Pole ammu näinud, valges kitlis tädisid

Appi, ma pole peaaegu kuu aega siia mitte midagi kirjutanud. Kusjuures, ma olen alustanud ja siis jälle pooleli jätnud. Pole seda õiget kirjutamise tuju ja aega veel tekkinud. Aga nüüd, kus Mariel oma lühikese 1a5k elu jooksul juba KOLMANDAT korda haiglas on, oleks aega nagu maa ja ilm. Eriti, kuna ta just magama ka suvatses viimaks jääda.

Alustangi siis viimasest nädalast ning kuidas me siia Tallinna Lastehaiglasse sattusime. Ei otsi haletsust ja kaastunnet, ausõna, seda jagub mul meie kõigi jaoks juba endalgi piisavalt. Ma pole oma last veel nii haigena näinud, nagu eile. Ta vaevu hingas.

Eelmisel teisipäeval sõitsime perega taas maale, et veidi puhata, muru peal kõndida ja vanaema juures tööd teha. Me ei jõudnud veel maja ettegi sõita, kui Mammu juba kanu tahtis minna söötma. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, et ta teab, kuhu me läheme ja mis seal asub, kuigi ta oma turvahällist ise välja ei näe. Müstika. Teisipäev oli tšill. Meil on maal nüüd hobused, tegime nendega tutvust, Andres putitas veel mängumaja ja midagi ta ehitas seal veel, me sõime maasikaid ja vaarikaid ja nautisime niisama ilma. Õhtul vihtusime veel koos emaga 10 km ringi kiirkõndi/jooksu teha. Kolmapäeval polnud ka muud häda, kui et väga vihmane oli. Ma seda enam ei mäleta mis me päeval tegime, aga õhtul panime tähele, et Mammu on omale nohu saanud. Egas midagi. Jamasti küll, aga nohu on ju lihtsalt nohu. Suurt midagi peale hakata sellega ei ole. Andres oli selle beebidele mõeldud Humeri kaasa võtnud ja lasime talle seda paar korda ninna (suure kisakoori saatel). Aga abi sellest ei olnud. Öösel me magada ei saanud. Mammu kas karjus, röökis või röökis hüsteeriliselt. Sellised kolm varianti olidki. Neljapäevaks oli nohu hullem ning tekkis ka köha. Järjekordne magamata öö. Reedel ma pidasin juba plaani linna sõita, et saaks kasvõi nädala alguses perearstile aja. Tal on varem ka kaks korda nohu-köha olnud ja päris pikalt, seetõttu ei osanud ma midagi hullu sellest arvata ka. Vaikselt hakkas ta hingates juba krõbisema-ragisema. Kui ta magas, panin tähele, et ta hingab hästi kiiresti ja pinnapealselt. Tavaliselt ta nii ei tee. Ka reede oli meil magamata öö. Olime juba targemad, magasime eri korrustel ja eri tubades vahetustega. Laupäev oli mu lapsest järgi vaid kahvatu vari. Ta oli loid, ei söönud, joonud, pissinud. Ainult köhis ja nuttis ja hingas korrapäratult ja liiga kiiresti. Tundsin juba, et asi on liiga hulluks läinud. Nii haige pole ta mul varem olnud. Helistasin Lastehaiglasse ja rääkisin loo ära. Nad soovitasid kindlasti kontrolli tulla. Pakkisimegi siis ülihelikiirusel oma asjad kokku ja asusime linna poole teele. Mõtlesime, et kuidas me teeme. Kas sõidame koju, paneme asjad ära ja üritame lapsele veidi süüa anda ja kutsume sinna kiirabi või sõidame ise kohale. Andres arvas, et saame ikka ise ka tuldud, ehk läheb kiirabi kellelgi teisel rohkem vaja. Õnneks linnas eriti ummikuid ei olnud ja jõudsime üsna kiiresti kohale, aga pidin pidevalt jälgima, kas laps üldse hingab, sest ärkvel ta enam ei püsinud.

