Niisama

Kes ei tea, siis me Mammuga resideerume jälle maal 🙂

Mariel magas TERVE ÖÖ järjest. Ma ausalt ei suuda meenutada, millal selline ime viimati juhtus. Üleüldse, ma võin vist taolised korrad nende 15+ kuu jooksul kahe käe sõrmedel üles lugeda. Muidu ta ikka tahab kas juua, kussutamist, kaissu, otsib lutti taga, otsib jänest taga, on unepaanikas või mõni muu häda kimbutab. Eile panin ta õhtul 8-9 vahel magama ja hommikul kella 7 aeg ärkasin selle peale, et keegi mind telekapuldiga tagus ja siis sõrme ninna surus. Ta oli nii tõusnud, et ma ei märganudki. Sai ise voodist maha ja ta oli mingi ime läbi ise teleka mängima saanud. Multikad juba mängisid! Imestan seetõttu, et telekas käib meil tööle kahe erineva puldiga ja need olid üldse teine-teises kohas. Vanaema-vanaisa talle ka seda tööle ei pannud, ju ta siis ise ikka kuidagi selle trikiga hakkama sai. Või siis aitas majavaim… Buu!

Tegelikult see viimane lause pole naljaga mõeldud, meil tõesti on siin keegi ja laps tajub seda väga hästi. Ehk isegi näeb. Köögis alles juhtus meil selline lugu, et Mammu seisis, sõi küpsist. Ja äkki, täiesti tühja koha pealt – kukkus pikali! Nagu keegi oleks ta pikali tõmmanud. Muidugi ta ehmatas ja hakkas nutma. Võtsin ta siis sülle ja lohutasin ja tema muudkui näitas külmkapi poole nurka ja korrutas mingit olematut sõna ja aiai . Okei, see võis olla ka saja asja kokkusattumus, aga selles olukorras oli küll päris hirmus. Kes ei tea, siis Mammu sõnul elab meil linnas ka voodi all tita, kellele ta käib süüa, mänguasju ja lutti viimas. Üldse mitte hirmus.. üldse mitte.

Eile siia jõudes oli suur tuul ja torm. Nii raske oli üldse autoga sõita ja autot teel hoida. Ei imesta ka, kui puuladvad vahepeal lausa maadligi olid. Suurel maanteel lendas mulle mitu korda väiksemaid oksi ja käbisid-prahti vastu autot. Täitsa hirmus. Siinkandis oli tuul veel kordades hullem – mere ääres ju. Parkisin koju jõudes auto aeda ära ja sealt välja astudes käis suur ragin ja täpselt auto kõrval kaldas murdus üks suur puu ära! Jõhkralt vedas, et kaldas kasvas ja kukkus teisele poole. Muidu oleks auto mahakandmisel, ehk mina ja laps ka. Parkisin ruttu auto ümber kohta, kus õnneks midagi väga peale kukkuda ei ole.

Läksime Mammuga üritasime veidi liivakastis ka mängida, aga liiva ja tolmu jubedalt lendas ja tuul tahtis minema viia. Puud ragisesid ka väga kurjakuulutavalt, ausalt ei julgenudki üldse seal õues olla sellise ilmaga.

Ilm tegi üldse trikke. Mõni hetk oli täiesti tuulevaikne, päike tuli välja ja tundus täitsa ilus ilm. Ja järgmine hetk oli selline torm, et naabrite pool sirelipõõsast lendas meie aias ringi. Õnneks võrreldes eilsega, oli täna ikka enam-vähem ilm. Oleks võinud küll soojem olla, aga ma ausaltöeldes enam ei loodagi mingit suve nähe. Juuni juba käes ja laps pole veel kordagi saanud lühikeste varrukatega särki kanda. Ise ma lippan jah kleidis ringi, aga minu temperatuuritajuvus on ka veidi teine, kui teistel. Mammu on ikka pika varrukate body-pluusi-salli-mütsi-pusa-sukapükste-pükstega. Samal hetkel kui ma olen ehk lausa pesuväel aias ja PALJAJALU! Ma praegu keedangi sooja vett, et oma sõrgu leotama minna 😀

