Elu parim massaaž

Ämm kinkis mulle ja mehele juba jõuludeks masaaži kinkekaardi Rakveresse Eedeni Aeda. Ja me lükkasime seda minekut muudkui edasi ja edasi, kuniks eelmisel nädalal avastasime, et kohe kohe saab kinkekaardi kehtivusaeg läbi. Õnneks õnnestus nii organiseerida, et saime lapse mu ema hoida jätta ja ise seal täna viimaks ära käia.

Hommikul rikuti mu tuju juba ära. Mees on siin ja laps põrguline, pluss ta veel pool ööd karjus ka jälle. Siis me ei saanud kaltsu ka kolama minna, sest kuigi ema lubas last hoida, läks ta ise hoopis poodi ja ütles mulle, et ah pole sul sinna kaltsu asja. Aga oli! Ja nüüd jäigi siis käimata. Rakvere poole saime ka nii minutipealt sõitma hakata, et ei teadnud, kas üldse jõuamegi õigeks ajaks. Enne sõitu veel ehmatasin end ogaraks, sest mees tuli lapsega tuppa ja ütles, et laps VIST neelas kivi alla. Ei no tere tore. Last peab õues jälgima! Minuga siin kolm päeva õues olles pole ta küll midagi alla suutnud neelata. Ja siis mul oligi paha tuju ja ma ei tahtnudki enam kuhugi tegelikult minna. Tundsin, kuidas kõik see kolm päeva puhkust ja rahu lihtsalt nulliti selle ühe hommikuga ära.

Õnneks võttis päev siiski helgemad toonid.

Aga massaažist – Eedeni aeda sattusin mina esimest korda. Vastu võttis meid seal üks väga tore ja armas naisterahvas nimega Eve Heinmets. Massaažid olid meil korda mööda, kummalgi tund aega. Ma läksin siis esimesena, Andres sõitis mööda ehituspoode kolama. Tuba, kus massaaži tehti oli väga ilus ja rahustav, mõnus lõõgastav muusika mängis. Nimeks oli toal “Ingli tuba”. Võtsin siis riidest lahti ja massöör kohe küsis, et kas olen äsja sünnitanud. Noh, peaaegu täppi – 15 kuud on juba möödas, aga kõht ikka selline, nagu oleks see alles juhtunud. Aga ta rahustas mind kohe maha, et ära üldse muretse, see tõmbab tagasi, kõik saab korda! Ma väga väga loodan, et tal on õigus!

Heitsin siis lauale pikali ja ainult mu selga vaadates ütles ta kohe ära, et mul on vist väga madal vererõhk. Jälle täppi. 85/50 on minu puhul üsna tavaline nähtus. Kunagi vanurite päevakodus praktikal olles mõõtsin ka seal koos nendega vererõhku ja mutid ütlesid, et ma peaks nende numbrite järgi surnud olema. Aga täitsa elus ja terve veel, lihtsalt selline omapära, et madal vererõhk ja kiire pulss.

Rääkis mulle veel, et mu keha pole pinges, aga keha on üle väsinud – neerud on väsinud. Sellest ka see paistes ja punnis olek. Keha ei jõua selle kõigega enam toime tulla – magamatus, stress, STRESS, stress ja veekord magamatus. Et siin ei mõjugi ükski trenn ega dieet – mu kehas lihtsalt vesi ei liigu ja olengi paistes. Soovitas end karastada – külma dušši, sooja ilmaga merre joosta jne. Külmaga tõmbub kõik kokku. Loodetavasti mina ka.

Kõhu tarbeks soovitas mul silda teha ja venitada, et nahk pingule tõmbaks. Mul endal oli massaži vältel muudkui mõttes, et miks ma seda enam ei tee. Kui ma keskkoolis käisin, siis ma ikka üle ühe õhtu tegin külma dušši ja venitasin end rahuliku muusika saatel. Ja ma magasin! Kui oli kooliga palju stressi, siis ma magasin ja puhkasin. Tädi veel arvas, et ma tabin mingisuguseid aineid, aga ma lihtsalt olingi väsinud ja vajasin und. Vajan praegu ka.

Ehk nüüd kus kool läbi, pean mõneks ajaks kohustused kõrvale jätma ja laskma oma vaimul ja kehal puhata. Elu jooksul jõuab küll ja veel kõike teha, ei ole tarvis ennast haigeks tõmmelda ja muretseda. Nii lihtne on seda öelda/kirjutada, palju raskem reaalselt teha. Iga kord kui ma puhkan või pikali viskan siis tunnen kohe hukkamõistvaid pilke, et ma olen laisk ja loll ja mida ma vedelen.