Õnneks pole praegu haiguste hooaeg ja haiglas järjekorda polnud ning saime kohe löögile. Unustasin enne mainida, et kõigega kaasnes palavik ka, selline 38+ ikka. Haiglasse jõudes pidime uuesti last kraadima, siis tal palaviku polnud, pidime teda kaaluma, südametööd kontrollima, röntgeni tegema. Kuna sees tal kõik ragises ja kurk oli lima täis ja laps nägi väga haige välja, siis jäeti meid kohe haiglasse. Hingamisega oli ka midagi alguses korrast ära, saturatsioon? Või käib see südame kohta? Igatahes käidi seda veel mitu mitu korda kontrollimas. Sõrme külge pandi mingi andur ja siis hakkas mingi aparaat piiksuma. Keeruline ja hirmus sama aegselt. Kuna ta mul söönud ja joonud polnud, vajas ta vedelikku. Suundusime siis protseduuri tuppa, kus talt vereproovid võeti ja kanüül paigaldati. Veri oli paks nagu moos ja väga raske oli midagi kätte saada. Kanüül saadi teise korraga paika. Õnneks. Kaks korda torkimist on igatahes etem, kui 11, nagu ta Nakkuskliinikus pidi läbi elama. Nüüd algas keeruline periood minu jaoks. Tilguti tilkus KAHEKSA tundi, mis tähendas seda, et ma pidin teda kõik see aeg paigal ja tegevuses hoidma, et ta jumala eest seda voolikut endalt küljest ära ei tõmbaks kuidagi. Mu elu pikimad kaheksa tundi. Ma ei saanud enne 12 magamagi jääda, sest ma pidin teda kullipilgul jälgima. Palavik oli tal ka õhtuks ikkagi tõusnud, aga see läks hommikuks õnneks ise ilusti alla ka. Täna juba enam palaviku polnud. Eile õhtul sai ta ka ab ravi peale. Ma ei tea kas tänu sellele või muudele läbielamistele, aga täna oli üle pika aja esimene öö, kus mu laps rahus magada sai. Jah tema, mina pidin ikka vaatama ja jälgima teda, et ta kogemata endal kanüüli küljest ei tõmbaks või voodist välja ei keeraks. Ei tea, kaua ma veel magamata nii vastu pean? Andres on igatahes väga läbi, kuigi tema sai magada eile nagu beebi. 12 tundi jutti.. Mul on tunne, et kui siit välja saame, ma lähen panen oma emapalga magama, võtan spas terveks nädalavahetuseks toa ja lihtsalt magan. Mu arust väga bueno plaan, või mis?

Ütlen etteruttavalt ära, et lapsel on õnneks juba palju parem. Ta on aktiivsem, sööb, joob, pissib,kakab  (nagu kirjeldaks baby björni nukku..). Palaviku pole, nohu on lahtisem, köhib vähem. Üleüldse teine asi võrreldes eilsega. Küll on ikka hea, et me sellise otsuse tegime ja siia tulime. Ma ei taha teada, mis muidu oleks võinud juhtuda. Analüüside sõnul on tal veres kõrge bakteriaalne põletik. Arst siin seletas, et kui näitaja peaks olema 10, viirushaigustega on tavaliselt kuni 30, siis Mammul oli näit 89! Ma ei kujuta ette mis bakter või kust ta üldse nii haigeks sai jääda, sest meil peres pole keegi haige olnud ja pole haigeks jäänud ka nüüd peale seda.

Me oleme hetkel raskete respiraalsete infektsioonhaiguste osakonnas. Ja vahi nalja, rasked infektsioonid, aga palatid on kahekohalised ja wc ning vannituba peab kõrvalpalatiga, ehk kokku 4-8 inimesega jagama. Eriti hügieeniline. Kohutavalt häirib see ka, et voodid ei ole seina äärde lükatud. Ma ei saa magada ilma, et laps mul kaisus oleks ja vastupidi. Eile üritasin teda korraks sinna metall võrevoodist kolakasse tõsta – une pealt ärkas üles ja pistis karjuma. Võtsin enda kõrvale tagasi – vaikus. Lükkasin siis voodi nii aknalaua äärde kui võimalik ja toppisin vahe päevatekke ja rätikuid täis, et sinna vahele kukkuda ei annaks kuidagi. Õnnestus nii kahekesi siin magatud küll.

