Perekonnad

Avaldan veidi lihtsalt oma arvamust, ei tasu midagi hinge võtta kellelgi. Iga üks elab ise oma elu 🙂

Sattusin just lugema ühes blogis ühte lugejakirja, kus mees on kodus terrorist, naine sai temaga kolm last, nüüd on käsil lahutus ja naine on kõigest ilma, lapsed on kõigest ilma ja mees on vana kunn ise, ainuüksi sellepärast, et tema on mees.

Esiteks, ma jälestan selliseid mühkameid, kes arvavad, et nad on teistest kuidagi paremad ainuüksi selle pärast, et neil seal jalgevahel midagi tilbendab. Ei ole kallis inimene. See ei tee sinust meest!

Ka see, kui keegi on end stereoide täis pumpanud, üleni musklis ja näeb välja nagu rõve lihamägi, ka see ei tee kellestki meest.

Kunagi, kui me Andresega oma suhet alustasime, siis me olime eraldi kuid samas võrdsed. Selle all ma mõtlen seda, et kui me ei olnud veel väga tõsises suhtes, siis me jagasime kulud pooleks. Ei olnud sellist asja, et tema maksis kõik kinni. Ka mina panustasin. Poes käies tegime tihti arved pooleks. See oli minu jaoks normaalne. Alguses ta tegi mulle kingitusi ka, kuid nüüd, kus me juba kohe viis aastat koos oleme olnud, meil sellist traditsiooni ei ole. Tean, et see tundub paljudele võõras ja imelik, et mis mõttes, ta ei tee mulle sünnipäevaks või jõuludeks kingitusi, kuid mina mõtlen alati, et milleks? Asju võib ükskõik mis ajal osta. Me oleme ammu juba teinud tähtpäevadel nii, et panustame raha kuhugi sinna, mida me saame teha koos. Kas siis käime kusagil söömas, kinos, teatris või mis iganes veel. Ka nüüd oma teisel pulma-aastapäeval talitasime samamoodi. Jätsime lapse esimest korda ööseks mu ema hoida ning käisime ise teises linnas söömas, spaas ja hiljem restoranis. See oligi meie kingitus. Meie omavaheline aeg.

Eks ma tunnistan, ma vahel ikka vingun ka nagu naistele kombeks, et tahaks ka seda teist ja kolmandat, aga no ma ei sure nüüd ka ära, kui ma seda ei saa.

Mina ei ole tööl käija inimene. Mulle üldjuhul ei ole selline asi lihtsalt sobinud, ehk seetõttu, et mind on pea igal pool siiani ära kasutatud. Kooli kõrvalt ma pole kunagi punnitanud samal ajal tööl käia, mulle ei meeldi nii rabeleda. Olen töötanud suviti, mida ma kohutavalt kahetsen, sest ma sain selle raisatud aja eest sandikopikaid, mis ei olnud seda väärt. Oma tööl käimise eest saadud palga olen mina alati kõrvale pannud, et vajadusel oleks olemas tagavara. Nii korjasime kokku ka pulmade peale läinud raha, korterite sissemaksud, hädaabi ostud, nagu näiteks kui uude korterisse oli vaja kohe voodit või pesumasinat, siis meil oli olemas tagavara fond, kust seda raha kohe võtta. Ja nii on see ka siiamaani. Paneme alati natukene kõrvale, et oleks vajadusel midagi ja me ei oleks kunagi päris nullis. Mina harin end hetkel akadeemiliselt ning kavatsen seda ka jätkata. Mul ei ole mõtet panna laps 1,5 aastaselt hoidu ja siis kusagil paarisaja euro pärast varahommikust hilise õhtuni rabeleda, nii et palk kuluks kõik lapse hoiu peale. Ma enne istun temaga kodus, kuni ta on lasteaia küps ja mul on järgmine teaduskraad käes, et siis kõrgema koha ja parema palgaga töökohta otsida. Minujaoks igati loogiline samm. Ma tean oma võimeid ja oskuseid ja ma ei kavatse neid mitte millegi eest tühja visata lihtsalt. Pigem arendan ennast veel edasi, kuni mina leian või mind leitakse ja ma leian endale väärilise töökoha, mis end ka ära tasub. Hästi arvan endast, eks? Aga kui mina ei arva, kes siis veel? Ma tahan olla tulevikus erialaselt sama väärtuslik, kui on seda hetkel mu mees, kes saab enne väga suure palgatõusu, kui et teda tööjuurest mujale lastakse. Ma tahan ka olla peaaegu, et asendamatu oma teadmiste ja oskuste poolest ning selleni ma praegu püüdlengi. Virisen küll, et see kool juba läbi saaks, sest see ongi raske. Aga peabki raske olema. Muidu ei õpi midagi. Isegi vahel pärast seda kolme (tegelikult nelja) ülikooli aastat ma tunnen, et ma ei oska veel midagi.

