Sitt kasvatus või sitt iseloom või ehk midagi kolmandat?

Ma ei hakka siinkohal kedagi tarka tsiteerima, vaid avaldan lihtsalt oma tagasihoidlikku arvamust oma enese lapse põhjal.

Täna ise psühholoogi juures käies (jah, ma käin seal ja ma ei häbene seda) tuli teemaks ka minu laps ja tema käitumine, sest suuremalt jaolt on minu kodune käitumine, mu närvilisus, karjumised ja vihastamised ju just temaga seotud. Ta soovitas mulle, et ehk peaksin käima lapsega lastepsühholoogi nõustamisel. Ja ma ei olnud isegi solvunud või šokeeritud, nagu nii mõnedki kindlasti oleks. Misasja, beebiga, psühholoogile?

Ma ei ole selline ema, kes arvab, et on nii nunnu, kui laps loobib toitu söögilauast maha või määrib sellega seinad kokku, või pärast pidevat keelamist ja seletamist tassib ikka porised jalanõud mööda tuba laiali, või üritab juhtmeid närida!!! kuigi seda igate pidi keelatud on. Ma panin need lahtiselt olevad juhtmed kõik ühte kasti peitu ja nii kui ma ei vaata, hiilib ta sinna, teeb kasti lahti ja üritab jälle juhtmeid kas närida või ümber kaela keerutada. See on eluohtlik, siin piisab murdosa sekundist, et juhtuks katastroof. Ja kui ma muudkui terve päeva keelan ja seletan ja keelan ja seletan ja ta lõpuks nimme läheb ja selle juhtme jälle suhu omale topib ja siis laialt irvitab, siis andke andeks, mina ei jaksa, mina murdun ja siis ma karjun. MIKS SA OMETI ARU EI SAA, ET JUHTMEID EI KÄI SUHU, ÕNNETUS JUHTUB!!! Ja tema muudkui naerab ja närib edasi, kuniks ma ta sealt ära tõstan, millele järgneb ilmselgelt protestikisa ja katse uuesti juhtmekastini pääseda.

Ma saan ühe ajupoolkeraga aru jah, et ta on väike laps, lapsed teevad nii. Aga ma ei taha, et minu oma nii teeks, sest ma ausalt ei jaksa 6x päevas pee uppis köögi seinu pesta ja lauaalust sodist puhtaks koristada või oma lihaseid rebestada, et murdosa sekundiga ühest toast teise jõuda, sest laps üritab end jälle kuidagi ära tappa. Ma tean, et saab ka ilma. Aga kuidas?

Millega siinkohal tegu on? Aastane laps. Kas tema iseloom, meie sitt kasvatus? Ma ausalt öeldes ei tunne, et ma oleks saanud üldse oma last kasvatama hakata. Kuidas? Kuidas sa teed põhimõtteliselt beebile selgeks, mida võib ja mida ei või. Ja kuidas kurat on võimalik, et üks allameetri plikatirts manipuleerib hullemini, kui psühhopaatidest kurjategijad ja astub vahel nii meile mõlemile pähe, et ise ka imestame, kuidas me sellised molluskid oleme.

Karjuda me tal ei lase, pole kunagi lasknud ja ei hakka ka laskma. Mina ei pea sellist asja õigeks. Kui ta nutab, oleneb põhjusest, kui vaja ma lohutan, kui vaja, natuke parastan ja siis lohutan. Kui lihtsalt jonni pärast karjub nagu ratta peal, siis riidlen, aga ikkagi lohutan. Ma ei pane teda teise tuppa kinni karjuma, kuni maha rahuneb. Ma ei lähe ise ka minema. Vahel siis karjumegi koos. Vahel ma lihtsalt ignoreerin. Näiteks täna autos. Panin raadiot kõvemaks lihtsalt…

Ma lihtsalt tean, kui ruttu ta läheb täieliku hüsteeriasse, ja sealt edasi on lohutamine juba üsna võimatu ja tundide pikkune protsess, kus ta mul veel päeva lõpuski nuuksub. Ööst ei hakka parem rääkimagi.

Tema öised hirmuunenäod ja karjumised on vahel ikka väga hirmsad. Ta teeb seda läbi une, teda ei ole võimalik äratada. Vahel kestab see 5 minutit, vahel 15, vahel üle tunni. Millega siin tegemist on? Tema tundliku närvisüsteemiga, iseloomuga, meie sita kasvatusega, et näed, laps näeb und?

