Meie pisikene Mammu

Mammu on nüüd juba 1a4k vanune. Ja pisike. Väga pisike. Ta on ehk 75-76 cm pikk ja 8.3-8.4 kg. Headel päevadel. Aga ta on uskumatult targi ja väga hästi arenenud, mistõttu me tema väikse kasvu ja kaalu pärast enam niiväga ei muretse. Muidugi saan temaga õues käies mänguväljakul teistelt vanematelt palju kommentaare, et issand, Teie beebi kõnnib, kui vana ta on? Ja kui ma ütlen, et 16 kuud, siis keegi ei usu. Üldjuhul on ta alati teistest suurematest ja palju vanemana paistvatest lastest tegelikult vanuse poolest ikka mitu-mitu kuud vanem.

Aga see ei olegi oluline. Ta sööb, liigub, areneb suurepäraselt. Ju ta ongi mul pisikeseks loodud.

Ma ei oskagi kirjutada, et mis ta kõike teha oskab. Ta oskab lihtsalt nii palju. Ta on väga abivalmis. Kui leiab maast prahti või kusagile on unustatud mõni salvrätikunutsakas, siis hüüatab ta dramaatiliselt PÄH ja viib selle ka ise prügikasti. Samuti aitab ta mul kuivatist pesu välja võtta, oskab juba ise oma mänguasjad kokku korjata, kui temalt seda paluda, valib endale ise sahtlis riideid (sahtlid pean muidugi ise lahti tõmbama, seda ta veel ise ei jaksa). Kui temalt küsida, kui vana ta on, siis ta valetab, et on 2. Kui küsida, kui pikk ta on, siis tõstab ta käed kõrgele-kõrgele õhku ja venitab end nii pikaks, kui saab. Peegli ees meeldib talle ka keerutada. Kui talle midagi ilusat selga panen või oma järjekordseid mütsiüllitisi talle pähe surun, siis saadan ta alati peegli ette, et mingi vaadaku, kui ilus. Ta näole tuleb alati õnnis naeratus ja siis ta vaatabki end ning keerutab, et kõik ikka näeksid. Kui ta magama tahab minna, siis paneb ta ühe käe vastu kõrva (imiteerib seda magamise olematut magamisasendit, käed pea all) ning kui miski saab otsa või ta seda üles ei leia, näitab tühje peopesasid ja kehitab õlgu. Ta oskab laste tantsu kükita-kükita. Kükitamise osa peal ilusti kükitab, kui lalalla osa on, siis keerutab. Andres just ütleski, et varsti võin ta esinema saata. Oleks vahva küll ta varsti kuhugi laulu-tantsu rühma viia. Mina läksin sellisesse umbes kaheselt, kui ma õigesti mäletan. Proovides olin alati äksi täis, aga lavale minna ei julenud.

Lutivaba ta veel ei ole, samuti ei käi potil. Aga ta teab mis on pott, kus on pott ja mida sinna tehakse. Praegu käibki ta minuga lihtsalt kaasas ja istub niisama seltsiks seal. Ma ei ole hakanud tal iga kord pükse jalast kiskuma, sel pole lihtsalt mõtet. Siis ta tahab püsti tõusta ja minna oma palja pee vabadust nautida, mitte seal potil enam istuda. Mingisugust öist joomist/söömist pole tal enam ammu. Nüüdseks on ta juba 3 kuud rinnavaba. Lutipudelitest ja unepiimast ei tea meie pere midagi. Ükski lihtsalt ei kõlvanud talle, pakkusime küll igasuguseid. Magama jääb ta üldiselt lihtsalt, pikutame lihtsalt kõrval. Nüüd viimased õhtud pole sedagi enam vaja läinud.

Unepaanikahood on tal ikka. Viimane oli nüüd esmaspäeval ja kestis üle poole tunni. Kes ei tea, siis see on selline kole asi, et laps tegelikult magab, nutab, karjub, hüsteeritseb, aga sina ei saa sinna mitte midagi teha. Ta ei rahune mitte millegi peale, ta ei ärka mitte kuidagi üles. See läheb üle sama äkki kui hakkab ning selle peab lihtsalt üle elama. Mõtlesin ka temaga sel põhjusel laste psühholoogi külastada, kuid perearst arvas, et ei ole mõtet. Mõned lapsed elavad lihtsalt tundlikumalt oma unenägusid üle ja sellest kasvatakse välja. Ma loodan, et see juhtub ruttu.

