Kodukülastus

Nii, kuna nüüd on see suur arusaamatus lahenduse leidnud, siis jagan seda lugu ka teistega, et teaksite sellise võimalusega arvestada. Õnneks või kahjuks elame me esimesel korrusel ja paneelmajas, ehk seinad on nagu paberist ja kuna sissekäik on meie elutoa akna all, siis tihti näen aknast piilumas võõraid pilke. Uudishimu ju tapab! Ja vähe sellest, et inimesed mulle siis tuppa passivad, tuleb välja, et nad lausa kuulavad ka mida ja kuidas ma ütlen või teen või kuidas oma lapsega räägin/riidlen/mängin. Igatahes, tuleb välja, et meil leidub siin majas keegi ülihoolitsev naaber, kes selle peale, kui ma Mammule veidi kõvema häälega käratasin, et jumala eest, ei tohi juhtmeid närida, helistas lastekaitsesse, et lapse peale karjutakse, tõenäoliselt pekstakse ka veel. Ja nii mul oligi reede hommikul ukse taga lastekaitsetöötaja. See oli nii šokeeriv, et ma ei saanud kohe arugi, mis toimub. Me just olime lapsega ärganud, ma olin ise veel pidžaaamas, õnneks kodu oli korras. Helistas ta siis alt mulle korterisse, et tema on lastekaitsetöötaja ja naaber on esitanud kaebuse, et lapsega karjutakse ja tõenäoliselt pekstakse ka, sest laps nutab tihti. HAALOOOOO, TAL TULEVAD HAMBAD, või on tal uni, või kõht tühi, või ta on niisama nutune! Ilmselgelt ei ole helistajal endil lapsi või ta on nii vana rõve päss – jah sina kallis ühistumutt! et ta lihtsalt ei mäleta, mis beebiiga tähendab. Lasin ta siis sisse, tundsin ta veel ära ka, sest ma olin rasedana tema juures linnavalitsuses praktikal. Eriti tore eks. Ise õpin sotsiaaltööd ja võimalik, et plaanin edasi minna õppima lastekaitset ja siis on mul endal ametnik ukse taga. Aga rääkisin ära nii nagu asi on, et võimalik, et tõstsin ja veidi häält, aga keegi ei röögi lapse peale või peksa teda või mida iganes veel. Eks ta nägi ära, et laps rõõmus ja roosa ja igati terve, hoidis mul püksisäärest kinni ja muudkui lehvitas tädile. Kuna koridorist paistab ka kohe elutuba, mis on otsast lõpuni lapse mänguasju täis, siis ilmselgelt ei ela ta ka puuduses. Meie põrandaid ei kata fekaalid ja okse, nagu mõnes muus ilusas kodus, kus lapsed koerte kombel kasvasid, aga huvitav, et siis keegi kuhugile helistada ei mõistnud… See selleks. Kuna ma olin ka veel üsna unine ja veelkord, šokis, siis ma avastasin alles hiljem, et ma olin saanud mingisuguse kutse, et pean linnavalitsusse ka kohale minema. Kohusetundlikult ronisin siis täna koos lapsega sinna ja ametnik vaatas mind väga üllatunult, et miks ma tulin, et see oli ju suur arusaamatus, et asi on korras. Et ta andis mulle paberi ainult selleks, et tema andmed seal kirjas, et ma teaks, kes meil üldse kodus käis. Vähemalt mul endal nüüd süda rahul, et mind ei peetagi lapsepeksjaks, vähemalt mitte lastekaitsetöötaja poolt 🙂

Ta vabandas, et nad peavad kontrollima igat kõnet, mis tehakse ning kuna meie naabermajadeks on munitsipaalmajad, mis pidid otsast lõpuni narkomaane täis olema, siis parem karta kui kahetseda. Ja kusjuures, mis kõige huvitavam, ta ütles, et see pole ka esimene käik siia majja, kellegi murettundva naabri kõne tõttu. Näiteks elavad siin kusagil 5 ja 3 aastased vene vennad, kellest siis üks politseid mängides APPI APPI karjus, mille peale muretsev naaber kohe lastekaitsesse helistas, et tulge ruttu, lapsi pekstakse, lapsed karjuvad appi.

Tänu sellistele kõnedele, ei jõuagi lastekaitse sinna, kus neid tegelikult tarvis läheb.

Nii et kallis naaber, kes iganes sa oled. Mu laps on igati turvalises kodus. Teda ei peksta, ma tõstan aeg ajalt häält, sest kuidagi peab lapsest üle olema ,teda keelama, teda suunama, kätega ju kallale ei lähe. Anna andeks, mul ongi lihtsalt kõva hääl. Mammul on ka. Kordamööda karjume siin vahepeal. Aga kuna sa ei tea, mis meil toas sees toimub, siis tegele palun oma asjadega. Kui sa väga mures oled, tule ise ukse taga ja veendu, et kõik korras on. Ma ausalt tahaks näha ühtegi ema, kes pole endast välja läinud ja lapse peale häält tõstnud. Kindlasti on ka suur hunnik neid, kes lapsi ka tutistavad või laksu annavad. Mina seda ei tee. Kuid vaevalt neil lastekaitse ukse taga käib.

Mul on kange soov sellele naabrile endale laksu anda kogu selle jama, ehmatuse ja häbistamise eest 🙂

Nii et olge ettevaatlikud, tänapäeval ei või lapsega enam riielda ka. Ja kui laps nutab, siis kindlasti saab peksa 🙂

Ma oleks pidanud ülemistele naabritele terve sotsiaalosakonna brigaadi siis ammu kohale kutsuma …, rasedana korraks mõtlesin ka selle peale, aga nüüd, kui mul endal väike pudin kodus, saan ma väga hästi sellest ülemisest emast aru.

Segane lugu, ilmselgelt ma pole ise veel päris hästi aru saanud, mis kõik üldse juhtus.

Advertisements

10 thoughts on “Kodukülastus

  1. Tore, et kõik lahenes. Ma vist käiksin kõik uksed läbi ja paluks järgmine kord isiklikult pöörduda, kui miski muret valmistab 😀

    • Ma loodan, et tulevikus saan sellele juba naeruga mõelda. Praegu on küll väga kahju, et inimesed aru ei saa, mis kujutab endast elu väikse lapsega ja iga nutt kohe lapse peksmist tähendab.

  2. MISASJA??? Uskumatu, mis inimesed meie ümber elavad…. Aga vähemalt on hea, et lastekaitsetöötaja mõistis, et kõik korras, mitte ei hakanud naabri õigust taga ajama ja sind süüdistama. Siiski, kohutav kogemus.

  3. Uskumatu tõesti, ma võin ainult ette kujutada, kui väga selline asi ikka ära ehmataks, kui ükspäev lastekaitse uksetaga

  4. Pingback: Kas mures naabrid või tahtlik kius? | Mia-Loviise

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s