Ma saan aru, et mu jutt on nagu pudru ja kapsad. Tähed praegu jooksevad ja vilguvad mul silme ees, kuniks ma seda trükin. Ma tean, et ma peaks ise ka magama, aga ma tean ka seda, et sel hetkel, kui ma olen suutnud täiesti magama jääda, ärkab laps või tuleb siia jälle mõni õde sisse ja lõppkokkuvõtes ma oleks veel rohkem väsinud. Täna ka – õde tuli lapsele kell 5.40 süsti tegema (kanüüli sisse). No muidugi ta ärkas selle peale üles. Ta oleks vabalt võinud veel 2-3 tundi magada. MA OLEKS SAANUD VABALT VEEL 2-3 TUNDI MAGADA. Jopppenpuh. Õhtul kui nad tulevad, siis ütlen neile, et ehk saab ikka nii, et protseduurid tehakse ikka sellel kellajal, nagu päevaplaanis kirjas. Milleks see muidu siin seinal ilutseb, kui keegi sellest kinni ei pea. Vaid söögitädid peavad. Söömiseks on sul pool tundi ja söögivahed on väga kaootilised. Eile näiteks toodi õhtusöök kella 5 aeg ja hommikusöök on 10 aeg. Ja kui laps enne kella 6 üles äratatakse, mis te arvate, kas ta jaksab tühja kõhuga kella 10-ni oodata? Ei. Ja see solk, mis siin tuuakse ja pudru pähe määritakse, ei kõlba süüa ka. Mammu sööb põrandalt igast sodi omale sisse. Aga vot seda haigla toitu siin ei võta suu sisse ka. Ilmselgelt on sellel siis põhjus, kui lapse arvates on tolmurull ka maitsvam.. Õnneks nädalavahetusel on külastusaeg pikk ja Andres sai käia poes ja meid puuviljade, mahla ja püreedega varustada, et laps päris nälga ei jääks.

Ideaalis ma peaks tegema lapsele 4x päevas inhalaatori ja rohuga auru. Tegelikkuses on see aga selline, et see ei ole võimalik, sest isegi kui me teda kinni hoidsime ja sunniviisiliselt seda maski näos hoidsime, suutis ta end ikka nii visata ja vehida, et sellest ei tulnud mitte midagi välja. Kujutan ette, kuidas tal on juba trauma kogu sellest üritusest siin. Iga valges kitlis tädi peale pistab ta enne karjuma, kui see midagi teha jõuab. Kõik sissetulijaid vaatab ka altkulmu ja kahtlustavalt, et kas tuleb keegi teda jälle näppima või mitte.

Täna käis arst teda taas kuulamas ja vaatamas. Brohid ikka ragisevad mõnusalt ja ab ravi peab samuti jätkama. Nüüd vaja veel muude kehavedelike proovid saada. Täna on ta 3 korda essunud.. ei teagi kas ab-st või viirusest. Lootus on homme ehk kodusele ravile saada, aga midagi kindlat veel ei tea. Kui nüüd muudes proovidest veel midagi välja tuleb, siis peame siia ikkagi pikemaks ajaks jääma.

