Luulud

Olgu tunnistan, ma olin sellega arvestanud, et kui meie kodu vallutavad kõiksugu erinevad laulvad mänguasjad, hakkavad nad lampi teises toas seda tegema, kui keegi neid ei puutu, isegi kui need on välja lülitatud ja ka seda teadsin, et laulev koer mulle korra öösel nurgast hüüab, et ta näeb mind.

Teadsin ka seda, et väiksed lapsed vaatavadki tihti nurka või lakke ja naeratavad või hakkavad selle peale nutma. Olin ka sellega juba leppinud ning ei hakkanud asjas tonti otsima.

Aga kui ma ükskord diivanil pikutades tundsin, kuidas keegi “külm” mu kõrvale tuli ja mu juukseid paitas, nii et mul kananahk ihule tuli, siis oli hirmus küll.

Mul oli see viimane lugu juba meelest läinud, aga viimased kaks päeva on mul kodus mitu veidrat asja juhtunud, mida ma ei oska kellegi süüks ajada. Kas mina hakkan seniilseks jääma ja ma tõesti ei mäleta enam, millal ma mida teen, või on mulle tekkinud väikene nähtamatu koduabiline.

Eile tegin köögis süüa, kui mõtlesin, et ma ei hakka tõmbekappi tööle panema, teen parem akna lahti ja kui ma akent avama läksin, oli aken juba lahti. Mina ei olnud enne seda akent puutunud, meest polnud koduski, laps magab, aga tema niikuinii ei oskaks ega ulatakski. Olgu, arvasin siis ehk ei pannudki tähele, kui ma juba olin enne teinud seda, mille peale alles mõtlesin. Ehk on mul telekineetilised võimed hoopis?

Ja just nüüd oli sarnane olukord. Panin määrdunud kausi kraanikaussi, mõtlesin, et ah selle pesen hiljem ära ja kui uuesti vaatasin, siis kraanist voolas vesi ja kauss juba vahutas.

Just hakkas keegi mänguasjakastis krooksuma…

Ma muidu usun küll sellistesse asjadesse, maal vanaema juures on meil ka keegi koduvaim, kes aeg ajalt meid segadusse ajab, uksi avab ja niisama maja peal ringi käib. Paar korda tõmbas öösel tekki ka pealt ära, aga kuna ma lapsest saati sellega harjunud olin, siis polnud enam nii hirmus. Lapsena ma olin temaga/nendega juttu rääkinud, mul vanaema rääkis. Umbes nagu õudusfilmis, kus lapsed peavad teepidusid ja kui küsima lähed, siis on peol kohal oioi mis tegelased.

Ma ei teagi nüüd, mida või keda rohkem karta. Et ma peast lolliks olen keeranud või et meile on siia sõber tekkinud? Ma väga loodan, et sõber. Tundub igal juhul abivalmis. Ma ainult mõtlen ja juba ta teeb.

On kellelgi veel midagi sellist juhtunud? Palun öelge, et ma ei ole ära keeranud 🙂

Advertisements

2 thoughts on “Luulud

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s