Viirus

Tere lõunast. Resideerume hetkel Merimetsa Nakkuskliiniku 4. korrusel palat nr 12-s 🙂

Mitte, et see nüüd kuidagi positiivne uudis oleks, aga parem ikka olla arstide silme all, kui kodus poolsurnud. Haiglasse tulime eelkõige ikka lapse pärast, aga kuna ma pidevalt tema eest ja tagantotsast tulevaid õndsaid kingitusi koristan, siis ei ole aidanud ükski kätepesu, ka minul keerab vaikselt kõhus ja süda läigib.

Alustame siis nädala algusest. Esmaspäeval käisime Marieliga taas lastepolikliiniku taastusravi osakonnas ujumas. Ning ma kahtlustan, et sealt me selle pahalase omale saimegi. Vees levivad kõiksugu kõhuviirused jube kiiresti ning kuna tittede pärast on basseini klooritase miinimumini viidud, siis ei ole seal ka suurt midagi, mis neid pahalasi ära tapaks. Esmaspäeval nagu polnudki suurt midagi aru saada, et lapsel kusagilt vaevaks.

Teisipäeval lasi ta hommikul tavapärase ühe korra nr 2 laadungit lausa kolm korda. Arvasin siis, et ehk lihtsalt midagi valesti söönud. Kuid lõuna paiku hakkas ta ka erakordselt palju toitu tagasi välja ajama. Ehk siis lippas nii eest kui tagantotsast. Õhtuks oli asi juba päris jube. Laps nuttis ning oli aru saada, et ega tal just hea olla ei ole. Kuid kuna ta sõi ja jõi ilusti, siis läksime magama ära.

Kolmapäeval algas hommik meile juba 4 läbi kopikatega. Ning seda Marieli tagumiku puristamise peale. Mul oli eile veel koolipäev ning Andres jäi lapsega koju. Eile terve päev laps ainult nuttis. Ma sain vist heal juhul tunnikese ainult koolis olla, kui Andres mind koju tagasi kutsus. Laps nutab, kakab, nutab ja kakab. Ei saanud isegi magama jääda. Helistasin siis enne koolist koju sõitma hakkamist veel perearstikeskusesse, et mis teha ning nende soovitus oligi tulla nakkuskliinikusse ja laps ette näidata. Nii pisikestel ei ole vedelikukaotus naljaasi. Piisab vaid tunnist-paarist kui olukord võib juba väga hull olla.

Koju jõudes andsin lapsele rinda ja kussutasin ta viimaks magama. Lasin tal rahus magada, kuid kui ta ärgates ikka nuttis ja essus segamini, siis pidasin targemaks asjad kokku panna ning haiglasse sõita. Ja õigesti tegime.
Kohale jõudes öeldi kohe, et jäetakse haiglasse. Laps on mul niigi kärbeskaalus, kogu see vedelikukaotus ei mõju talle teps mitte hästi.
Imekombel ta sööb ja joob normaalselt, isegi väga hästi. Aga kõik tuleb kohe kahjuks välja lihtsalt.

Eile siis jõudsime veidi neli läbi haiglasse ning kui kuulsin, et peamegi sisse jääma, tahtsin kodust enne läbi käia. Andres läks siis lapsega palatisse ning mulle anti tund aega, et kodus ja poes ära käia. Selline sekundite mäng oli. Jõuda tipptunni ajal lasnamäele ja tagasi, panna kodus kott kõige vajalikuga kokku ning poest veel mähkmeid ja söögikraami muretseda. Kuna jõudsime õhtul, siis meie haigla poolt enam süüa ei saanud. Kuid vastuvõtust öeldi, et ega see väga süüa kõlbagi, et tooks parem kõrval Selverist endale midagi meelepärasemat.

Jõudsin minutipealt tunni ajaga käidud ning kuna enne last ei puututud, siis minu saabudes hakkas tema piinamine peale. Ehk oli vaja saada kätte vereproovid, kakaproov ning paigaldada kanüül. Tal on veenid jube peenikesed ning halvasti näha ning kanüül sai pandud viimaks kolmanda korraga parema käe randme siseküljele. Oi kuidas ta nuttis seal laua peal. Olin peaaegu pikali seal koos temaga. Aga see oli aja ära teha, ei ole midagi nutta. Kui tilguti oli 10 minutit olnud, jäi laps mul süles magama. Õnneks magaski enamus ajast, mil tilk tilkus. Hea oli, sest muidu ta üritas seda voolikut pidevalt ära tõmmata ning sellist traageldist paigal hoida – ilmvõimatu!