Aga olgu, mu silmad vajuvad vägisi kinni.. ehk järgmine kord saan juba rõõmsamatel teemadel pajatada 🙂

Advertisements

8 thoughts on “Pole ammu näinud, valges kitlis tädisid

  1. Me olime oma Pauliga ka samas osakonnas eelmisel sügisel. Saime õnneks üksikpalati – suuur vedamine, sest ma mõtlesin niisamuti, et küll mitmeses palatis või sellise pisikesega kehva olla.
    Selle näpujullaga mõõdetakse hapniku küllastatust veres ja mu mäletamist mööda oli väga hea näit üle 95%, kuid toona 8-kuusel Paulil öeldi, et ka juba üle 90% on hästi (väiksematel näit vist suts madalam). Magamise ajal võis ka suts madalam olla.
    Oma esimesed inhalatsioonid sai ka Paul seal haiglas olles. Pidime 8x ööpäevas tegema, iga 3h tagant – ventolini ja vaid füs.lahusega vaheldumisi. Alguses ka üldse ei leppinud ja nuttis ja väänles, aga kuna hingamine oli lapsel niii raske, siis lihtsalt pidi tegema. Õnneks harjus Paul kiirelt ja samal ajal Youtube’ist laule-videosid lastes saime inhalatsioonid ikka tehtud.
    Kas sa magamise ajal ei saa Mammut aurutada? See raviaur aitaks ikka jubepalju tervenemisele kaasa..
    Igatahes, palju jõudu ja tervist Mammule! Loodetavasti on varsti tervis tagasi!
    Igatahes,

    • Oeh see auru tegu on paras peavalu meil. Üritasin ka nii, et näitan talle multikaid, siis une pealt proovisime teha, siis üritas mees kinni hoida, siis mina, siis õed. Siis hingasime ise, lasime nukul hingata, mitte miski ei pane teda leebuma. Sunniviisiliselt läbi hiigelsuure kisa paar minutit ehk saame teha, rohkem füüsiliselt ei suuda teda kinni hoida lihtsalt. Õde ütles, et pool 12 tulevad annavad uue ab süsti ja siis üritame uuesti jälle. Ei suuda ära oodata … Õnneks see köha on juba iseenesest vaibunud, kui eile päeval ta muud ei teinud, kui ainult köhis, siis täna on vaid mõned korrad köhatanud. Nende bronhiraginate tõttu tahavad veel ventoliniga auru teha, et tõmbaks röga lahti. Vähemalt on tal energia tagasi tulnud ja tormab ringi, nagu ennegi. 🙂

  2. Oioioi. Loodan, et paranete seal kiiresti! Eks see ole ju emale ka trauma, kui laps on niii haige ja natuke õudne ka, kuidas nii kiirelt nii halvaks saab asi minna 😦 Vast saate varsti koju ja keegi vaatab Mammut, et saaksid järgi magada. Ilma 5:40-se kanüülitädita on vast rahulikum uni 🙂

    • Aitäh 🙂 Tänane kanüülitädi oli veidi mõnusam, tuli 6.13 ja tegi asja nii vaikselt ära, et laps ei ärganudki 😉

  3. Mammul läks tõesti ruttu olemine hulluks. Aga hea, et haiglasse läksite. Hingamisega nalja asi ei ole. Ja hea, et ta nii kiiresti reageerib.
    Liis kirjutas õieti jah, et see julla näpu otsas mõõdab saturatsiooni. Vahepeal mõtlesin juba ise selle endale koju soetada,sest pm on mul kodus kõik asjad olemas, et bronhiiti ravida aga sat.näitu ei tea :D. Ma ei suuda enam kokku lugeda, kui palju ma olen lastega 3a ja 3 kuu sees haiglas olnud. 15x kindlasti. Ja ühe korra seal samas osakonnasa Tallinnas. Siis oli mul Revo 2 kuune. Enne osakonda oli nädal intensiivis. Ka oli bronhiit. Õnneks oli meil üksikpalat aga WC oli ikka jagad.
    Loodan, et Mammul proovid paremad ja saate koju ravile! 🙂

    • Nii hirmus ikka. Kas nad sellest välja ei kasva lõpuks? Või see ongi niiöelda eluaegne haigus neil? Mul on mehel diagnoositud kunagi astmaatiline bronhiit. Võib olla väike võimalus, et laps on selle lihtsalt pärinud, aga ma väga loodan, et see oli siiski ühekordne juhus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s