Ma eile viimaks sorteerisin tema sahtlist enamus 74 riided välja. Või noh, pagendasin need koduriiete sahtlisse, sest ta on selles suuruses riideid juba nii pikka aega kandnud, et neist lihtsalt pole enam suurt midagi alles. Väga paljud on nii plekilised, et koduseinte vahelt kindlasti selliselt lahkuda ei sobi. Ma varusin talle juba eelmise suve lõpus soodusmüükide aeg palju üliarmsaid riideid suveks ja niisama, kuid kõik 80-86 suuruses, kuhu ta praegu upub. Suveilmasid ka ei ole, ta on siiani vaid ÜHE KORRA saanud palja jalu ja palja kintsu õues mängida. Sain talle seekord maal kaltsus käies ka mõned ilusad 80 suuruses name it-i bodyd ja ühe armsa kapuutsiga fliisist pusa. Sõbranna poisile skoorisin ka mõned asjad. Ma ikka hoian alati silmad lahti ka teiste jaoks. Kaltsupilte näitan teises postituses. Aga mu jutu mõte oli see, et nüüd ta käib riides nagu väike räppar, pluusidel varrukad üles keritud, pükstel sääred. Aga pole hullu, küll parajaks kasvab. Kõik sahtlid on nüüd uusi, pehmeid, imearmsaid ja mõnusaid riideid täis. Mis sa väike tüdrukuhing muud veel ihkad. Roosat, südameid, satse ja pitse kõik kohad täis. See on vist tegelikult minu alateadlik katse meeleheitlikult teda mitte endasuguseks boygirliks kasvatada. Ehk tüdrukuks, kellel on jumalast savi, mis tal seljas on, mida rohkem auke ja plekke, seda vingem, mida rohkem marrastusi ja arme, seda ägedam. Ma ise olin ja tõenäoliselt veel olen ka selline.. Muidugi pressib vanus ja täiskasvanukohustused peale ja olen pidanud oma garderoobi vastavalt ka ümber kujundama. Aga maal olles lasen oma sisemise kaltsaka valla ja käin ringi, nagu maakas muiste. Ei ole mõeldud solvanguga ühegi maal elava inimese vastu. Kummikud ruulivad!

Aga ei saa head ilma halvata. Millegipärast on Mammu armukade? Ma ei oskagi seda kuidagi nimetada. Ma vist olen varem ka kirjutanud, et kui me kolmekesi kodus oleme, siis on ta täielik deemon. Muudkui anna-anna-anna ja igat liigutust saadab kisa, ving ja hala ja dramaatilised pikaliviskumised. Iga jumala päev on nii, et see hetk, kui Andres koduuksest välja astub, on mul kodus ideaalne laps. Meil on koos väga tore, ta mängib ilusti ka omaette, aitab mind, sööb ilusti, ei jonni. Ja kui saabub Andres, siis on tagasi see deemon. Mind ei eksisteeri, mind ei kuulata, mind pole vaja. Päris masendav juba. Me ei oska isegi oma puhkust kuidagi planeerida, sest sellest lihtsalt ei tule juba eos mitte midagi välja. Meie närvid ei peaks lihtsalt vastu. Teised beebigrupis käivad lastega Pariisis ja me ei saa enda omaga kolmekesi koos isegi toidupoodi minna, ilma et iga mööduv inimene meile lastekaitset tahaks kutsuda. Sest kui laps nutab, siis teda raudselt pekstakse! Vähemalt nii arvab minu naabripoisi pruut…

No ja ma rohkem nagu ei oskagi praegu enam kosta. Eile käisime veel ämma juurest läbi ning kohalik külanarr pani Mammule uue hüüdnime. Beebi-Leedi. Arvestades, mis tralli ta meil siin hetkel korraldab, siis üks kapriisne leedi on ta tõesti.

Pilte ka, mõned vanemad, mõned uuemad. Kõik pildid on pärit minu telefonist, nii et kvaliteet on selline nagu ta on – üsna olematu 😀

Advertisements

2 thoughts on “Meie pisikene Mammu

  1. Meil on üks 2a3k piiga, ka juba 80-suuruse riietes 😛 Tegelt mõõtsin teda hiljuti ja sain 82 cm seina najal. Juba 10 kilone, üsna täpselt. Sööb nagu ahjualune – nii kui keegi midagi sööb, on tema platsis ja sööb ka. Ta lihtsalt ongi selline mini, aastasena oli 7,5 kilo ja 70,5 cm 🙂
    Aga ega no mina ka kohutavalt pikk pole (kunagi ei löö pead vastu ülemist uksepiita ära!) ja teised lapsed meil on ka paari esimese aasta kasvukõveratest maas olnud, aga praegu täitsa keskmised lapsed.
    Nii et mis siin muretseda, puhas rõõm, et jõuad teda sülle võtta, unepaanika ajal kaisutada jne. 🙂
    Asjalik ja käbe piiga lihtsalt, kelle kavalust tema väikse kasvu järgi alahinnatakse 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s