Issikas – või siiski mitte?

Ma juba kardan nädalavahetusi ette ära. Siis on Andres terve päeva kodus ja kodune õhkkond on võrreldav hullumajaga. Seda siis tänu Mammule. Millegipärast on nii, et kui mees on kodus, siis on tema täielik põrguline. Nutab põhjuseta, jonnib, nõuab sülle – korra maha paned, siis viskab pikali ja karjub. Ja see kisa ajab mind hulluks. Ma peaks nädalavahetusel oma koolitööga tegelema, aga ma ei saa, sest keegi pidevalt ainult undab.

Kui me lapsega kahekesi kodus oleme, siis ei ole sellist asja. Ta on küll väga memmekas ja tahab, et ma koguaeg juures olen, aga vähemalt on ta vait. Täna ka, tõusime hommikul üles ja laps ainult lõugas. Andres läks tööle ära, laps vahetus ringi, oli rõõmus, mängis omaette, lasi mul ilusti köögi korda teha, siis vaatasime raamatuid ja läksime lõunaunne. Magama jääb ta ka minuga ilusti. Ta toob ise oma luti ja jänku ja lähme koos pikali ja ta juba panebki silmad kinni, ma ainult pikutan vaikselt kõrval.

Eile käisime üle pika aja perearstil nii, et Andres oli ka kaasas. Ja kui varasemalt on ooteruumis Mammu alati rõõmus, lehvitab kõigile, mängib mängunurgas ja on vaikselt, siis eile ta jonnis, loopis oma asju, nõudis sülle, siis nõudis maha. Minu sülle ei tulnud, aga mehe süles ainult vingus. Häbi kohe oli, kui ta seal karjus niimoodi.

Selle avastuse tegime alles hiljuti, et asjalood nii on. Muidu ikka arvasime, et ta jääb ehk nädalavahetustel alati haigeks, või tulevad hambad, või kõht valutab või mida iganes veel, et ta niimoodi nutab päev otsa. Aga nüüd oleme aru saanud, et asi on Andreses. Kui tema on kodus, on meil kodus hullumaja.

Täna õhtul läks Andres teda magama panema ja ma kuulsin magamistoast ainult lapse röökimist. Tegime siis vahetust, võtsin Mammu korraks sülle, vaatasime ennast peeglist, kammisime juuksed ära, siis istusime niisama natuke voodis ja varsti ta juba viskas ise pikali ja paari minutiga magas. Ei pidanud ma teda kussutama ega tissitama ega midagi. Lihtsalt olen seal, üldjuhul vaatan telefonis uudiseid või pilte samal ajal.

Ma ei saa aru, milles asi? Ma ei usu, et ta Andres ei salli. Kui siin naljapärast tegime katse, et kutsusime mõlemad eri suunas last, siis ta läks kohe mehe juurde. Iga õhtu, kui mees töölt koju tuleb, jookseb Mammu rõõmuga talle vastu ja nõuab sülle ja siis naerab kavalalt. Ja siis hakkab kisa peale.  Aga miks ta siis tema juuresolekul niimoodi käitub? Ma ausalt ei tahagi homme üldse koju jääda, sest ma juba tean, mis ees ootab. Lähengi ehk raamatukokku ja las Andres vaatab, kuidas Mammu siis käitub, kui ainult tema kodus on ja mind ei ole. Väga kurb küll, et me koos perekonnaga midagi ette ei saa võtta, sest laps laseb siis oma jonnikraanid valla. Ja oi kuidas veel. Õudne milline manipulaator võib üks pisike inimene olla.

Kuna rinnaga toitmine sai nüüd täiesti läbi (nädal juba), siis on viimased paar kuud minu ja lapse läheduse näitamine veidi teistmoodi. See sai alguse tegelikult, kui me haiglasse sattusime. Siis ma pidin teda paigal hoidma, kui tal tilguti küljes oli ja ma hoidsin teda enda vastas, kuni ta magama jäi. Nüüd juhtub seda väga tihti, kus ta tahab lihtsalt minu peale pikutama tulla ning enamus kordadest jääb nii magama ka. See on nii armas ja mõnus, öösel magame ka kaisus ja ninad vastamisi.

Ehk on kellelgi mõtteid, milles asi võiks olla? 🙂

Mõned pildid telefonist, kuidas jänku on hetkel väga teemas. Tal on neid kaisukaid küll ja veel. Küll on hea meel, et ta just minu tehtud jänku oma lemmikuks valis 🙂

PicMonkey Collage

PicMonkey Collage.jpgm

Advertisements

5 thoughts on “Issikas – või siiski mitte?

  1. Meil oli Hannal sarnane periood. Selle vahega, et kui R kodus oli, siis laps oli ideaalne. Kui R tööle läks, muutus ta pisisaatanaks. Sellest saime üle siis kui nö samale lainele häälestusime. St üks ei onud hea ja teine paha võmm. Ma ei tea muidugi kui palju see sind aitab.

  2. Kas te lasete tal nutta, kui ta tahab nutta või üritate igal võimalusel vaigistada? Laps vajab nutmist samamoodi nagu täiskasvanud. Oled sa ise haiget saades täiel rinnal nutnud? Mina olen ja pärast on jube hea lõdvestunud olla. Lastel on samamoodi. Marielil võivad olla kogunenud stressid, mida ta on üritanud välja nutta aga mida te olete võib olla vaigistanud. Me käitusime Saara suhtes alguses samamoodi ja pärast seda, kui nutmisega rahu sõlmisime, on meie elu ka rahulikum. Meil on samamoodi, et isaga on ta altim nutma kui minuga. Emaga on tihtipeale rahustusmeetodid välja kujunenud ja laps reageerib neile automaatselt kuigi tegelikult on tal vaja nutta. Selle pärast otsivad nad isa – turvaline isik aga kellega pole rahustamisvõtteid sellisel kujul olemas.
    Ma laenan sulle nuturaamatut, võin sulle ise ära tuua ka selle. Palun loe, see aitab nii palju!

  3. Mul oli vennal samamoodi, lõpuks oli isa nii kurb, sest nad ei saanudki koos mängida, Andero ainult röökis. Aga nad lahendasid selle nii, et vend jäi aina rohkem isaga kahekesi ja lõpuks see läkski kuidagi ise üle. Kusjuures enamvähem samas vanuses oli see ka.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s