Nii ma leiangi, et tegelikult on see laste psühholoogi/psühhiaatri poole pöördumine üsna hea mõte. Ma helistan homme lastehaiglasse ja uurin selle kohta rohkem. Täna ma veidi lugesin ja alguses räägib arst lihtsalt vanematega, et mis mureks on, siis minnakse mängutuppa, kus jälgitakse nii lapse käitumist kui ka lapse suhtlemist vanemaga.

Ja ehk oskavad nemad meid aidata ja suunata, anda nõu, kuidas mingis olukorras käituda, miks mu aastane nii käitub, miks mina seetõttu nii käitun. Ma ei viitsi ausalt ka lugeda läbi mingi rivi eneseabi raamatuid jonnist ja muust juras. Ma ei usu nendesse. Ja mine tea, kuidas mina veel seda raamatu juttu endale tõlgendan. Ma tahan konkreetsust. Et proffesionaal vaataks, nõustaks ja annaks infot.

Ma olen siin ka varem kirjutanud, milline tegelane mul kodus on. Ta on tundlikuma närvisüsteemiga ja vajab veidi teistsugu lähenemist – nii ütles meile neuroloog. Kahjuks ta ei täpsustanud, et millist lähenemist siis..

Miks neil lastel sündides ometi kasutusjuhendit kaasas ei ole???

Advertisements

11 thoughts on “Sitt kasvatus või sitt iseloom või ehk midagi kolmandat?

  1. Kui sa ise oled “nõrga närvisüsteemiga”, siis on laps ka. Sa mõjutad last. Psühholoog on kindlasti hea.
    See juhtmekarbi-asi. Peaksid ta lihtsalt sealt ära tõstma. 100 korda järjest. Või 200. Ilma liigsete emotsioonideta. Aga ega siis lapsekasvatamise kõrvalt küll muid asju enam ei tee..
    Ma pean oma last küll rahulikuks. Aga on olukordi, kus ta rivis võtab ette kõik keelatud asjad. See on siis, kui ma tema päralt ei ole. Istun arvutis näiteks. Vahel ei meeldi talle, kui ma süüa teen. Aga tean, et ta tahab siis lihtsalt mu tähelepanu.

    • Kusjuures, ma ise ei ole nõrga närvisüsteemiga. Ma ei saaks juba paljalt oma erialavalikust endale midagi sellist lihtsalt lubada. Ma suudan end vajadusel äärmulikult kontrollida, kui ma seda vajalikuks pean. Samamoodi ei arva ka mu arst, et minu psüükika või närvidega midagi viga oleks. Me kõik vihastame ja lähme endast välja. Kas sa ei tahaks, et oma enda kodu seinte vahel, sa tohid vahel murduda, vahel olla nõrk? Erinevalt mu lapsest, mina ei ole mitte kunagi poes end pikali visanud, röökinud kõrval, kui ema süüa tegi või ööd läbi karjunud. Sealt siis ka see mõtteline diagnoos arsti poolt, et ta on lihtsalt tundlikum. Ma tean, et ta tahab tähelepanu. Ta saab tähelepanu. Ta on siin 65 ruudu suuruses korteris kogu aeg mu silma all ja mina olen tema. Ta ripub pool päeva mu küljes. Ma käin isegi vetsus, laps süles, kuigi ma ei pea seda normaalseks, ma lihtsalt ei jaksa tihtipeale seda ukse taga karjumist ära kuulata.
      Ja ongi, et kui ma temaga iga minut ninapidi koos istun, teda süles tassin ja rahustada üritan, kes siis süüa teeb, kes koristab, millal ma ise söön jne? Ma olen üritanud teda kaasata nii palju kui tema eas vähegi võimalik. Ta aitab mul pesud kuivatist välja võtta (tassib mööda tuba laiali, tähtis nägu peas). Aga alati pole selleks aega, kui on 4 masinatäit pesu ja tarvis kiiresti liigutada. Samamoodi söögi tegemisega. Tegin talle juba ammu kööki oma sahtli tema asjadega, kõik lubatud asjad on tal käeulatuses – plastikkausid, kaaned, puulusikad jne. Õnneks olukord paraneb iga päevaga, mil ta kasvab ja õpib jälle, kuid mingi periood me olime siin mõlemad juba hulluks minemas. Mees tuli õhtul koju, laps nutab, naine nutab, süüa pole, kodu näeb välja nagu sõjatander. Selline asi viib ikka endast välja küll. Vähemalt minu. Sest minu jaoks on oluline tasakaal neis asjus.
      Ja kui eile oli mul poes jälle jonniv allameetrimees, siis ma mõtlesin küll, et mida ma teen? Ma olin ise rahulik, naeratasin, rääkisin rahulikult, ladusin edasi asju kärusse aga tema muudkui siples ja viskles ja röökis täiest hingest seal. Sest ta tahtis hambaharja karpi enda kätte. Andsin siis. Näris selle nii juppideks, et hambahari tuli välja sealt. Mõtlesin, et savi, maksan ta ju ära nii kui nii. Siis ta hakkas hambaharja närima ja tiris neid harjaseid sealt küljest ära. Võtsin hambaharja käest ära, sest see oli juba ohtlik. Jälle röögib. Andsin siis tagasi, sest ma pidin maksma hakkama. Autosse jõudes sain ma miniinfarkti, sest ta oli ühe selle harjase alla neelanud, nii et oli näost punane ja läkastas köhida. Jooksin laps kaelas poodi tagasi ja haarasin kusagilt veepudeli ja andsin talle vett peale. Siis ta tahtis pudelit enda kätte.. Ma ei andnud. Sama trall otsast peale. Terve tee koju ta “laulis”, ma panin raadio kõvemaks, sest minu mõistus sai otsa tolleks hetkeks. Eks seda olukorda ja neid jutte kõik ongi nii läbi kirjapildi üsna keeruline edasi anda teistele. Mu vanaema maal näiteks tuli üks ööse juba rist pihus tuppa meile, et tema kutsub kirikuõpetaja ja vaimude väljaajaja, kui Mammu järjekordset tsirkust tegi :):):)

