Mu kümne kuune kärbeskaalus ninjamagaja

Käisin täna  jälle Marieliga arstil. Kaaluti-mõõdeti, küsiti, mis teha oskab. Tavapärane kontroll. On ta siis praegu 71 cm pikk ja kaalub 7.56 kg. Peaümbermõõt 43 cm. Hambaid ikka 8. Kohutavalt aktiivne traageldis. Jalutab juba iseseisvalt nii mõnedki sammud. Kui saab sõrmest kinni hoida, siis lausa jookseks. Ta sööb ka püstijalu ja ringi tuiates. Pole ime, et ta nii vähe kaalub, kui ta juba söömise ajal selle kõik juba ära jõuab kulutada. Pluss ta on nagu linnuke. Kõik mis sööb, tuleb kohe tagant otsast välja. Praegu veel uurima ei hakatud, aga 3. märts läheme tagasi ning kui ta siis ka seal oma kaalupiiri kõige alumise joone peal on, siis hakatakse vaatama, et milles asi. Muidu vereproovid olid korras ja laps ise aktiivne. Kohutavalt aktiivne. Oleks ta siis loid ja kuidagi maha jäänud, siis peaks rohkem muretsema, aga praegu veel õnneks kõik korras. Ma ei tea, minu jaoks on ta küll juba päris raske. Mis siis teised veel tegema peavad, kellel lapsed üle kümne kilo kaaluvad. Raskeks läheb. Aga igatahes, perearst soovitas last konkreetselt nuumama hakata. Ma ei oskagi midagi selle kohta arvata. No näiteks, et ei tee putru vee ja piimaga pooleks vaid ainult täispiimaga ja võiga ja puuviljadega. Ja jogurtid ja kohupiimakreemid ja ma üldse ei imesta, kui varsti vahukoort ka anda soovitatakse. Ma ei saa aru. Ta ju sööb mul, eriti tahaks neid asju, mida meie sööme. Ei tea, miks ta nii peenike tibi tahab olla. Isasse vist. Andres on ka viimased 15 aastat samas kaalus olnud. Vahetaks iga kell enda seedimise lapse oma vastu. Vähem kui kahe kuu pärast on ta juba aastane. Ja kaalub ta samapalju, kui paljud teised grupis olnud lapsed 3-4 kuu vanuselt. Sünnikaalud on ka iga aastaga lastel muudkui tõusnud ning kui esimestel eluaastatel aetakse taga iga juurdevõetud grammi, siis varsti on see probleem vastupidine. Nii paljud lapsed ja ka täiskasvanud on ülerasvunud. Mitte ainult USA probleem, vaid ka meil Eestis. Meil on siin naabruses üks selline 8-10 aastane vene poiss, olen teda nii ta ema kui vanaemaga näinud. Ja iga kord kui ma seda last näen, ta sööb! Kommi, krõpsu, šokolaadi. Ükskord bussijaamas tal sai krõpsupakk tühjaks ja ema võttis kotist kohe järgmise maiuse. No ma ei tea. See ka normaalne ei ole. Söö lapseke, söö. See poiss ei kõndinud, vaid veeres ringi nagu kakuke juba. Kusagilt peab see piir ju minema. Mis sest, et ta mul vähe kaalub. Ta sööb korralikult. Ma ei leia, et peaks teda nüüd nagu parti nuumama hakkama seetõttu. Voolik suhu ja jäätisekokteili keresse, et kõik teised ta kaalunumbriga rahul oleksid. Ehk mu jutu põhimõte on selles, et ma võin talle see paar ampsu jogurtit või kohupiimakreemi anda, kui ise söön ja ta juures uudistab, aga nüüd meelega mingisuguseid numbrilisi koguseid ma talle küll sisse pressima ei hakka. Kui tahab süüa, sööb palju sööb, kui ei taha, mina peale ka ei pressi ega sunni. Kujutan ette, kuidas see võib toidu lõpuks üldse väga vastumeelseks muuta ning siis ta ei söögi mul enam varsti midagi, kui muudkui peale suruda. Või siis sööb liiga palju. Ma ei taha, et tema suhe toiduga oleks sama väärastunud ja ebainimlik, nagu minul. Niigi on see kaaluteema meie pere kõikidel naistel üks liiga suur elu osa. Ei ole tarvis nüüd alla aastast last ka sinna keerisesse tõmmata. Las ta ometi olgu.

