Oleme kodus

Eile lasti meid õnneks või kahjuks koju. Suuresti mängis siinkohal rolli, et terve osakond läks kollektiivsele puhkusele ja kõik lihtsalt peksti nende palatitest välja ja paigutati mujale. Me oleks pidanud minema kuhugi esimese korruse läbivaatusruumi, kus pole kaugeltki sarnased tingimused, kui mujal tavapalatites. Mu arust väga veider nõukaaegne süsteem, aga mida mina ka tean. Ilmselgelt ma nõuan liiga palju.

Eile tehti pool päeva veel Mammule analüüse. Võeti uued vereproovid, et kontrollida, kas põletikunäitajad on alla läinud. Veidikene õnneks olid. Pissiproov oli ka enam-vähem korras. Bronhid ikka ragisevad, aga selle vastu aitab ainult aur ja aur ja veelkord aur. Kui keegi peaks pealt nägema, kuidas me seda auru teeks, võetaks mul vist kohe laps käest ära. Haiglas meid hirmutati, et kui ise hakkama ei saa, jäetakse laps üksi sisse ja õed teevad lihtsalt ise. Ehk siis kasutatakse meetodit, kus laps keeratakse lina sisse muumiaks, nii et vaid suu ja nina paistavad ja hoitakse püstiselt lihtsalt kahekesi teda kinni, et see kuradi aur ära teha. Olen seda nüüd kahel korral kodus proovinud ja no kaheksa minutit möödub meil nii, et me mõlemad nutame ja karjume ja ootame, et see ükskord juba läbi saaks. Siis võtan lapse kõvasti kõvasti kaissu ja peame koos veidi aega jälle rahunema.

Arst kontrollis veel ka kõrvu, mis on lapsel mingil veidral põhjusel vaiku täis ning otsustas meid kõrvaarstile edasi saata. Seda, et nad vaigused on, teame juba varem ning olen selle parandamiseks kasutanud ka Vaxoli, mis pole kahjuks eriti palju aidanud. Natukene.. aga vaid väga natukene. Kõrvaarst siis vaatas ka ning üritas ühte kõrva vati ja mingi terava pulgaga puhastada, midagi suurt ta sellega küll kätte ei saanud. Vasakus kõrvas diagnoositi veel kõrvapõletik ka takkaotsa. Küll tõenäoliselt nohust tingitud, aga siiski.

See tähendab nüüd seda, et me oleme sunnitud istuma nädal aega ainult toas, külla keegi tulla ei tohi, last üleni pesta ei tohi, ta saab 7 päeva 3xpäevas kangeid antibiootikume ning 4xpäevas adrenaliiniga auru. Homme läheme perearstile kontrollima, kas põletikunäitaja ikka alaneb ning kuidas bronhid on. Kui peaks hullemaks tagasi minema, siis ma ei teagi, mis saab. Haiglas pandi ju vastav osakond kinni. Arst kirjutas eile paberile oma numbri ka, kuid ütleski, et sealt saab teda vaid paar tundi veel kätte, sest ta läheb paramparaa-puhkusele.

Elagu eesti meditsiinitöötajad. Saan aru, et kõik vajavad puhkust, kuid kas seda tõesti kuidagi paremini ei anna organiseerida või siis vähemalt patsientidele öelda? “Näed, siin on mu telefoni number, aga kätte sa mind sealt niikuinii ei saa, sest me läheme puhkama!”.

Kodus on tore olla küll, kuid samas on ka tegemisi kohe kordades rohkem. Kui haiglas ma pidin tegelema vaid lapsega, siis kodus on vaja koristada, süüa teha, veelkord koristada, poes käia, sada muud asja teha. Tegevused ei saa mitte kunagi otsa. Haiglas olles jõudsin lapse uneajal vähemalt ühe häid soove täis kaisujänku valmis meisterdada, mis loodetavasti lähipäevil jõuab sinna, kus teda tarvis on.

Aga jah, loodan, et homme perearstil selgub, et asjad ikka paremuse poole liiguvad. Täiesti uskumatu, kui haigeks on võimalik paari päevaga jääda. Tavalisest nohust saab äkki bronhiit, kõrvapõletik ja kõrge põletik veres. Nii jube, kui laps on haige.

Advertisements

2 thoughts on “Oleme kodus

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s