Vahepeal

Ei saanudki Mammust kirjutada, sest mu arvuti läks katki ja siis me läksime maale ja sinnapaika see jäigi 😦

Aga kui alustada algusest, siis üks päev panin last magama ja istusin ise ta kõrval arvutis, tegin tähtsaid toimetusi, istusin tõenäoliselt feisbuugis… Ja siis kiilus kõik kinni. Proovisin mis ma proovisin seal asju jälle liikuma saada, aga ei õnnestunud. Mõtlesin siis, ehk vana kindel tou vastu klaviatuuri aitab. Ei aidanud. Lõhkusin hoopis kõvaketta ära. Nüüd ma olengi ilma arvutita. Andres üritas igatepidi seda parandada, aga ei, see aparaat on omadega õhtal. Peame kiiruga kusagilt välise kõvaketta muretsema ja paariks minutiks mingi ime läbi arvutile elu sisse puhuma, et ma vähemalt kõik oma elu sealt pealt kätte saaks, enne kui ma selle hunnik plastmassi prügimäele saadan.

Telefonil on ka internetilimiit juba viimased nädal aega täis olnud.

Aga teate, täitsa tore on nii. Ma istusingi liiga palju netis. Ju see oli universumi märk mind veidi võõrutada.

Reede hommikul käisin ma hambaarstil oma ülemist vasakul asuvat tarkusehammast välja opereerimas/tõmbamas. Kuna hammas oli väga vähe välja tulnud, aga kasvas viltu, oli vaja temast kiiruga lahti saada. Aga ta oli alles väga sügaval, mistõttu pidi tegema ka sisselõike ja ühesõnaga, kohutav kogemus. Sain 3 õmblust ja kui reedel polnud isegi hullu, siis nüüd eile ja täna olen ma oma paistes moluga ringi käinud, neelata on valus, suud lahti teha ei saa, tekkinud on ka kerge palavik.

Pidin tegelikult kolmapäeval minema omale ripsmepikendused paigaldama. Aga siis tuli tehnikul midagi ette. Nüüd pidin esmaspäeval uuesti minema. Ja no kuidas ma lähen sinna oma paistes näo ja haisva suuga. Tühistasin aja ära. Ehk järjekordne märk, et pole neid siiski tarvis? Aga ma ju nii väga tahaks proovida, kas nendega siis tõesti on niipalju mugavam, kui muudkui ripsmetušši peale panna – maha võtta.

Reede õhtul sõitsime maale. Seal on hetkel nii palju vaja teha ja remontida, et Andres võtab nädala lõpus paar vaba päeva ja sõidame vist juba kolmapäeval sinna tagasi, et kõik valmis saada. Tall on vaja valmis ehitada, et hobused siseruumidesse saaks ilmade jahenedes ja vannitoa remont on vaja kiiremas korras ära lõpetada, sest vanaema läheb 3.september Tartu seljaoperatsioonile ja kui ta tagasi tuleb, peab olema kõik korras, ilus, soe ja kasutuskõlbulik. Vana malmvann sai sealt viimaks välja lõhutud ja vannituppa tuleb korralik duššinurk, mida vanavanematel mugav kasutada oleks.

Kuna terve nädalavahetus sadas, siis õues olla sai Mammu üsna vähe. Reede õhtul oli üks naljakas kurbmäng meil kodus. Laps on ju harjunud, et kui Andres tuleb, siis õhtul saab ta õue mängima. Aga meil oli kiire, vaja asjad kokku panna ja Andres tahtis veel enne süüa ja ühesõnaga, tohuvapohu. Mammu aga oli juba Andrese saabudes koridorist võtnud oma jope ja papud ja need kuidagi pooleldi selga vinnanud omale. Ja kui Andres need temalt seljast ära võttis uuesti, et praegu ei saa minna, siis oi mis kisa sealt tuli. Selline solvukas, et meil ei jäänudki lõpuks muud üle, kui Andres jättis söömise pooleli, läks Mammuga maja juurde õue kive korjama. Ma panin kiiruga kõik asjad kokku ja viisin autosse. Siis tegime vahetust. Andres tuli tuppa edasi sööma ja ma läksin lapsega mänguväljakule, kuhu siis Andres meile järgi tuli, et viimaks maale sõitma saaks hakata.

Ma tean küll, et ma ei tohiks vältida meelega seda õueskäimist, aga ma saan iga kord miniinfarktid ja närvivapustuse korraga, kui ma näen, et ta üritab keelamisest hoolimata omale ikka kõike maast leiduvat sodi suhu toppida. Suitsukonid-klassikillud-TEOD-pudelikorgid-kivid. Osa korjab muidugi ämbrisse, aga kui ma ei vaata, siis maitseb ka. Ja olgu, las teeb seda maal olles. Seal vähemalt esimest kahte aias looduslikul kujul ei eksisteeri, aga siin. Mine tea, kus need asjad käinud on, mida ta omale nii hoolega suhu topib. Ja kõikide närvide ja vaimse tervise säästmise huvides käibki ta õhtuti õues Andresega.

Ma ausalt naudin neid vihmaseid ilmasid, siis ma vähemalt ei tunne end süüdi. Kõik korrad, mis ma end siiski päeval temaga õue olen vedanud, olen ma sealt vandudes tagasi tulnud, et ei iial enam. Kuni järgmise korrani..

Jutt tuli nüüd küll mõnus pudru ja kapsad, aga ma olen antibiootikumi pluss valuvaigisti mõju all, üleväsinud, kuna kell saab kohe juba 12, mu hammas, või no see koht kus oli hammas valutab nagu põrguline ja ma ei viitsi minna oma juukseid föönitama, sellepärast ma ajangi parem siin mulli 😀

Ehk on homme aega ka mõni mõistlikum asi valmis kirjutada, mõtteid on küll praegu hulgi 🙂

Advertisements

3 thoughts on “Vahepeal

  1. On küll mugavam ripsmepikendustega. Mul vahepeal olid mingi u 2 aastat järjest, aga kui ära võtsin hakkasid enda ripsmed jubedalt välja langema. Nüüd oli mõte uuesti panna, aga mees ütles, et ise oled kahe lapse ema ja ikka mingeid võltsripsmeid tarvis, rikun jälle oma ilusad oomulikult pikad ripsmed ära. Sain aru, et tal on õigus ja jäidki panemata.. muideks hooldustes käimine on maailma tüütum asi EVER! 😀

    • Sul vist endal loomulikult tumedad ripsmed ka? Ma ilma värvimata nagu eluaeg koopas elanud albiino oma valgete karvadega. Tahaks kordki hommikul ärgates peeglisse vaadata ja mitte iseennast ära ehmatada 😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s