Nädalavahetus

Ma pole ammu kirjutanud millestki niisamast – tühjast-tähjast. Meil on olnud üks väga tegus nädalavahetus. Tegus seetõttu, et üldjuhul me tihti linnas olles kodust väga välja ei jõua. Küll on ilm paha, siis meil paha või mingi muu häda. Nüüd aga oskab väike preili oma soove veidi paremini väljendada ning kui hommikupudru söödud, läheb ta toob oma mütsi ja salli ja karjub demonstratiivselt õue õue õue. Mina ei ole hommikuti eriti konditsioonis ning seetõttu võtab emakohustused üle issi. Laupäeval läksidki nad koos õue jalutama, et Mammu saaks vankris oma esimese päevaune magada. Mina sain aga rahus ja vaikuses nautida oma hommikusööki, siis pesud ära pesta, toad puhtaks kraamida, köögi korda teha, veidi heegeldada ja niisama arvutis olla. Mingi aja pärast tulid nad ikka tuppa tagasi, sõid kõhud täis, haarasid liivaskastimänguasjadega koti ühes ja läksid õue tagasi. Ma siis tegelesin lõunasöögi valmistamisega. Tegin bolongese kastme-kartuli/brokkoli/lillkapsa vormi.

Kiire retsept:

Vaja läheb hakkliha ja letšot (või üks kõik mis muul moel valmistatud punast möksi, kus võiks leiduda ka mõni tomat), kartuleid, brokkolit, lillkapsast, veidi piima ja 1-2 muna ning soovi korral juustu. Ma praadisin hakkliha maitseainetega ära, lisasin letšo, samal ajal keetsin ära ühes potis kartulid, teises lillkapsa ja brokkoli. Kui juurikad keedetud, tampisin nad potis koos piima ja munaga pudruks. Siis panin ahju sooja, lisasin ahjuvormi kõigepealt bolongese kastme ning peale kartuli-juurika pudru (võib ka muus vahekorras ma usun, või kihiti – maitse asi) ja panin pooleks tunniks ahju. No nii, et pealt läks ilusti kuldpruuniks. Originaalretseptis oli ainult 10 minutit kirjas, aga meie ahjus jäi sellest väheks. Igatahes sellest valmib imetabane ja hea söök tervele perele. Meie pisike punn ajab seda kahe suupoolega näost sisse, nukkudele jagab veel ka.

Siis kui toit valmis sai, saabusid mu näljased koju sööma. Kuna ilm oli päeva edenedes üha ilusamaks läinud, siis pakkisime iseendid kokku ja läksime Stroomi randa. Mammu jäi juba autos magama, seal tõstsime ta vankrisse ümber ning jalutasime mere äärde. Ostsime ühest putkast imelist pehmet vanilje jäätist ja asusime endale piknikupaika otsima. Terve rand oli rahvast täis ning ka päevitajaid. Me läksime sinna täiesti ette valmistamata, mis tähendab, et mul ei olnud ujukaid seljas. Andrest see probleem aga ei heidutanud, tema kooris end rahulikult bokserite väele ning kui ma mõnda aega põdenud olin, et nii palav on, siis kiskus minult ka riided seljast ja nii me seal umbes kolm minutit päevitada saime, enne kui Mammu ärkas. Enne sõitu kutsusime sõbrad ka sinna ning üsna pea saabusid ka nemad. Läksime lastega mänguväljakule mängima. Mammu näeb vist välja nagu elav nukk, sest kõik suuremad tüdrukud tulevad ja tahavad temaga mängida. Nii ka seekord. Tuli tema juurde üks selline ehk 6 aastane tüdruk (üsna mustlase moodi) ning muudkui kukkus Mammut väntsutama. Haaras ta sülle – lähme laseme liugu, lähme kiigume, lähme liivakasti. Me muidugi hoidsime pilku peal ja teda näiteks koos Mammuga trepist üles-alla ei lasknud ronida, aga tundus, et Mammule meeldis. Alguses.. Lõpuks ma juba vaatasin, et asi läheb liiale. Mammu juba kartis ja otsis meid taga, tahtis meie sülle, tüdruk aga ei jätnud teda rahule. Lõpuks ma üritasin ilusti seletada, et tita on väike ja väsinud ja tahab nüüd oma issi sülle minema. Õnneks tolle tüdruku vanemad kutsusid teda ka ära.

Kõhud aga läksid lõpuks tühjaks ja otsustasime Stroomi keskusesse jalutada. Lapsed olid juba üsna väsinud ja poes tegid parajalt tralli. Haarasime korvi igasugu ebatervislikku snäkki. Oeh ma ei taha isegi rääkida sel teemal, kui metsas mu söömine praegu on..masendav. Aga mis sa teed. Kiiresti haarasime siis mõned juustusnäkid, õllesigareid, küpsiseid, lastele vett ja kõrrejooki, lihapalle jne. Otsisime mere ääres taas väikse platsikese ning asusime mugima. Õhtul läks õues juba päris jahedaks ning kui kõhud täis, pakkisimegi oma kodinad kokku ja asusime kodu poole teele. Mammu ei jäänudki autos magama, nagu ma olin arvanud, aga oligi hea. Saime ta kodus veel enne magamaminekut puhtaks pesta ja siis teki alla panna.