Aga siin minu ninjamagaja. Normaalselt teki all magamine on niiiiiiiiii ülehinnatud!

 PicMonkey Collage

Advertisements

8 thoughts on “Mu kümne kuune kärbeskaalus ninjamagaja

  1. Mina teen Saarale ka putru vee ja piimaga pooleks. Enamasti proovime täispiima osta aga iga kord ei ole saada, kõik on ära ostetud. Vahel panen võid, vahel kookosrasva, vahel mett, vahel moosi. Ja noh, kohupiimakreemi ma talle enne esimest sünnipäeva küll ei andnud. Need on nii magusad ja ise kunagi ei osta aga ema vahel toob. Pigem annan kreeka jogurtit – vahel panen moosi juurde aga sobib niisama ka.
    Ma tundsin, et arstid inisesid minu kallal ka, et laps nii vähe juurde võtab aga ta sündis ju pea viie kilosena ja pikkust viskab siiamaani hästi. Pooleteisena kaalub kuskil 11 kilo, nüüd võib olla juba 12 ja minu arvates on ta täiesti normaalne.
    Aga magamisest. Saara tõmbab endale õhtuti ise teki peale ja jääb magama 😀 Kuigi öösel sahkerdab ta selle maha aga progress siiski.

    • Oi ma ootan seda õnnist aega, kus ta ise magama jääb. Praegu jääb ainult tsirkust tehes magama. Teeskleb, et juba magab, siis hakkab naerma ja möllab edasi, siis paneb jälle pea padjale ja nagu magaks, aga ei, vaja jälle ringi tuuseldada. Lõpuks vajub täiesti lampi ära, kui me juba alla oleme andnud 😀

      • No niimoodi meil alguses käiski, alles nüüd on hakanud tasapisi ise rahunema. Tund aega enne magamaminekut lülitame ekraanid välja ja suured tuled paneme kustu, jäävad väikesed kohtvalguslambid. Teeme õhtused toimetused ja ta saab aru, et voodi on magamiseks ja nii ta on hakanud ise jääma. Vahel küll hommikul avastan, et on kuidagi meie voodis jälle aga aina paremaks läheb 🙂

  2. Lenna kaalub ka alles seitse millegagi (ma täpselt ei mäleta, aga kaheksat veel viimati välja ei andnud), vere- ja uriiniproovid olid samuti täiesti korras. Igakord ikka imestatakse, et nii vähe kaalub.. 13’ndal jälle arst, eks näha ole, kas meile ka kohupiima soovitatakse 😀

  3. Palun mulle ka üks kärbeskaallane! Mul oli Ergoga ju hoopis vastupidine häda, kaalu ja pikkust muudkui tuli ja tuli ja tuli 😀 Alles nüüd, pea kolmesena on ta lõpuks vist otsustanud mõlema kogumisele väikese pausi teha. Ja no suuremas kaalus lapsega on üldse asi veider. Ühest küljest peaks nagu vähem süüa andma, sest kaalu tuleb liiga palju, aga samas kui vähem anda, siis jääb laps nälga. Ühel hetkel ma lihtsalt hakkasin kõike vabalt võtma ja otsustasin, et tulgu mis tuleb. Laps sööb just nii palju, kui ise tahab ja mina saan tema valikut suunata vaid selle abil, mida ma taldrikule panen 🙂

  4. Hanna oli (on) mul ka samasugune kergkaallane. Kaalus peaaegu aasta aega sama palju. Keegi probleemi ei näinud, vereproovid olid korras (va see üks kord, kui raud oli kõvasti üle normi), laps ise ka rõõmus. Senimaani on ta mul vähese söömaga ja kaalub kõvasti vähem kui eakaaslased. Ma usun, et muretsemiseks pole põhjust 🙂 Kaljugi kaalub varsti sama palju, kui Hanna 😀
    Aa, ja Kalju hakkas nüüd mõned päevad tagasi täiesti lampi ise uinuma 😀 Ma teadsin sügaval sisimas, et see kord juhtub, seepärast ei võtnud mingit unekooli ka ette kunagi 😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s