Ja saime koju – jälle :)

Kuigi ega me päris terved veel ei ole, või no Mammu pole. Minul pole aega haige olla praegu. Hommikul kui me esimest korda ärkasime, siis ei tundunud küll seis eriti lootustandev. Laps oli viril, süüa ei tahtnud, midagi teha ei tahtnud, kuidagi olla ei tahtnud. Saime umbes tunnike üleval olla, kui oli selge, et egas midagi, tiss suhu ja magama tagasi. Õnneks ta jäi ka, sain ise ka veidi puhata. Kui uuesti ärkasime, tuli kohe arst. Või ärkasimegi me selle peale, et ta tuli, ma ei mäletagi. Igatahes ütles, et saame koju, meil on tagumine aeg sealt minema minna, et jumala eest midagi uuesti sealt endale külge ei korja. Sest kuigi tingimused ja tervisenõuded on seal üsna karmid, siis bakterid on kahjuks karmimad. Ei ole midagi teha. Mammu tundus ka kohe rõõmsam, mängis ilusti ise ja sõi isegi haigla putru. Ma siis hakkasin vaikselt asju kokku pakkima. Küll on tore pakkida, kui sihtkohaks on kodu!   Ma üritasin ka veidi süüa enne tulekut, keemiat täis võileib oli ainus, mis alla läks. Ega see vorst küll päris vorst ei olnud, mis seal leiva peale kuidagi viltu visatud oli. Kohv maitses nagu nafta, isegi pärast seda, kui ma sinna 4 pakki suhkrut olin sisse seganud. Küll oli tore sealt minema minna. Jälle.

Mammu jäi autos magama ja mõtlesin, et käin ruttu poest läbi. Teda ma kaasa võtta niikuinii ei tahaks ja arst soovitas ka, et vältida rahvarohkeid kohti ja poes käia pigem sellisel kellaajal, kui väga palju rahvast ei ole. Koju jõudes ta veel ikka magas, tõstsin ta turvahälliga teise tuppa, tegin kõik aknad lahti ja tuulutasin tube. Siis pakkisin asjad lahti, söögikraam külma, suur hunnik riideid pessu, jõudsin isegi ise pesta. Siis tegin endale riisi ja kala soojaks. Ladusin veel hullult palju igasugu rohelist kraami sinna otsa ja hakkasin sööma ning avastasin, et riis on külm… Geniaalne. Ladusin selle rohelise kraami ettevaatlikult ühte kaussi tagasi ja lasin oma toidu ikka soojaks ka. Siis ärkas Mammu. Ja sinna mu söömise plaan jäigi.

Tema ikka söönud ei ole. Enamus ajast on ta minu otsas elanud. Kuna tal on hääl ära ja tundus, et mitte eriti hea olla, andsin talle veidi ibustari siirupit ja määrsin rinna ja tallaalused Hustageli kreemiga kokku. Kuna ilm tundus mõnus, siis mõtlesin, et värske õhk teeb ehk head, panin lapse soojalt soojalt riidesse ning läksime jalutama.

Värske õhu plaan sinna jäigi, kui õue jõudsime, oli näha, kuidas eemal midagi tossab. Ja no kohe nii, et selline tunne jäi, et kusagil on pommi õhitud. Egas midagi, delfi lahti ja sain kohe targemaks. Eemal põles autoremonditöökoda. Kuigi kõndisime küll vastassuunda, siis suits levis üle Lasnamäe. Keerasin alla Pirita ja Maarjamäe poole ning kui ma sealt suurest mäest alla olin jõudnud, nägin, et toss on kõik sinna jõudnud. Pressisin end poolhingetuna sealt mäest uuesti üles. PS – mägi oli jääs! ja kõndisin veel eemale. Kokku jalutasime 6 kilomeetrit. Üks kilomeetrike iga haiglas veedetud tubase päeva eest. Jalutada oli väga mõnus, oleks vaid selliseid ilusaid ilmasid rohkem, käiks kohe iga päev. Tundsin sellest kohe lausa puudust.

Koju jõudes oli kahjuks samamoodi edasi, kui enne õue minekut. Elas ainult mu otsas, kuni viimaks magama jäi ja ma tema voodisse ümber sain tõsta. Ja nüüd ma lihtsalt vedelen. Ja puhkan. Tahaks ühte vaba päeva. Oi kuidas tahaks.

Advertisements

2 thoughts on “Ja saime koju – jälle :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s