2.mai

Täna tunnen end juba veidi paremini, vähem paistes ja paksuna. Kõhtu annab isegi sisse tõmmata ja ma ei näe enam välja nagu lapseootel.

Hommikul tegin küll ka endale putru, aga mõte selle söömisest ajas kergelt öökima, nii sõin hoopis marineeritud kala seemneleiva peal. Mõnus kooslus eks? Kõrvale ühe superkange kohvi ja 2 nospa tabletti, sest kõhuvalud on mul siiski veel siiamaani üsna tugevad. Kaanin ka hoolega vett, et eilset burgerit süsteemist välja loputada. Aju, wtf?

Kell 9 pidin juba omadega valmis olema. Käisime ema ja vanaemaga Jõhvis Juhani  Puukoolis, tõime uusi maasikataimi ja võõrasemasid, mida surnuaiale viia. Siis Jõhvist Aserisse kaltsu shoppama. Sain mõned üksikud asjad, oleks võinud paremini minna. Siis veel Aserist Lüganusele, vanaema viis rahvamajja mingid asjad ära ja alles siis saime koju. Jõhvis käisime ruttu poes ka. Ostsin endale ühe saiakese – nagu pisikene pitsapiruka vms ja ühe jogurtijoogi, mida ma ei suutnudki ära juua, sest see oli koostiselt lihtsalt nii rõvedalt paks ja tükiline, et hakkas vastu lihtsalt. Koju jõudes sõin veidi juurviljasuppi.

Siis on päevast veidi must auk. Ma tean, et ma jõin ema juures veel kaks tassi kohvi ja klaasi apelsinimahla ning tegin ühe singi-kurgi võileiva. Ja järgmisena mäletan õhtusööki, milleks oli kreeka jogurt banaani, kookoshelveste, kaneeli ja vaarikatega ning pool õuna. Aga ma tunnen, et kõht ikka on tühi, ehk siiski võtan pisi pisi portsu kartuliputru ja hunniku toorsalatit ka veel. Ei taha näljakrampidega ka magama minna, ei tasu end ära. Teen veel enne magama minekut rohelist teed ka.

Ja kuigi ma elan siiski veel valuvaigistite peal, siis otsustasin enne sauna veel ühe väikse jooksutiiru teha kodukülas. Kokku tuli vist isegi 4,5 kilomeetrit, millest jooksin umbes 4. Käisin Hiiemäel ja sinna üles ma kõndisin – jooks oleks enesetapp olnud. Saunas koorisin end kohviga, tegin kõiksugu maske – juustele, näole ja jalgadele ja olen nüüd sile ja pehme nagu beebi pepu.

Ülitsill.

Meenus just, et sõin ühe kaneelikukli ka päeval. Ups.

Aga selle kohta nii palju, et nägin instagramis  head motot.

“You might see me struggle, but you will never see me quit”

Nii et kui vähegi ajaliselt võimalik, siis näete mind juba homme Spartas kangi tõstmas!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s