Miks on nii vähe aega?

Sest meil on internet! Internet on needus! Kell saab kohe 12 ja ma istun internetis! Ma ei ütle arvuti, sest asi ei ole arvutis. Mul oli põhikooli ajal arvuti vanavanemate juures kodus olemas. Aga mul ei olnud interneti. Mul oli arvutis muusikat, ma kirjutasin sinna, laadisin pilte ja see arvuti lihtsalt oli. Ja ma olin palju produktiivsem. Selle asemel, et internetis passida, ma panin muusika mängima ja tantsisin toas või tegin trenni. Või kuulasin muusikat raadiost ja tegin trenni. (PS: Aitäh Sky Radio – mu vene keele oskus pärineb kõik sealt!). Üleüldse ma jõudsin palju rohkem teha. Ma olin pikad päevad koolis, siis läksin teise linna ja olin tundide viisi muusikakoolis. Jõudsin koju 8-9 ajal ja ma jõudsin veel õppida, trenni teha, telekat vaadata, sõpradega suhelda, käsitööd teha, küpsetada, oma kassiga mängida ja see nimekiri on lõputu.

Sattusin hiljuti lugema pahaste lapsevanemate kirjutisi, kuidas lastel on liiga suur koormus, kuidas nad siis peaksidki jõudma trennis või mõnes muus huviringis käia. Pole ime, et lapsed paksud on. Minu 12 aastat kooliteed on seljataga. Meil oli iga päev koduseid ülesandeid, tunnikontrolle, kontrolltöid, uurimustöid. Ja me otsisime materjale raamatukogus, raamatutest. Me kirjutasime käsitsi Ja me käisime trennis ja muusikakoolis ja sõpradega väljas ja tegelesime oma huvidega. Ja me jõudsime. Sest me kasutasime oma aega produktiivselt.

Ma tean ja tunnistan endale, et mul on sõltuvus. Olla internetis. Olla kursis, mis pildi keegi kuhugi pani, kes on jälle rase, kes tülis, oo näed, laulev kassipoeg ja mida iganes veel. Aga iga päevaga saan ma üha rohkem aru, et mul ei ole seda tarvis. Mul on vaja kirjutada oma lõputööd, tegeleda oma lapsega, võimaluse korral hobiga, end liigutada, head süüa teha, kodu korras hoida. ELADA. Ja elada reaalsuses, mitte virtuaalmaailmas. Elada, nagu ma kunagi elasin.

Interneti sain enda arvutisse alles Pärnusse kolides ja gümnaasiumi minnes. Ja uskuge või mitte, ma kasutasin seda enamjaolt koolitöödeks. Muidugi suhtlesin teistega ka suhtlusportaalides, kuid me saime ka päriselt kokku. Ja käisimegi väljas, kohvikus, trennis, uisutamas. Kus iganes. Ja said kooliasjad tehtud, trennid tehtud ja sõpradega suheldud ka. Sai normaalsel ajal magama minna. Sai elada.

Oma esimese sülearvuti sain endale gümnaasiumi lõpetamise puhul, et umbes 3-4 aastat tagasi. Ja sealt see kõik algas. Kõik läks allamäge. Ma ei käinud enam trennis, ei tegelenud oma hobidega, kooliasjadega. Ma läksin PAKSUKS. Sest ma ainult istusin oma perset laiaks ja passisin internetis.

Ja ma teen seda jälle. Ja kui ma ei istu arvutis, vahin ma telefonis netis ringi. Miks ometi? Kuidas sellest haigusest lahti saaks?

Advertisements

9 thoughts on “Miks on nii vähe aega?

  1. Mul sama seis. Õnneks 1,5-aastase kõrvalt jõuab arvutisse vähem ja nii ma veedan oma õhtud internetis kui samal ajal võiks näiteks suurt seinakappi koristada või lõputööd teha!

  2. Mul on just draftis postitus sellest, kuidas lapsed vinguvad, et nad midagi teha ei jõua ja kooli on paha-vastik-nõme. Kokkuvõtvalt arvan, et kui need vinguvad lapsukesed tõstaks nina arvutist/telefonist/tahvlist välja (õppimise ajal näiteks), siis sujuks asjad poole kiiremini. Tean ise, millest räägin. Teen hetkel nt muusika konspekti (muidugi teen, kui tegelikult närin küpsist ja loen, mis blogimaailmas uut on). Ilmselt lõpetan paari tunni pärast 😀 Kui ma aga oleks omale vajalikud asjad välja printinud ja siis hakanud seda konsüekti tegema, oleks ilmselt juba peaaegu valmis 😀 Tavaliselt kasutangi seda varianti, et lasen kiirelt ülesanded välja, lükkan arvuti kinni, telefoni viin teise tuppa, istun laua taha ja KIRJUTAN! Olgugi, et võiks ju oma e-ained virtuaalkonspekti teha. Töötab, asjad saavad megakiirelt valmis ja jääb aega veel mõelda, kas ma olen vanaduses targemaks läinud või on kool kergem 😀

    • Mulle tegelikult üldse ei meeldi see, et kool on interneti kolinud ja enamus asjad on kõik vaja arvutis teha. Tänu sellele ma eriti ei mäletagi, kuidas käsitsi kirjutada. On ära kadunud see OMA tunne, et oma vihik ja ise kirjutatud ja tehtud ja nii jäi kuidagi palju paremini meelde ka. Minul see arvutis õppimine eriti ei toimi, sest ükskõik kui väga ma ka üritaks, ma leian endale ikka sada muud asja, mida õppimise ajal teha. Vanasti seda muret ei olnud ja siis saidki kõik asjad palju kiiremini valmis ja aega jäi palju rohkem üle muudeks asjadeks. Tahaks veidi internetist loobuda, aga samas ei taha sotsiaalne ebard ka olla. Kahjuks enamus suhtlusest tänapäeval on siiski arvutis :/

      • Mul (kahjuks) ongi ümbes 90% õppimisest arvutis, e-õppes muudmoodi ei saa. Õnneks saab ise enda jaoks palju kirjutada ja kohapeal tundides ka kirjutame ohtralt. Ajaloo/muusika õpetaja nt võtab vastu ainult käsikirjas tehtud referaate 😀 Ja koolis mulle meeldibki just sp käia, et ma saan reaalsete inimestega reaalselt näost näkku rääkida. Ma näen nende emotsioone, nägusid, olekut… Asju, mis minu jaoks suhtlemisel on üliolulised, sest ma saan aru, kas inimene on hetkel rõõmus, kurb, vihane vms. Netis on see väga raske.

  3. Ma olen ka täielik sõltlane. Aga mõtlesin proovida alustuseks nii, et pühapäevad on neti vabad. Arvuti kinni, telefonis nett välja. Ehk mõjub positiivselt ja tahan ka edaspidi vähem nutiseadmetes olla. Näiteks kui mul telefon paranduses oli, siis esimesed 2h oli päris hirmutav, et appi ma ei saagi fb minna 😀 Aga õhtuks olin päris happy, et polegi vaja kuskil koguaeg midagi jälgida 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s