Minu 23. sünnipäev

Oi jah, kirjutan nii tagantjärgi sellest vist, kui veel annab. Tegelikult oli sünnipäev juba 4.juuli, aga vahepeal ei olnud seda kirjutamisetuju ja nii ma selle sündmusel alles praegu kirja panengi.

Sünnipäevaga kaasnes palju ärevust, suurt summat kulutatud raha, pettumust kuid lõpuks ka väga vinget pidu koos kõige parematega. Ma pole aastaid oma sünnipäeva kuidagi tähistanud. Ehk viimati, kui ma olin 10? Võib-olla veel varem. Mu sünnipäev on alati sellisel ajal, et sinna päevale jäävad kõik lastelaagrid, laulupeod ning muud sündmused, nii et inimesed lihtsalt on mööda ilma laiali. Mina ise ka üldjuhul. Kui ma olin 12 – 13 – 14 siis ma olin sünnipäeva ajal lastelaagris, 15 kui sain, siis käis külas kaks sõbrannat, otseselt midagi ei tähistanud, kui sain 16 siis jõin end koos Andresega kohalikus Männikus kirsiviinast purju. Jep, me teadsime üksteist juba siis. Kui sain 17 olin oma elu esimesel laulupeol. Pidu rohkem kui rubla eest ning täiesti võõraste inimestega. Eriti peale peavalu midagi ei mäleta. Kui sain 18 siis olin ema ja vennaga rannas, võib-olla sõime kodus kooki ka – külalisi igatahes ei käinud. 19 sünnipäeva ei mäleta, kas tähistasin või ei. Millalgi ma endale mõned sõbrad külla kutsusin, aga mälu ei võta, kas see oli 19 või 20 sünnipäeva aegu. Vist ikka 19. 20 on ka udune, ei tähistanud tõenäoliselt, 21 ja 22 samuti. Ja nüüd siis 23 – täiesti sümboolitu ja suvaline number, pole isegi juubel. Siis mõtlesin, et peaks ühe mõnusa peo maha.

Broneerisin klubisse laua koos snäkkidega ning plaanisin teha mõnusa naiseka. Kutsun nad alguses minu poole, snäkitame ja trimpame niisama ja siis liigume tantsima edasi. Esimese hooga olid pea kõik kutsutud külalised KINDLAD TULIJAD. Vaid paar tükki ütlesid kohe, et nad vist ei saa tulla, aga uurivad asja ja annavad teada. Selge, nende tõenäolise mittetulemisega sain juba arvestada. Ühele sõbrannale annan veel andeks – tal on ainsana mõjuv põhjus – ta istus mu sünnipäeva ajal haigla intensiivi osakonnas ja parandas tervist. Aga teised… Kohale tuli neid sõbrannasid lõpuks vaid kolm. Üks teatas veel tund aega enne, et ta ikkagi ei tule.

Kujutage ette nüüd neid tundeid, seda pettumust. Mul meenus koheselt, miks ma nii kaua pole sünnipäeva tähistanud. Mina veel elan üle, aga tänapäeval teevad lapsed ju samamoodi. Lubavad ja lubavad ja siis hüppavad alt ära. Mida üks pisike hing peab siis tundma, kes nii kaua on oma pidu ja sõpru külla oodanud… Üsna jultunud tegu mu meelest. Sünnipäevad, pulmad, matused, ristsed on minu arvates ikka sellised üritused, kuhu võiks end kutsumise korral siiski kohale organiseerida. Üldjuhul on etteteatamise aeg ka päris pikk ja on piisavalt aega plaane ümber teha, veidi raha koguda – mida igahes.

Igatahes, saatsin hommikul mehe ja lapse maale ära, koristasin ja vaaritasin terve päeva, jalutasin suure kuumaga veel poodi, et värskeid marju lauale osta. Andrese kingituse sain pakiautomaadist kätte. See pidi muidu päev varem jõudma, et ta saaks selle mulle õige päeva hommikul ise üle anda, aga noh, elagu postiteenus.

Mu kallis Anneli sõitis lausa Pärnust kohale mu jaoks, tõi mulle Shampa, karbi maasikaid ja mu lemmik kehakooria. Käisime veel koos linnas, võtsin oma tasuda boosti smuuti välja ja tegin talle ka ühe välja. Nautisime neid ja shoppasime veidi ringi, et ehk leian midagi õhtuks selga ka. Mina ei leidnud, tema sai aga kotitäie asju. Kui tagasi jõudsime, ootas siin juba teine sõbranna, kes asus ruttu mulle maniküüri tegema. Siis sel ajal saingi smsi, et üks ikkagi ei tule. Nojah. Kümnest inimesest tuleb kohale vaid kolm. Üsna masendav seis. Varsti jõudis kolmas sõbranna ka, kes kinkis mulle mu kauaigatsetud lemmiklõhna. Aitäh, aitäh, aitäh!!!

