ja koos oma teiste inimestega minu ümber. Kui ma sahtlisse kirjutaks, siis ma ei leiaks, et asi kuidagi vähem ohutum või ohtlikum oleks. See kes meile kurja tahaks, leiaks siiski viisi, kuidas seda teha. Parem ärge üritagegi – Karma is a bitch. Ja kui keegi minu perekonda puutub, siis saab minust Karma. Oi kuidas mulle meeldib see väljend.

Kokkuvõtvalt siis – ma ei usu või ei taha uskuda, et see blogi siin, kõik jutud ja pildid siin, saavad või teevad kuidagi minu perekonnale kahju – pigem vastupidi. Ma leian, et ma olen avaldanud siin täpselt piisavalt infot meie kohta, kuid samas siiski jäänud mõistlikuse piiridesse ja kirja pole saanud midagi liiga palju.

Või mis Teie arvate? Kui palju lugejad (need kes meid isiklikult ei tea ega tunne) meie kohta üldse teavad või teada sooviksid? Miks üldse on vaja võõraste kohta teada, kus nad elavad ja kust poest nad leiba ostavad? – selliseid arutelusid võib leida vist Perekoolist? Ma parem ei lähe sinna… Ajuhiiglaste laadaplats.

vesi

Näete, käisime mere ääres. Arvake ära kus 😀

Advertisements

9 thoughts on “Naiivitar

  1. Jepp õiged mõtted sul, ma ka selles ohtu ei näeks ja üldse imestan, et keegi selles midagi ohtlikku näeb? nagu sa isegi ütlesid siis on esiteks igast teisi viise kuidas kellelegi sitta keerata või midagi halba teha.. netis/arvutis üleüldse on kõik võimalik nkn jah 😀

    • Üldjuhul elukogemused näitavad, et juhtub tavaliselt nendega, kes just paaniliselt üritavad vältida seda, et nendega midagi juhtuks.

  2. Ma saan aru, et sa kirjeldasid internetielu väga täpselt, kuid mõeldes lastele võib igal emal mingi hetk lained üle pea koguneda. Ja ma pakun, et ema südames pakitseva hirmu tõttu pole võimalik rakendada ratsionaalsemaid lähenemisi. Vaid mõtledki, et nüüd aitab, edaspidi lähevad kanalid kinni. Ma olen olnud sellises olukorras, kus oli vaid sammuke blogi sulgemiseni. Otsustasin teistpidi, kui täna blogi sulgemisest teatanud blogija.

    • Jah, eks minulgi seda olukorda ette tulnud. Kord leidsin täiesti juhuslikult võõra inimese kontolt ühe postituse, mida illustreeris minu lapse pilt. Tegelikult olin ma küll vist ainus, kes ta sealt ära tundis, aga ikkagi. Siis korraks lõi südame alt jahedaks, aga õnneks ei olnud seda pilti kuidagi halvasti ära kasutatud (oli mingi teema lastetoetustega seoses). Ja ma kirjutasin selle postituse autorile ja palusin pildi eemaldada, mida ta ka kohe õnneks tegi. Ja siis veetsin ka mõnda aega ennast ja oma pere ringi googeldades, aga lõpuks tuligi ette see paratamatu olukord, et kõik mis seal on, sinna ka jääb. Isegi kui ma absoluutselt kõik üritaks ära kustutada ja üleüldse internetist loobuks – see jääb sinna ja seda ei muuda mitte miski. Jäävad need asjad sinna kui ma edasi blogin ja ka siis, kui ma blogi kinni paneksin. Seetõttu ma ei mõistagi seda loobumist (eriti kui teistes kanalites ollakse ikka igatepidi kättesaadav nii fotode kui ka muu info näol).

  3. Ei saa midagi aru, millest ma ilma jäänud olen – kes oma elu pärast kardab ja blogi sulges?

  4. Ma olen ka blogis piltide lisamisega tagasihoidlik ja väga detailset infot oma käimiste ja olemiste kohta ei anna. Just selle pärast, et ei oleks liiga lihtne mind leida. Minu blogisse ei saa jõuda mingite random google otsingusõnadega, sest ma olen selle välja lülitanud ja kuskil pole ma eriti blogi linki jaganud ka. Samal ajal ei jaga ma ka teistes võrgustikes väga palju infot, Facebook on pigem suhtlemiseks kui jagamiseks, Instagrami konto on privaatne.
    Kui keegi tahab infot leida, siis ta leiab aga seda ei peaks lihtsaks tegema. Kui mõni asutus tahab infot, siis ta leiab tõepoolest iga väiksemagi liigutuse üles aga tavakasutaja jaoks see nii lihtne pole. Selle pärast ei ole minu arvates mõistlik netis jagada oma liikumistrajektoore ja seda, millal sa näiteks kodus pole. Sa annad selle info ilusti pakendatult inimestele ja kui seda juhtub lugema keegi kurjam, kes kodusid tühjendab, siis talle on pool tööd ette ära tehtud.
    Aga jah, olen nõus, et kui hirmsasti karta, siis juhtub ka. Pigem olla lihtsalt tagasihoidlikum ja alati mõelda läbi ja valida, mis võiks olla teistele näha ja mis mitte.

    • Mul õnneks on kodust ära käies alati kõik väärtuslikum kraam kaasas ja varast leiaks ehk külmikust paki halvaks läinud piima, kui sedagi. 😀
      Aga jaa, ega ma ei propageerigi, et peaks kõigile avalikult ette laduma, et mu aadress on see ja see, mind see päev ei ole kodus, võti on mati all. Pole ka õnneks näinud kedagi veel tegemas nii, et üldjuhul siiski inimesed oskavad piiri pidada, et mida avalikustada ja mida mitte. Samuti ka kõik jutt ja pildid, mis ma ei soovi, et koduseinte vahelt lahkuks – ma lihtsalt ei kirjuta sellest siia ega ei lisa neid pilte kuhugi.

  5. Ma ei ole jõudnud ka veel hetkekski mingit hirmu tunda….sest lõppudelõpuks otsustan ma ise,mida ja kui täpselt ma siin jagan ja omastarust olen suhteliselt tagasihoidlik.

    Samas kui tõesti osad jagavad oma avalikus facebookis/instagramis tunduvalt rohkem infot nii enda kui ka oma pere kohta…..seega ei leia ma,et blogi pidamine midagi hirmsamat oleks:)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s