      • No, ok, sa oled mulle siis sellise “tundliku”mulje jätnud. Ma ei tahtnud solvata. Ja see ei tähenda, et sa ei saaks oma igapäevaeluga hakkama. Loeme siin ju iga päev, et saad. Blogitekstidest on mulle jäänud ka mulje, nagu te Mammuga oleksite sarnased, mõlemad sellised tundlikupoolsed.
        Tundlik pole ju negatiivne. Tundlik laps võib väga andekas olla mingil alal, just sellepärast, et ta on tundlikum kui teised.
        Aga tundlik laps tahab ka rohkem tähelepanu ja õrnust. Ja sellist rahulikku distsipliini. St, kui ta pahandust teeb, siis võtad ta sealt pahanduse juurest ära, mitte ei tõsta häält. Ma näen ju oma mittetundliku lapse pealtki, et karjumine ei aita ÜLDSE.
        Ma käin ka lapsega koos vetsus. Ta ei ole mul süles küll, aga ka mitte ukse taga. Ju see siis on normaalne pisikeste puhul.
        Tee sööke, mis ei nõua niipalju tähelepanu. Või kiiremaid asju. Või lihtsamaid. Anna lapsele vähem asju ja mänguasju korraga kätte, siis on ehk vähem koristada. Las mees koristab. Oleneb, millisest segadusest me räägime, aga laps on ju olulisem. Pesu pese masinatäis korraga, järgmisel päeval jälle masinatäis. Nii oled rohkem lapse päralt.
        Ja kindlasti on Mammu tubli laps! Ja sa ise ka oled tubli! Võta vähem ette, siis on elu rahulikum.

  2. Tead, Mammu on tegelikult väga tubli laps 🙂 Aga lastepsühholoogi juurde minge muidugi, pole seal midagi hullu 🙂 Käis minu õde oma lapsega ja olen mitmetele tuttavatelegi seda soovitanud.

    Kui ma ükskord julguse kokku võtan, siis näed, et on palju hullemaid lapsi kui Mammu ja üks selline eksemplar on mul kodus 😀

    • Sa oled lihtsalt sattunud nendel headel päevadel teda nägema. Ja ma olen täheldanud, et tal olenebki väga palju seltskonnast ka, et kuidas ta end üleval peab. Näiteks eile käis sõbranna ilma lapseta külas, ja ta oli väga rahulik. Kui tal aga poiss kaasas, siis Mammu ainult undab ja karjub ja vihastab. Peaks ükskord kätte võtma ja filmima lihtsalt, mis siin meil vahel toimub. Muidu arvataksegi, et mõtlen välja lihtsalt 😀

  3. Ma pakun ka, et tal on lihtsalt igav kui pahandust teeb, vaevalt tal närvidega midagi lahti on. Ja see on lihtsalt selline iga- ta ei saa täpselt aru ja katsetab, kõik tundub nii huvitav ja piirid tuleb ju ikka viimseni venitada. Minuarust oleks maru imelik kui ema iga kord üli zeniks suudaks jääda iga olukorra peale. Nagu ema polekski inimene vaid mingi emotsioonitu robot. Eks laps ka õpib ju sinu reageeringust, praegu lihtsalt ei oska ta äkki karjumist negatiivseks pidada? Üksi laps ei hakka mitte kunagi ideaalseks. Ikka tuleb ette karjumisi,röökimisi, pildumisi, maha viskumisi ja neid kõiki kõige ebasobivamatatel hetkedel. Kas nende viimaste jaoks saabki üldse olla õiget hetke? 😀

    • Vot ei kujutagi ette. Selle pärast tahakski minna sinna lastepsühholoogile, et ehk nendel on aimu, millega tegu võib olla.

