Ma lagunen

See on jube. Umbes kuu aega tagasi tuli mu otsaesisele üks kare punane laik. Mõtlesin, et ju see on külmast, panin rasvast kreemi peale. Siis tuli juba teine ja kolmas. Kreemitasin ikka hoolega edasi. Siis arvasin, et ehk vale kreem. Vahetasin kreemi. Siis ei pannud üldse kreemi. Siis ei pannud üldse jumestuskreemi ega puudrit. Ei, nii ka ei saanud, ma nägin  välja nagu katkuhaige ja nahk kuivas veelgi enam. Siis panin tähele, et eriti jubedaks läks olukord, kui kandsin mütsi või peapaela – kadusid ka need. Nüüd on mul pool nägu punaseid karedaid laike täis ja need sügelevad meeletult. Ma tunnengi end juba nagu katkuhaige. Ma panin perearstile kaks nädalat tagasi juba aja ning saan sinna viimaks ülehomme. Alles ülehomme! Andres helistas üleeile ja käis eile juba ära. Mis diskrimineerimine see on? Oi ma neile teen, kui ma reedel abi ei saa. Nahaarstile on muide esimesed TASUTA vabad ajad mai lõpus. Tasulisele saaks küll veidi kiiremini, kuid mind üldse ei ahvatle see, et ma jään 36 euro võrra vaesemaks ja mulle öeldakse, et pane kreemi peale. Ma olen käinud nahaarstidel küll ja veel ja adekvaatset infot ja abi pole ma sealt veel kordagi saanud. Mulle on isegi öeldud, et joo teed, nagu ma oleks sinna külmetuse, mitte akneprobleemidega läinud.

Nii, see on nahk. Teine mure on mu küüned. Need on pärast sünnitust taas ülihaprad ja isegi kui veidi kasvada jõuavad, murduvad nad kohe ära. Ma ei saagi neid üldse kasvatada, sest nii kui ma mõtlen, et oh, piisavalt pikad, et saaks isegi lakki peale panna, siis kohe – põmm – ja läinud nad ongi. Meeletu vitamiinipuudus.

Ma olen üsna kindel, et mul on peale nende jamade ka aneemia. Viimane vereproov hemoglobiini kontrollimiseks tehti mul sünnitusmajas. Sellest on siis ligi aasta möödas. Ma olen oma last aktiivselt peaaegu juba aasta imetanud. Ja kuigi see on kõik väga tore, rinnapiim on lapsele parim ja mida iganes veel, siis tegelikult ma tean, et see ongi põhjus, miks ma lagunen. Minu enda organism on niivõrd tühjaks tõmmatud ja ära kurnatud, et mu keha lihtsalt ei pea sellele enam vastu. Mu perearst on soovitanud ka varem mul juba lõpetamise peale mõelda, aga kuna M lisapiimast väga ei hooli, siis on see siiani edasi lükkunud. Ja no ma ise olen ka laisk ja mitte eriti järjepidev. Kui ta ikka keset ööd karjudes üles tõuseb, on ju palju kergem ruttu tiss suhu torgata ja rahus edasi magada, kui teda tundide viisi ringi kussutada ja teisiti maha rahustada. Eks üks väga suur faktor kogu mu väsimusele ja terviseprobleemidele on ka suur magamatus. Meie unegraafikud selle viimase aasta jooksul on ikka täieliku kannapöörde teinud. Tervet ööd järjest magada pole ma saanud peaaegu terve aasta. 4-5 kuud algasid meie hommikud tihti juba 3-4 aeg. Ja see segane režiim tegi ka minu öökulliks. Kuna ma teadsin, et magada niikuinii ei saa, siis ma nautisingi seda oma aega öösiti ja jõudsin voodisse tihtipeale kell 2. Meenutan, et ärkasime vahel kell 3. Üle 20 tunni järjest aktiivselt ärkvel olla mitu päeva, pole olnud sugugi harv nähtus.

Ma loodan, et see kohutav aasta jääb nüüd seljataha ja ma saan oma armast last kasvamas nautida. Ta oli kohutav beebi. Ausalt. Karjus, ei maganud, ei söönud, siis sõi liiga palju, jälle ei maganud, jälle karjus. Ma ei jõudnud tihtipeale mitte midagi kodus tehtud. Kes meiega rohkem suhtlevad, teavad, mis ma tunnen. Kui ma ütlen, et mul oli täielik deemonbeebi, siis ausalt, ma ei suurusta. See oligi nii. Nüüd kus ta on juba suurem, omal jalal, isegi veidi jutustab, on palju aktiivsem – on kõik palju toredam. Beebi väga kallistustest ei hooli – või no hoolib, aga ta ei oska sellele vastata. Nüüd M tuleb ja paneb käed ümber mu kaela ja kallistab mind. Või tuleb vahepeal niisama mängimise ajal ja paneb oma pea mulle sülle ja vaatab lihtsalt mind ja naeratab. Ja kui ta praegu rinda sööb, siis iga kord kui ta lõpetab, ütleb ilusti aitäh ja naeratab. See on imeline. Ma loodan, et see jube aasta läheb meil ruttu meelest ja edasipidi on kõik palju palju parem. Ma loodan, et mu tervis suudab piisavalt taastuda, et ka mina saaksin olla aktiivne ja energiline noor ema, nagu ma olema peaksin.

Hetkel ma tunnen, nagu ma oleks läbipõlenud 40+ naine. Ma ei imesta, kui mul on peas juba esimesed hallid karvad, kindlasti ka mõned kortsud juures. Mul on vaja puhkepäeva, mis ei terenda hetkel kahjuks kusagilt…

Aga, hoidke pöidlaid, et ka mina varsti jälle korraga kauem, kui 3-4 tundi järjest magada saaksin 🙂

Advertisements

One thought on “Ma lagunen

  1. Oi, kurb kuulda ja lugeda. Jõudu ja jaksu. Samas ma imetlen, et Sina ja Su perekond olete ikkagi vaatamata kõigele hakkama saanud.
    Kui saladus pole, siis kuidas te siiamaani vastu olete pidanud ja millest energiat ammutanud? Kuidas see kõik teie suhtele mõjunud on?
    Ja kolmas küsimus – kas oled ise kokku puutunud ka sünnitusjärgse stressiga?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s