Ja täna, pühapäeval siis, põõnasin ma jälle mõnuga poole hommikuni. Mingi hetk käisin pesus ja sättisin end valmis, et veidi poodides ringi kolada. Mammu oli väga pikalt üleval ja väga väsinud. Lõpuks sai Andres ta rõdu peale vankrisse magama. Kuniks ma ära olin, tegi tema minu arvuti taas korda. Juhuu, või siis mitte. Tore küll, et touchpad jälle töötab. Aga see undav auruvedur on mul juba 4 aastat olnud ja ma tahaks juba väga väga uut.. Aga kuna ta töötab, siis läks see rong jälle minu jaoks mööda. Pole hetkel sellist summat ka võtta, et oh ostaks endale uue arvuti. Järelmakse ka üksteise otsa niisama kuhjata ei taha. Meile ei meeldi võlgu olla. Järelmaks on meie jaoks võlg. Samal põhjusel ei taha me ka laenu võtta ja oleme parem üürikorteris.

Nii, mina aga käisin siis poodides ringi, otsisin tegelikult endale lühikesi pükse ja lapsele jopet, aga ei saanud ma kumbagi. Aga ma sain omale heledad ja veidi katkised boyfriendi stiilis teksad ning mõnusa valge puuvillase ja lilledega kampsuni. Ehk ühe ideaalse komplekti jahedateks suveõhtuteks. Ostsin soodukaga patsikumme ka, need kaovad kõik millegipärast ära kuhugile. House poes oli selline tore kampaania, et kõik soodushinnaga asjad olid veel omakorda -40% alla hinnatud, ehk ma sain oma muidu 40 eurot maksvad teksad viimaks 12-ga. Ma olen väga rahul. Kui kodus asju selga proovisin, meeldisid need Andresele ka. Ega ma kaua ei jaksanudki seal ringi kolada, Andres juba ka helistas, et kauaks ma jään, et Mammu otsib kodus emmet taga.

Enne koju tulekut käisin veel ruttu toidupoes piima järgi. Kui ma aga kodus välisukse avasin, oli seal juba tuttav kamp vastas oma kotikesega. Andres oli just teel mänguväljakule. Koos Mammuga siis muidugi. Mõtlesin algul, et vahetan ruttu riided ja lähen ka kaasa, aga korisev kõht andis endast märku ja saatsin nad kahekesi õue ja läksin ise tuppa sööma ja riideid vahetama. Kui jõudsin oma taldrikuga laua taha istuda, helistas juba Andres, et ilm on nii ilus, et võiks kuhugi minna. Leppisime eile sõpradega kokku, et kui ilma on, saame täna ka kokku. Kuna R autot ei olnud, jäi sõelale Männi park. Kui mu pudinad tuppa jõudsid, sõid nad veel kõhud täis, panime asjad kokku ja asusime teele. Käisime ostsime veel tee pealt poest mõned snäkid kaasa ja Männi park – hoia alt! Ma ei mäletagi, millal ma viimati seal käisin. Õnneks saime parkimiskoha, kuigi park oli rahvast täis. Alguses jalutasime niisama veidi ringi, lootsime, et ehk Mammu jääb veidikeseks magama, aga kus sa sellega. Tema tahtis minna käbisid korjama ja muidugi ka maitsma. Tal rändavad siiamaani kõik asjad suhu, enne kui need päh-iks saavad. Pargis möödus mitu mitu tundi väga märkamatult. Päike võttis samuti korralikult. Kuigi ma seekord olin ennast päevitusriietega varustanud, ei tundunud seal keset parki end paljaks koorida just kõige sündsam, kuigi veidi eemal oli neid päevitajaid tegelikult küll ja veel. Enne koju minekut jalutasime veel vanade aegade meenutamiseks Tipi poest läbi ja ma ei pidanud pettuma. Ostsin karbi selliseid vingeid küpsiseid, mille nimeks oli Vallatud Seenekesed. No ainult Tipi poest leiab sellist kraami! Koju sõites jäi Mammu autos magama, magas veel ka tuppa jõudes, aga eks ta meie kolistamise peale ärkas ikkagi üles. Saime tal veel kõhu täis sööta, ära pesta ja magamiseks valmis sättida. See viimane oli eriti aeganõudev protsess täna. Kõigepealt pani Andres teda magama, siis mina ja siis uuesti Andres. Nüüd magavad juba mõlemad ja peaks ise ka sinna end sättima. Oli tore nädalavahetus!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s