Ehk asja mõte on siis praegu see, et hetkel olen mina ja mu laps mehe ülalpeetavad. Ja kuna minu vanaisa on pidanud üleval minu vanaema ja oma peret ja minu isa peab üleval oma peret siis on minujaoks igatepidi loogiline samm, et minu mees peab üleval oma peret. Tema hoolitseb selle eest, et meil oleks kodu, maksud makstud, riided seljas ja söök laual ja mina selle eest, et laps oleks kasitud ja kodu korras. Muidugi aitab ka tema majapidamise töödes kaasa. Ta ei ole selline gorillast alfaisane, kes tuleb töölt koju, vajub õllepudel käes tugitooli ja karjub, et tema on nüüd mees, tema ei pea enam midagi tegema. Ma jälestan selliseid olevusi. Kes üldse tahaks sellistega koos elada? Aga näete, elatakse, ja siis halatakse, et küll on halb elu. Mees alavääristab ja on mühakas.

Kui meie kooselu alguses oleks selgeks saanud selline tõsiasi, et ka Andres nii käituks, ma oleks teda alguses üritanud ümber kasvatada ja ebaõnnestumise korral lihtsalt minema läinud. Ka koos lapsega! Kasvõi maale tagasi vanavanemate juurde elama oma miinimum emapalgast, aga sellist elu, mingisuguse alavääristava mühkamiga, mina välja ei kannataks. Ma ei lase mitte kellelgi end nii maha trampida, mitte iial. Ainus, kes mind nii kritiseerida tohib, olen mina ise.

Ma alati imestan, et kuidas selliste meestega veel mitu last saadakse. Juhtub üks, olgu. Aga kui aasta-aastalt nähakse, et mees ainult hullemaks oma käitumiselt muutub, siis milleks neid tittesid vorpida teha? Kellele seda väärastunud peremudelit tarvis on?

Ja lasta kõik kirjutada mehe nimele? Hallooo? Naise ja emana võiks ikka mingi tagala olla. Jah, ka naine võib olla uhke, et tema on enne ilma, kui hakkab almust paluma, aga keda huvitab, mis teel on oma laste jaoks kodu välja võideldud? Mind küll mitte. Kui meil peaks kunagi selliseid probleeme ette tulema siis mina kavatsen küll laste pärast olla täielik mõrd ja mees rahast tühjaks teha. Ma lihtsalt tean, et Andres ei ole selline mees, kellelt peaks hakkama läbi kohtu laste jaoks midagi välja võitlema, sest ta tõepoolest armastab oma last, mitte ei näe teda kui õnnetust.

“Isa isa, kumba sa rohkem tahtsid, poissi või tüdrukut?” “No tegelikult ma tahtsin lihtsalt veidi lõbutseda..”

Kui palju on selliseid olukordi? Kahju, et statistikat selle kohta ei ole. Ma kipun arvama, et selliseid lapsi on kahjuks rohkem, kui planeeritud lapsi.

Ma võin küll nüüd kõlada julmalt ja enesekeskselt, et oh teen vajadusel mehe rahast paljaks ja mõtlen ainult iseendale. Võin ka öelda, kust see tulnud on. Mitte kodust, meil ei ole keegi kunagi lahutanud ja ei tee ka seda. Asjad (suhted) on parandamiseks, mitte ära viskamiseks, on meie pere moto). Kunagi keskkoolis lugesin sellist raamatut nagu “Saatanlik Nõid”. Ma ei hakka ette ära rääkima, mis seal kirjas oli. Eks igaüks mõistaks ka seda juttu erinevalt. Aga põhimõtteliselt, kui sa oled naine, siis sa pead oskama seda ära kasutada. Ja nii lihtne see ongi.

Samamoodi olen ma oma pere nimel kõigeks valmis. Meest valides, oli mul üheks tingimuseks see, et ma pean tundma, et mul käib vajadusel jõud üle. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Andres on hetkel minuga enam-vähem samas kaalus.. Hetkel, see varsti kohe muutub! ja minust umbes 10 sentimeetrit pikem. Ja ma tean, et kui hädaolukorras vaja, saaksin ma temast jagu. Mingisuguse kahemeetrise kapiga elades, ma selles kindel ei saaks olla. Ehk ma tean, et ta ei saa, julge ega taha minu kallal vägivalda kasutada, sest ta teab, et ma hakkaksin vastu.

Naisepeksjad (ja ka meestepeksjad), põlege palun põrgus. Te olete haledad.

Ehk siis võtame selle segase jutu kokku nii, et mina leian, et normaalne peremudel ongi selline, kus mees käib tööl, peab üleval oma perekonda, armastab oma naist ja lapsi, ei tee neile viga, abistab kodus majapidamise töödes, kasvatab oma lapsi, tegeleb nendega. Palun, minugipoolest, joogu aeg ajalt mõne õlle või kangemat kraami, nii kaua kuni see muid aspekte kuidagi ei sega. Ja naise osa on end harida, soovi ja vajaduse korral endale meeldivat tööd teha, lapsi kasvatada, mehe ja kodu eest hoolitseda, samas ennast sealjuurest mitte ära unustades.

Mina tean, et minu jaoks teistmoodi perekond ei toimiks. Ja tean ka seda, et ma ei kavatseks hetkegi kannatada mingisugust muud viisi, kui et see, kus ma hetkel elan. Mul ei ole ideaalne elu, aga mul on hea elu, millega võib olla rohkem kui rahul, sest hetkel, kõik mida mina pean normaalseks perekonna juures, on mul olemas.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s