Täna panin Mammu veidi enne 10-t magama ja viisin ta oma isa juurde, et ise kiiruga kaltsushopingule minna. Alguses pidin veidi pettuma – ikka sama kraam, mis eelmine kord. Aga mõned asjad siiski leidsin. Siis läks aga veidi põnevamaks. Müüja hõikas, et täna on KÕIK riided/jalanõud 30 senti tk. Sain endale 3 pintsakutaolist jakki, Mammule ülinunnu mängukaru, sõbrannale teksad ja endale veel seeliku ja täitsa tutikad kingad. Kõik kokku vaid 2 eurot. Siis ilmus äkki välja mitmest mehest koosnev brigaad ja kõik lauad tõmmati asjadest tühjaks, topiti suurtesse prügikottidesse ja viidi minema. Rahvast muudkui kogunes ja eks teised teadsid küll, mis juhtuma hakkab. Ainult mina vaatasin seal lolli näoga ringi, et ah? UUS KAUP ju tuli. Ma jäin ka algul vaatama, aga loobusin üsna pea. Kui kaltsu tuleb uus kaup, ei vaja 80 aastane jalutu enam ratastooli ega rase hooli oma kõhuga ringi vehkida ja seda ära lüüa. Siis on SPARTA ja vaja trügida elu eest. Mina ei jõudnud seal nendega võidelda ja tulin tulema. Homme on ka päev, võtan ehk vanaema ka kaasa. Sealt leiab ka väga suurtele suurustele uusi ja ilusaid asju. Ja ka väga pisikestele, mistõttu ma sõbrannale need 34 suuruses teksad kaasa haarasin. Kõrge kõhuosaga püksid on pärast sünnitust väga mõnusad kanda, aitavad kõhul tagasi tõmmata. Mul nii kahju, et ma ise taoliseid endale ei leidnud, kui tarvis oli. Siis polnud üheski poes neid enam saada.

Jama on see, et ma tahaks siin nii palju teha, aga Mammut ei saa hetkekski üksi jätta. Ma ei saanud isegi meeter eemal mängumaja koristada, et laps oleks liivakastis, sest ta kas sööb liiva, sööb kive, sööb mida iganes muud sodi, mis ta maast leiab, paneb liivakastis üldse ajama (meil siin kõrge kallas ja aias veesilmad, kus veel katteid peal pole ja ta on nii kuramuse kiire!). Praegu on mul plaanis nüüd nädalavahetusel terve aed käsiniidukiga ära niita, heinamaa traktoriga ära niita, mängumaja ära koristada ja puhtaks ja tühjaks teha, majas toad ära koristada, aknaid pesta, puid laduda. Ma nii tahaks midagi muud ka teha, kui ainult lapse järele joosta. Seetõttu ma värvisingi lihtsalt suure mõnuga ühte kuramuse posti, kui laps magas, sest see oli vaheldus!

Homme õhtul jõuab ka Andres siia, ehk siis on rohkem võimalust midagi ka päriselt ära teha.

Millegipärast täna õhtupoole hakkas mul väga halb, no ikka väga halb, ei saanud püstigi seista. Viskasingi siis pikali ja jäin vist magama. Minu vanaema-vanaisa siis toimetasid lapsega. Ja nii tore oli hiljem kuulda ja vaadata, kui hästi veel toimetasid. Lapsel oli ka kõht mõnusalt täis söödetud juba ja mina tundsin end ka õnneks juba paremini. Peaks ehk linnas ka tõesti lapsehoidjapeale mõtlema. Et oleks keegi, kes vajadusel kasvõi paar tundi temaga õues jalutaks. Oma lõputöö sain ma ka vaid suuresti tänu sellele valmis kirjutada, et mu sõbrad sõitsid Pärnust-Tartust kohale ja käisid paar päeva lõuna aeg ise lapsega õues jalutamas mõned tunnid. Ja mulle sellest täitsa piisas, et kirjutada valmis üks A vääriline töö. Ehk pole üldse palju vaja. Ühelgi lapsel ei ole vaja pahurat-väsinut-turris-end halvasti tundvat ema, kes ei jaksa last mõni hetk süllegi tõsta. Ma ei tea, kas ma hakkan haigeks jääma või milles asi, aga mul viimasel ajal on vähemalt korra päevas selline tunne, et kõik – minestan jalapealt ära. Õhku pole, jõudu pole, jaksu pole. Väga hirmus ikka nii, eriti kui olen lapsega üksi. Mis siis peaks saama, kui juhtubki minuga midagi. Andres jõuab ju alles õhtul hilja koju. See, et ma telefonile ei vasta on ka tavaline, ega me päeval eriti ei helistagi. Keegi ei teakski mitte midagi. Nii jube mõelda. Just lapse seisukohast. Kui jube temal veel võib olla.

Loodan väga, et see väsimuse haigus kaob ruttu ära.

Nagu näha, siis üli random tekst.

Advertisements

2 thoughts on “Niisama

  1. “Ainult mina vaatasin seal lolli näoga ringi, et ah? UUS KAUP ju tuli. Ma jäin ka algul vaatama, aga loobusin üsna pea. Kui kaltsu tuleb uus kaup, ei vaja 80 aastane jalutu enam ratastooli ega rase hooli oma kõhuga ringi vehkida ja seda ära lüüa. Siis on SPARTA ja vaja trügida elu eest.” Hahaha, nii hea kirjeldus 😃😃😃😃

    • Kusjuures siin kirjelduses pole ühtegi liialdust – seal reaalselt oligi üks ratastoolis mutt ja siis suure kõhuga rase, kes kõige suuremad trügijad olid 😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s