Näksisime siis niisama, tegime end korda. Mul juhtus väike äpardus ka. Meikisin end magamistoas ja ajasin oma roosa shampuse vastu valget tapeeti ümber. Sain kerge paanikahoo ja jõudsin mõelda, kuidas kõik on nii untsus, et ma ei tahagi enam kuhugi minna. Õnneks rahustati mind maha. Suutsin end isegi viisakaks teha ja asusime minekule. Mingil veidral põhjusel ei teinud me jälle mitte ühtegi korraliku pilti. Mu telefonis olid hommikul vaid mõned udused selfied, aga pole midagi. Ju siis pole tõendeid vaja 😀

Varsti selgus, et ka kaks minu Pärnu ajast pärit vana sõpra on linna peal ja olid ka nõus meiega klubis ühinema. No nii hea meel oli vanu tuttavaid näha, eriti sellisel päeval. Õhtu lõpuks sain isegi korraks kokku ühe tuttavaga, kellega me kunagi laulupeo ajal tuttavaks saime, kui ma alles 17 sain. Ja nüüd nägime jälle 6 aastat hiljem samal päeval! Kokkusattumus, või mis!

Õnneks klubis ununesid kõik äpardused ja paanikad ja muud mured. Rahvast muudkui tuli juurde ja muusika oli tasemel. Saime terve õhtul tantsida ja pidu nautida. Koju jõudsime alles kell 8! Ja ka siis tulid osad veel minu juurde edasi ning võtsid ka siin mõned joogid. Ma juba tarbisin klubis lõpuks vett, koju jõudes tegin omale kohvi, et järgmine päev elus olla. Anneli jäi ka minu juurde ööseks. Mul oli voodis lõpuks poolpaljas beib, nii et mul läks paremini, kui enamusel kuttidel klubis, haha.

Kokkuvõttes lõppes kõik hästi, aga sünnipäeva pidamise isu on nüüd jälle tükiks ajaks läinud. Või ehk tasuks endale lihtsalt veidi ustavamad sõbrannad otsida, kes ei ole ainult suure suuga vaid oskavad ka tegusid teha?

Saan aru, et veidi halav ja etteheitev tekst, aga pidin need sõnad kirja panema. Kellele läheb korda, kellele mitte. Las see jäägu nende endi südametunnistusele.

Advertisements

7 thoughts on “Minu 23. sünnipäev

  1. I feel ya! Ses suhtes, et mul on ALATI nii! Ma ei taha just sellel põhjusel mingit pidu korraldada, aga ikka keegi käib pinda ja tuleb jälle mingi peokäkerdis, mis kokkuvõttes rikub mu tuju ja järjekordse sünnipäeva.. Aga sel aastal vandusin, et EI IIAL ENAM!!! 😀

    • Jaa, ma ei taha üldse nõmeda ihnuskoina kõlada, aga kurat küll, kuidas mul on rahast kahju, sest nii palju kraami läks lihtsalt raisku, sest inimesed, kellega ma olin arvestanud, ei suvatsenud kohale ilmuda. Järgmine kord kui kutsun, siis kutsungi vaid need, kes ma tean, et ka kindlalt kohale saabuvad, mitte vaid tühje lubadusi välja ei jaga.

  2. Minul on just see kiiks, et ALATI PEAN sünnipäeva pidama või kuidagimoodi tähistama….ja eks alati leidub ka neid “totraid” põhjuseid,miks keegi tulla ei saa aga üldjuhul on ikka kokkuvõttes mõnus punt koos ja pidu sigavinge:) Ma juba hetkel mõtlen oma novembris olevale sünnipäevale, et tahaks miskit teha ja korraldada juba:D

  3. Mul on nii kahju, et ma ei saanud tulla 😦 Ausalt! Kui see pisike inimene minu rindadest ei sõltuks, siis oleksin end nagu viis kopikat kohale vedanud. Aga ükskord läheme ja pidutseme koos! 🙂

    • Ausalt, see ei olnud mitte kuidagi sinu pihta nüüd mõeldud! Muidugi ma saan aru, et sa väikse lapsega ja sul teised prioriteedid 🙂

      • Ma ei tundnudki end puudutatuna 😛 Lihtsalt natuke õnnetu olen, et ise ka tulla ei saanud 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s