  4. “Eneseabi raamatud jonnist ja muust jurast.”
    Mind on neist raamatutest loetu praktikas aidanud ja ma usun, et ka paljusid teisi aga sina pole neile isegi võimalust andnud. Tunnen end puudutatuna, sest sinu kirjutatust jääb mulle mulje, et sa pead seda mingiks umbluuks, aga mina olen olnud üks soovitajatest. Muidugi – kui sa ei usu, siis ei hakkagi töötama – see on tõsi, aga sa ei saa elu lõpuni jääda arstidele ja professionaalidele lootma ja arvata, et neil on kõik õiged vastused. Kas su süda saab rahustatud, kui lapsele pannakse mingi diagnoos? Kas elate samamoodi sellega edasi kui paratamatusega? Kui tõesti sealt ka abi ei saa, siis kas sa saad öelda, et oled kõike proovinud?
    Mina ei välistaks neid põlatud eneseabi raamatuid, ma ei välistaks ka arstide ja terapeutide abi. Aga ükski raamat ega arst ei saa sulle elu ette dikteerida ja sina ei saa nendelt seda oodata. Õige viisi ja tõe pead ikkagi ise leidma ja julgema elule silma vaadata, mitte kuskil pinnapeal ujuma.

    • Ei, ma ei oota kellegipoolset diagnoosi. Minu ema süda lihtsalt teab, et asi ei ole lihtsalt mingis jonnis, mida mingi eneseabiraamatuga leevendada, vaid seal taga on midagi rohkemat. Ma ei arvagi, et ta kuidagi haige oleks, lihtsalt tundlikum ja vajab teistmoodi lähenemist, kui tavaliselt. Sina kahjuks ei näe mis meil kodus vahepeal toimub ja millised need olukorrad on. Puudutatuna ei ole kindlasti tarvis end tunda. Kõigile omad meetodid. Samamoodi ei usu ma religiooni ja ristimisse, aga mu usklikutest tuttavad ja sõbrad ei ole seetõttu kuidagi solvunud või ei tunne end sellest puudutatuna, et mulle see asi ei sobi. Neid raamatuid on liiga palju, neid teooriaid on liiga palju, kõik räägivad erinevat juttu. Ma ei taha teda oma lapsest mingisugust katsejänest, et ühe raamatu järgi lasen tal tundide viisi röökida, teise järgi jälle mitte. Mis moodi tema end veel tundma peaks siis kui temaga nii ühest äärmusest teise käitutakse. Üks asi on lihtlabane jonn, teine asi on unehäired. Mina arvan, et viimased on probleem ja seda ühegi raamatu abil ei lahenda, vaid seal on vaja midagi muud. Kõik asjad ei saagi sobida ja meeldida, mulle näiteks ei meeldi seened ja mesi ja ükskõik kui palju teised neid ka ei kiidaks, mina neid süüa ei kavatse. Sama lugu on lihtsalt ka eneseabi raamatutega.

      • Muidugi ma tunnen end puudutatuna, kui tehakse maha midagi, mida ma olen otseselt soovitanud. Ma ei hakka selle pärast end halvasti tundma. Sinagi tunned end minu sõbadest puudutatuna ja peadki tundma.
        Ma ei tea tõesti, mis teil kodus toimub aga ma pole kunagi väitnud, et asi on LIHTSALT jonnis. Jonn pole kunagi niisama. Päris kindlalt on seal taga midagi suuremat ja see konkreetne raamat, mida ma sulle soovitasin, sellele tähelepanu pöörabki.
        Mulle tundub, et sa katsetadki aina ühte ja teist ja kui tulemusi pole lühikese ajaga näha, siis loobud ja proovid midagi uut, millest jälle varsti aja pärast loobud, sest tulemusi pole näha. Tavaliselt võtavad tulemused aega ja pühendumust.
        Aga eks te leiate endale midagi, mis teile sobib ja millele saate kindlad olla.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s