Andres läks ka siis ära, kui Mammu magama jäi. Kui ta ärkas, oli ta veel nutune, aga näha oli, et tunneb end siiski paremini. Ööunne jäi tema kell 22 ning mina kell 1. Hommikul avastasin, et olin ta siiski enda kõrvale mingi hetk võtnud. Sõi öösel 2 korda ning tõusime kell 5.30.

Kui ta poleks tänase päeva jooksul juba SEITSE korda kakanud ja korra oksendanud, oleks ehk täna isegi koju saanud, aga loodame homse peale. Erinevalt eilsest, on täna minu vana laps tagasi. Rõõmus ja roosa, ja kui tagantotsast pidevalt midagi ei tuleks, siis ei ütleks üldse, et haige lapse moodi. Kilkab ja naerab ning kakerdab mööda palatit ringi, isegi mängib ilusti praegu omaette voodis mänguasjadega. Ma ei peagi teda süles kiigutama!
Kuid selle 7 korra tõttu, sai ta ka juba ühe 250 ml tilka. Kuna ta otsustas vaid tunnikese magada, pidin ülejäänud tunni teda kinni hoidma ning see oli põrgu. Ma oleks selle tilguti peaaegu ise ära võtnud juba. Laps oli väsinud, näljane, pahane ja ta pidi olema paigal. Kõige hullem kombinatsioon üldse. Vähemalt minu jaoks.

Arst käis ka juba siin. Ütles kohe, et kui ise ei näeks, et kõnnib, arvaks, et laps on poole aastane. Kuid kohe näha, et nii vaimse kui füüsilise arengu poolest igati tip-top. Andres saatis meile samal ajal kotiga asju ülesse. Teda ennast ei lastud tuua, siis tõi mingi tädike. Sain ka veidi süüa ja juua ning Mariel sai mänguasju. Mammu kohe läks kotti kolama, võttis oma nuku lutipudeli ja ütles ilusti aitäh, siis läks tõi nuku ja andis nukule süüa, pani pudeli ilusti nuku suu juurde. Uskumatu, et ta sellised asjad on juba ära õppinud.

Hiljem käis veel korra arst, ütles, et proovid ei näidanud ei rota ega noroviirust, aga rääkis midagi sapoviirusest. Eks nad ühed samad infektsioonid ole kõik. Ravivad nii ehk naa kõike tilgutiga.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, et üllataval kombel, mul ei olegi veel koduigatsust. Ma pole pärast sünnitust üheski haiglas käinud ega olnud, elus olen enda mäletamist järgi üldse vaid korra pidanud haiglas viibima. Ja ütlen ausalt, siin praegu, ei ole üldse haigla tunnet. Ma ei tea, kas siin mängib rolli see, et me elasime ühikas, ning sisustus ja kujundus on üsna üks ühele selle toaga, või et aeg on lihtsalt nii palju edasi läinud. Me oleme lapsega omaette toas, meil on eraldi wc ja vannituba. Minul on voodi, lapsel on voodi, siin on laud ja kaks tooli ning kaks kappi. Ka kruus ja klaas ja rätikud on olemas. Koridoris on külmkapp, veekeedukann ja mikrouun. Hea, et ma taipasin eile poest mõned 3/1 kohvid kaasa haarata. Andres saatis hommikul mulle paki teed ka üles. Ma päris ei võrdleks seda kohta hotelliga (see siin on kõvasti odavam – 2,50 voodipäev), aga oma mugavuste poolest ta eriti enamus väikehotellidele/hostelitele alla ei jää.

Ehk kui me poleks siin haiguse tõttu, võiks öelda täitsa, et oleme hotellis puhkamas.
Samuti on kõik arstid ja õed väga toredad ja vastutulelikud. Koristajad küll tulid siis tuppa, kui laps magas. Aga nad toimetasid minutiga ja hiirvaikselt ning ei häirinud tema und mitte kuidagi.

Ma tean väga hästi, et väga paljud inimesed on haiglas, võitlevad oma elu eest ning see on nende jaoks kõike muud kui väike puhkus, kuid ma üritan leida hetkel meie olukorras midagi positiivset, sest muidu ma oleks ammu masenduses ja ära mandunud.

Ehk siis jah. Meil on toas ilus oranž ruloo ja hea vaade.

Advertisements

6 thoughts on “Viirus

  1. Saadan teile sinna tervisi! Kui terved olete, siis saate juba külla ka tulla 😛

  2. Seda kanüüli osa oli nii kahju lugeda 😦 Aga nii hea, et Mariel end paremini tunneb, loodan, et saate varati koju!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s