29.04

Hakkan varsti kooli poole liikuma. Mind valdab kerge paanika. Viimased asjad siiski. Ma ei kujuta ette, seda kergendustunnet hetkel, mis mind valdab, kui KÕIK tehtud on.

Kaalunumber nii roosiline ei olnud – 73.1, aga nagu ma eile mainisin, keha hoiab vett kinni. Mu viimane söök oli 5-6 aeg ja magama läksin 11, vahepeal sõin paar maasikat ja teed/vett, ehk üle söönud ka nagu ei ole. Eks ma pole liikuma ka eriti pääsenud, aga no 300 g raskem. Pähh.

See nädal saan alles reedest tubli olla, sest täna peale kooli küpsetan ühe kohupiima-bešee koogi ja läheme õhtul külla ning homme on pidu pidu pidu. Reedel sõidame maale ja eks kui ilm vähegi lubab, saab seal õues tegutseda, plaan on kartul maha panna, vaod kinni ajada, surnuaial käia koristamas jne. Kindlasti tahan jooksma ka minna. Seal oli palju mõnusam seda teha, kui siin linnas. Keegi ei vaata, keegi ei tuututa mööda sõites. Lihtsalt loodus ja rahu ja vaikus, ehk mõned külakoerad ka, aga see ka kõik.

Keegi kunagi ütles mulle, et kui inimesed vaid teaks, kui vähe neist tegelikult räägitakse ja mõeldakse… Ma ei tea, ma jään küll alati kellelegi millegagi ette. Kasvõi eile õhtul poes käies oli vaja siis mingil seltskonnal härradel hakata mu sabas käima ja midagi vene keeles pobisema. Parklasse oli päris hirmus minna, mine sa inimesi tea. Samamoodi jooksmas/rulluisutamas käies. Alati on neid, kes aeglustavad kõrval autodega, kes kerivad aknad alla ja hõikavad midagi või möödakäijad kes midagi ütlevad. Ei tea, millega ma tähelepanu püüan, üritan küll alati võimalikult vähemärgatav olla, aga ikka jään kuidagi ette.

Nagu näha, siis ma kirjutan seda postitust päeva jooksul, mitte ühe korraga. Ärge siis pange tähele, kui kord on minevik, kord olevik.

Aga koolist jõudsin tagasi. Sõitsin sinna varem, et sain autos veel eksamiks korrata rahus. Mitte, et sellest kasu oleks olnud. Eksami sain D ja seda ka tänu sellele, et suulistele küsimustele lisaks vastasin. Mis on väga huvitav, sest kursuseõde tegi täpselt samade vastustega eksami ja sai A. Näo järgi käis asi, ma selles raudpolt kindel, aga ei viitsi enne lõppu vaidlustama ka hakata midagi. Enne eksamit jõudsin veel veidi praktika seminaril olla, oma nime kirja panna ja veidi ka ülesandeid koos teistega lahendada. Ja viimaks, andsin osakonda ära oma lõputöö! Kaitsma pean esimesena 25-dal tänu sellele. Ehk, kuni 18-dani, kuni retsensioonid kätte saab, on kooliga rahu majas.

Koju jõudes laps veel magas, mingi hetk ärkas kisaga ja siis võtsin ta sülle, jäi mu otsas magama tagasi. Ja siis muudkui magas ja magas ja magas ja minu kõht muudkui korises.

Hommikuks sõin tüki omletti ja kohvi, lõunaks veidi riisi, kastet ja 2 riisi-hakkliha palli, magustoiduks 5 maasikat ja 2 tk tumedat šokolaadi. Ja vett, vett ja veelkord vett. Tegin ühe kortslehetee ka.

Üritasin külla minekuks ühe kohupiimakoogi meisterdada, kui laps magama läks, aga kuna ta ärkas liiga vara, siis läks kook untsu. Sõime ühe väikse tüki prooviks Mammuga kahe peale. Noh, kodus kõlbab, aga külla ei viiks sellist üllitist. Väga kurb.

Panin ta veel magama tunnikeseks, jäädes ise ka magama. Ärkasin, kui A jõudis, sõin veel ruttu veidi riisi ja kastet ja 2 pallikest, vett ja prooviks veel ühe tüki kooki. Pisarad olid peale tulnud, jee. Lõikasin ikkagi tükid valmis ja võtan need kaasa, eks kui ei kõlba, viin maale kanadele.

Nii, külas sõin porgandit ja lillkapsast dipikastmega (hapukoor ja maitseained vist), ühe siidri ja tüki oma kooki. Kodus jõin lihtsalt mitu klaasi vett. Kõht on punnis, aga hea tuju on. Mõelda vaid, homme ei pea enam mõtlema, et ei Kadi, sa ei saa mingisuguseid tassialuseid või mängujäneseid heegeldada, sa pead lõputööd kirjutama! Vot aga ei pea enam, kirjutatud, köidetud ja esitatud!

Küll ma olen ikka natukene tubli ka vahest.

Peaks oma toidu kogused üks päev siiski ära kaaluma/üles pildistama, sest ma ei tea, mul on küll tunne, et ma ei söö palju, sest ma tõstan üldjuhul oma aastasele lapsele sama suure portsu ette, kui endale. Kausid on meil kõik pigem väiksemapoolsed, söön ka alati väikesest taldrikust. Aga ikka, tundub, et midagi on veel puudu või paigast ära selle toitumisega. Ma ei kavatsegi endale kõike keelata (riis, kartul, pasta – niigi täistera oma), ma üritan tarbida kõike mõistuse piirides. 1-2 tükki 95% tumedat šokolaadi päeva keskel, mille kalorid ma niikuinii lapsega möllates ära põletan, ei tohiks ju ka kaalulanguse paigalseisu põhjuseks olla. Eriti arvestades fakti, kuidas paljudes toitumiskavades on mingid suhkrut täis fitnesshelbed ja coca-cola sees…Saaks juba kõik kohustused kaelast ära, saaks stressist lahti. Eks see ole ka üks põhjustest. 2 aastat tagasi oli samamoodi. Kirjutasin siis oma kursusetööd. Kaal muudkui seisis ja seisis ja seisis ja kui töö oli esitatud ja kaitstud, siis põmm, kuu ajaga läks 4 kilo alla, kuigi ma ei muutnud menüüs/trennis mitte midagi. Ehk see pidev pinge mu sees, kas siis kooli, lapse, kaalunumbri või mille iganes pärast on ka kindlasti üks põhjustest.

Tuleks nüüd välja mõelda vaid, kuidas sellest lahti pääseks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s