Kahekesi kodus

Kuna mu vanavanemate juures hakati vannitoas remonti tegema ning Andrest on sinna appi vaja, viisingi ta eile pärastlõuna paiku bussi peale ja jäime Mammuga kahekesi koos koju. Ja nii imelik kui see ka poleks, meil on kahekesi koos kuidagi palju mõnusam ja toredam olla. Olen ka varem kirjutanud, kuidas siis, kui issi kodus, täidab me tuba vaid üks ving ja hala. Kui haiglast koju saime, hakkaski see sama jama jälle peale. Ma ausalt ei kannata seda enam välja. Ma lihtsalt ei saa aru, mis selle põhjuseks on. Kui Andres on kodus, siis Mariel ei söö korralikult, lollitab, kekutab, viskab asju mööda tuba laiali, loobib sööki, vigiseb niisama, karjub muudkui anna anna anna ja opa opa opa, ise pole nõus varvast ka maha panema siis. Ja nüüd eile kui Andres jälle ära läks, on kõik vastupidi. Ma sain rahus süüa teha ja koristada, laps magas ilusti rahulikult, sõi suure isuga kausitäie suppi ja leiba, mängis omaette klotsidega põrandal, ei olnud mingisugust vigisemist ega muud hala. Õhtul ka, läksime koos magama, magas terve öö ilusti, mitte kordagi ei teinud ühtegi piuksu ka. Muidu ainult röögib. Kui muidu hommikul tõuseb temaga Andres, sest ta ärkab minu jaoks liiga vara ja hakkab kohe häälekalt igasuguseid asju nõudma, siis täna peale ärkamist pikutas ta mul veel ligi tund aega kaisus, siis ootas ilusti, kuniks ma putru keetsin ja marju sinna peale puhastasin. Sõi ilusti isegi hommikust, jõi ise tassist mahla, ilma seda mööda tuba laiali kallamata. Praegu panin ta just lõunaunne, mis kujutas endast sisuliselt vaid korraks tema kõrvale pikali viskamist ja hiljem teki kohendamist.

Mul on kodu korras, pesud kohe lõpetavad, söök valmis, kraanikauss mustadest nõudest puhas, põrandat ei kata mänguasjade kiht ja ma tunnen, kuidas ma ise olen palju tasakaalukam ja rahulikum.

Mida ma nüüd tegema peaks või sellest järeldama peaks? Laps annab märku, et peaksime mehega lahku kolima, kuigi meie suhtes on kõik korras? See Mammu käitumine on ainus asi, mis tekitab pingeid ja erimeelsusi ja ma ausaltöeldes ei tahagi nendega koos üldse kodus olla. Kui nad on koos kahekesi, on ka asjad korras. Aga perena see asi ei toimi.

Ma isegi helistasin lastehaiglasse ja uurisin väikelaste psühholoogi kohta, aga seal naerdi mind sellise probleemi peale välja. Kas meil Eestis on ka olemas SuperNannysid, kes meid aidata oskaks? Sest minu mõistus on ausaltöeldes otsas.