Puhkan

Puhkan. Laen patareisid. Mediteerin. Naudin. Veelkord naudin.

Täna hommikul lapsega kahekesi maale sõites, kirjutas üks sõbranna, et blogis on kuidagi vaikseks jäänud. Mul pole olnud meeles kirjutada, kuigi juhtunud on nii mõndagi.

Näiteks kaitsesin ma esmaspäeval oma lõputöö hindele A ning teisipäeval käisin Ultratones ultraheli ja keha biostimulatsiooni hoolduses, et oma kõhuga midagi ette võtta. Mulle see viimane väga meeldis ja kui terve kuuri läbi teeks, siis näeks kindlasti ka tulemusi, aga mul ei ole kahjuks kusagilt praegu ligi 500 eurot vaba raha, et see sinna alla magama panna. Üritan tervislikult toituda ja palju liigutada ning peaks mõne pinguldava kreemi ostma ja sellega kõhtu kreemitama, et nahk paremini tagasi tõmbuks. Selle ühe korra eest maksin seal 40 eurot. Mu lõpetamise meik ja soeng lähevad ka vähem maksma.. Ehk jah, kuigi mulle tõesti väga väga see protseduur meeldis, on mul praegu rahast kahju. Eriti kuna on kuu lõpp ja see oleks kindlasti ka mõne mõistlikuma asja peale kuluda saanud.

Lõputöö kaitsmisest nii palju, et kaitsekõne kirjutamiseks tekkis mul alles reede hilisõhtul võimalus. See polnud õnneks keeruline, võtsin kursusetöö kõne ette, vahetasin mõned laused ära ja valmis. Kuid kuna nii vähe aega jäi alles, ei jõudnud mu juhendaja seda kõnet üle vaadata ja nii ma siis läksin esmaspäeval – pea ees tundmatusse. Ma kaitsesin esimesena ning ei mäleta hetkeks enam mitte ühtegi sõna, mis ma seal puldis rääkisin või kuidas ma komisjoni küsimustele vastasin. Tean, et kiideti tugevat ja konkreetset kõnet ja oskust küsimustele vastata ja kõik. Ma isegi ei teadnud oma hinnet kuni kaitsmise lõpuni välja, sest ma kiirustasin kohe pärast seda koju oma haige lapse juurde. Õnneks kursaõde hoidis mind toimuvaga kursis ja hindeks jäigi A – suurepärane. See tundub siiamaani uskumatu. Mina, kirjandusklassi mitte just kõige kirkam kriit – kirjutasin teadustöö hindele A. Ma ei mäleta, millal ma viimati isegi raamatut lugesin.. ja kui lugesin, siis oli selleks kindlasti mõni ulmest või armastusest niretav tiinekas. Vot mis head need võivad teha! Retsensioonis kiideti korduvalt mu soravat ja selget kirjapilti ja oskust end hästi väljendada. Lugege tiinekaid, suva need suured kirjandusmeistrid – arenete palju rohkem akadeemiliselt, tuleb nii välja. Ise ma ilmselgelt endast nii hästi ei arva tegelikult, aga õnnelik olen ma küll, et suutsin lapse kõrvalt sellise tulemuse saavutada. Nüüd ilutsebki mul õisis 187 ainepunkti, keskmine hinne 4.18 ning lõputöö hindega A .

Aga lõputööst tingitud pingelangus lõi pingeid jälle teistesse valdkondadesse. Ilmselgelt mu söömisesse. Kui kaitsmiselt koju sõitsin, käisin poest läbi ja ostsin endale preemiaks Merci kommikarbi. Ja ma sõin selle kõik ära! ÜKSINDA! Ühe päevaga! 250 g šokolaadi! Ma küll üritasin seda tasa teha ja käisin kõndimas ja rulluisutamas, aga trenn tekitas veel rohkem isu ja siis eile vaaritasin ma valmis ühe suure magusa kirju koera ja ostsin jäätist ka! Ja täna tegin rabarberikooki ja sõin pähklipralinee komme. Ma olen ligi nädala söönud nagu loom, kohelnud end kui prügikasti ja ma ei suuda millegipärast lõpetada. Ma teen küll iga päev trenni, aga no ilmselgelt pole ainult trennist midagi kasu.

Ja siis hakkab jälle peale see nõiaring. Nagu Te, kes te siin lugemas käite mu seiklustest, aru olete ehk saanud, ma elangi ühes suures nõiaringis. Ma alustan, pean pausi, lõpetan, alustan uuesti suure hurraaga, ja siis lõpetan, siis alustan jälle uue asjaga jne jne. Ma olen kohutavalt püsimatu inimene. Ma tahan saada tulemusi nüüd ja kohe ja praegu! Ja kui ma seda ei saa, ma pettun ja loobun ja annan KORRAKS alla. Ja siis mõtlen jälle, et nii ei saa, ma ei saa olla allaandja ning alustan taas uuesti. Ja nii ta lähebki. Juba kümme aastat nii.

Peale kaitsmist ma tundsin end linnas justkui puuris. Ma tahtsin tulla maale, koju. Nii ma siis asusingi täna hommikul kohe peale ärkamist kibekiirelt pakkima ja sättima ja 8.24 startisime juba maja juurest. Nii hea oli sõita. Iga kilomeeter kodule lähemal tekitas paremat tunnet. Ja no see vabaduse tunne, mida ma tundsin, kui viimaks koduhoovi sisse sõitsin. Kirjeldamatu. Kuigi ilm ei olnud täna just kiita siinkandis, ei takistanud see meil õues nautlemist. Kui me saabusime, polnud kedagi kodus. Sõime Mammuga värskest munast tehtud munaputru ja läksime õue jalutama. Ta nägi kassi, kanu, kukke, parte, tigu, konna, linde, korjas ajast kivisid, nuusutas lilli, katsus muru, tegi kassile pai ja oli näha, et ka tema nautis seda palju rohkem, kui linnas toas puuris istumist. Korjasime rabarberit ja tegime kooki. Lõunaunne jäi ta nii, et panin ta vaid vankrisse. Ma ei jõudnud väravast väljagi kõndida, kui ta juba magas. Õhtul käisime veel koos mu emaga jalutamas, Mammu nägi veel toonekurge, koeri ja lehmavasikaid. Sai nurmenukku nuusutada ja käte vahel hoida ning hiljem veidi batuudil hüpata.

Aga ma jätkan homme, sest lapsel on köha-nohu-ja harjumise tõttu üsna rahutu uni ja ma pean tormama iga paari minuti tagant teda rahustama. Nii on üsna võimatu midagi kirjutada ja mõelda. Lähen poen talle parem kaissu ja jääme linnulaulu saatel magama. See kõlab siin nii vingelt, nagu magaks lageda taeva all vihmametsas!

Näitan homme pilte ka, pole ammu siia midagi lisanud 🙂

Advertisements

4 thoughts on “Puhkan

  1. Väga tubli oled, palju õnne A eest, eduka ülikooli lõpetamise eest. Küll sa varsti saad oma trenni ja söömisega jälle kõik korda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s