Massöör rääkis minuga kõik see aeg ja temaga oli nii mõnus ja kerge ja lihtne rääkida. Ta nägi kohe minu keha pealt ära, mis mulle muret teeb – nagu mu kõht. See oli kusjuures uskumatu ja ainulaadne kogemus. Ma olin selili rätikukuhja all ja ta hoidis käsi mu kohal. Mu kohal, mitte peal. Ja ma tundsin, kuidas mu kõht läks kuumaks. Ja ta ütles ka, et sellega on halvasti. Mitte tervise mõttes, vaid minul on selle kõhuga oma arved klaarida. Aga mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem see probleem paigal püsib. Ma pean sellest lahti laskma ja siis kaob ka probleem ise ära. Seda on nii raske teha, aga ma pean üritama. Ma ise ka tunnen, et ma enam ei jaksa põdeda.

Sama on ka mu kaaluga. Mida rohkem ma selle numbri peale mõtlen, seda vähem mitte midagi muutub. Rääkisin talle, et mu lapsel on vastupidine mure ja ta ütleski, et laps on minu indikaator. Mina ei võta alla – tema ei võta juurde. Kui mina lõpetan selle kaalunumbri pärast muretsemise, hakkab minu number langema – temal tõusma.

Ta seal mudis ja katsus mind ja ütles kohe ära, et on aru saada, et see pole rasv, vaid kehas vesi seisab. Kiitis, et ma olen naiselik ja pehme – kusjuures KÕIK massöörid, kelle juures ma käinud olen, on seda öelnud. Isegi 7. klassis kooliarst, kui me pesuväel olime ja ta meid seal mõõtis ja kaalus ja uuris. Tema ütles seda, kui äärmiselt positiiset asja, mille üle tuleks õnnelik olla.  Ma ei tea, kellele kõlab komplimendina, et oi, sa oled nii mõnus ja pehme? Ma ei taha pehme olla. Veel pidin ma hästi painduv ja plastiline olema – peaksin tantsuga tegelema. Selle võtan kindlasti sügisest taas ette. Ma armastan tantsimist.

Soovitas mul ka endale esoteerikapoest kivi osta. Kui küsisin, et millist, siis ta vastas, et see, mis meeldib! Et parem mitte üldse enne lugeda ja uurida nende kohta, see ei pidanud üldse paika pidama. Kivi peab sind ennast kõnetama ja tema valib sinu välja. Kindlasti lähen linnas neid uurima. Ma olen selle peale kusjuures ka varem mõelnud. Mul kunagi isegi oli üks, mida ma jope taskus kandsin, aga see kadus sealt mingi hetk ära ja sinnapaika see asi jäigi.

Mudis ta mind selle tunni vältel pealaest – jalatallani. Sõna otses mõttes. Kellele meeldib selline karm ja raske massaaž, siis seda mina vähemalt sealt ei saanud. Kuid kes soovib end tunda hiljem kui uus ja parem inimene, siis soovitan südamest!

Andres jäi ka väga rahule. Temal täpselt sama kogemus – kõik mis tal mureks öeldi talle kohe vaid peale vaadates ära. Ja Andres rääkis! Ütleski samamoodi, et nii lihtne oli selle naisega suhelda, et tema ja rääkis. Ta üldjuhul on mul selline, et kui saab nii, et ei pea suhtlema, siis ta eelistab seda varianti. Meil oli hiljem terve tee koju veel muljetamist.

Pärast massaaži tehti meile mõlemile veel tass sooja rohelist teed ja saime rahulikult taastuda ja teed juua. Ma kindlasti tahaks sinna veel tagasi minna ja proovida ka teisi Eve poolt teostatavaid massaaže.

Ja mis eriti äge, massöör nägi nii nooruslik ja hea välja, et ma pidin hiljem nätsu kätte ära lämbuma autos, kui Andres ütles, et ta mainis, et ta kõige vanem laps on juba 27. Ma poleks talle välimuse järgi üle 30 pakkunud. Annaks vaid taevas, et mul ka nii hästi õnnestub säilida tulevikus. Peab ikka muredest ja stressist lahti laskma.

Massažidega saab tutvuda siin: LINK

Aga jah, jälle sama jama. Oleks võinud juba tunnike tagasi magada, aga mina passin siin. Peab sellest kombest ikka lahti saama. Aga ma tahtsin selle postituse ära kirjutada, sest ma kardan, et homme ma ei mäleta enam pooli asju.

Pilte ikka ei saa panna, üritasin just neli korda ja ta ei lae isegi ÜHTE AINSAT pilti ära 😦

Advertisements

2 thoughts on “Elu parim massaaž

  1. Tõesti tuleb lopetada muretsemine, et mis teised arvavad ja teha nii nagu endale õige ja HEA tundub. Päris huvitav mažöör tundub, tahaks ka minna kui ta liiga kaugel poleks. Mul on juba aastaid krooniline väsimus, millest välja puhata pole võimalik- magagu palju tahan, ikka olen väsinud.

  2. Mu ämm on ka massöör ja tunnetab samamoodi murekohad ära ja aitab energiad liikuma saada. Hästi mõnus. Ma arvan, et selliseid massööre võib igal pool olla, just väikeste ettevõtjatena, tuleb lihtsalt otsida 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s