Täna, aasta tagasi, asus Mariel meie poole teele :)

Täpselt aasta tagasi olin ma veel hiiglasliku kõhuga ja muudkui ootasin, et tuleks see laps juba ometi välja sealt. Eelmine Vabariigi aastapäev möödus mul iiveldades ja end mitte just kõige paremini tundes. See oli tingitud kahest asjast – sünnitegevus hakkas vaikselt juba peale ning ma olin kusagilt korjanud endale vist mingi viiruse. 24. öösel oksendasin ma terve raseduse jooksul esimest korda. Ei olnud üldse tore. Läksin külmavärinate saatel voodisse, et magan öö ära, ehk läheb paremaks ja kui ka ei lähe, siis haiglasse pidin ma 25. hommikul nii ehk naa minema kontrolli. Aga ei, umbes 2-3 aeg öösel oli juba nii halb, et kodus ei julgenud olla. Valud ei olnud küll eriti valusad, aga üsna regulaarsed. Läksime siis haiglasse. Valveämmaemand oli unine ja ei saanud alguses üldse aru, mida ma sealt otsin. Ju ma polnud väga sünnitaja nägu. Aga lõpuks lasi ta mind ikka sisse ja kutsus arsti kontrollima. Andres läks autos midagi tooma ning kui ta tagasi tuli, siis ütles arst rõõmsalt, et avatust juba 2-3 sentimeetrit, et egas midagi, hakkame sünnitama. Ma pole oma mees veel varem nii valge näoga näinud. Kahjuks sünnituseelsesse palatisse teda kaasa ei lubatud ning edasi jätkasin ma üksinda. Vahepealne aeg oli nagu ta oli. Vahepeal olid kerged valud, siis jälle ei olnud. Sain lõpuks 2 esilekutsuvat tabletti, et sünnitegevust veidi kiirendada, sest koju enam ei saadetud, avatus oli olemas ja mingi tegevus siiski käis. Aeg oli juba ka sealmaal, et võiks juba ära sündida see laps, arvestades liigse lootevee hulka, minu paisuvat kaalu jne. Kusagil 4 aeg tehti mulle viimane läbivaatus ja saadeti sünnitustuppa. Seal ma jõudsin asjad maha panna, korraks istuda ning käis prõks – ja kõik kohad olid vett täis. Kahjuks valet värvi. Alates sellest hetkest oli valus. Väga väga valus. Helistasin mehele ka, et nüüd võiks haiglasse tagasi tulla, kuid see oli algul küsimärgi all. Ka temal oli tõenäoliselt mingi viirus, või siis kohutav närv sees. Oli ka kodus oksendanud. Kuid mingi hetk ta sinna lõpuks kohale siiski jõudis. Ma olin sünnitustoas kokku alla 3 tunni. Väga väga intensiivne ja kiire sünnitus. Lõpus vajas laps küll veidi abi, enesetunne läks kehvaks, südametöö alla. Nii tõmmati ta vaakumiga välja, üks õbluke õde hüppas veel mul kõhu otsas, arst tegi väikse lõike ja valmis ta oligi. Õnneks taastus Mammu väga kiiresti ja ei vajanud kõrvalist abi ja aparaate. Sai üsna kohe tissi otsa mõnulema.

Ma olin pärast sünnitust küll üsna apaatse ja tundetu näoga, aga tunne sees oli imeline. Et kas tõesti ongi ta siin!? Küll sai kaua oodatud. Ja mis edasi nüüd saab? Ma ei olnud vastsündinutega kokku puutunud viimased 15 aastat.

Aga kohe kohe on aasta möödas ja hakkama me saime. Laps on puhas, riides, terve ja õnnelik. Magab hetkel oma magusat und, kuniks ma korraks hinge tõmban ja veidi heietan. Kohe pean minema ja kartulid salati sisse ära tükeldama, homseks nõud kokku panema, nimekirja tegema, et mis kõik veel teha on vaja, et midagi tegemata ja maha ei jää.

Homme peame Marieli sünnipäeva Nõmmel Bibi Mängutoas. Oleme terve päeva valmistunud ja vaaritanud. Homme läheb veel eriti kiireks, pean salatid kokku segama, juurikad ja puuviljad lõikama ja ilusti alustele sättima, tegema koogikestele kreemi peale ja need ära kaunistama ja sada asja veel.

Jaaaaa, jutt saigi praegu otsa. Varsti edasi 🙂

Advertisements

4 thoughts on “Täna, aasta tagasi, asus Mariel meie poole teele :)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s