Alla 2 aastased ei jonni? Yea right

Mul on siin mingi eriline eksemplar vist kodus, sest minu 10. kuu vanune laps küll jonnib. Kõige tavalisem põhjus selleks on see, et ta ei saa midagi, mida tema tahab. Näiteks täna sõin ma küpsist ja ta oli murdosa sekundiga muidugi platsil ja suu lahti nagu linnupojal, ja kuigi ma annan talle aeg-ajalt midagi meie toidust maitsta, siis küpsist nüüd küll mitte. Ja siis hakkas peale… Punnitas oma nuttu suurte pisaratega, viskas pikali maha ja lihtsalt karjus. Aeg ajalt piilus üles, et mis nägu ma teen ja äkki ma ikka annan talle nüüd selle küpsise. Ei andnud. Kisa valjenes. Ma oskasin selle peale ainult naerda ja tulin istusin oma küpsisega teise kohta. Ta muidugi ukerdas mulle järgi, viskas uuesti pikali ja karjus edasi. Ma oskasin ainult mõelda, et mis mõttes. Kust selline käitumine tuleb? Meie ju ei viska Andresega end kodus pikali ja ei karju, kui me ei saa midagi, mida me tahame. Pole ta ka mujal sellist olukorda näinud. Väga arusaamatu. Aga ma otsustasin seda ignoreerida. Viskasin küpsise nurka, panin youtubest Für Elise mängima, haarasin lapse sülle ja hakkasime tantsima. Kohe oli nägu naerul. Ehk ilmselgelt ei olnud tal kusagil valus, halb, paha. Helluse puudus ka mitte, sest ma olen temaga kogu aeg koos, ta on rinnalaps ja me saame piisavalt kudrutada.

Ja vahepeal ta siis lihtsalt käib ja kisabki, näiteks praegu, kuna ta ei ulata söögitooli rihma närima. Siis hakkab vihaselt punnitama ja kisama.

Ma ei julge niigi temaga enam väljas käia, nüüd veel eriti. Alles hiljuti istusime temaga kohvikus, andsin talle süüa, laud oli mänguasju täis, kõrval mängukaaslane ka ja tema hakkas karjuma. Või noh, jonnima. Sest tal ei olnud mitte midagi häda! Ja kui ma seda ka kõva häälega mainisin ja talle ütlesin, et mis sa virised, sul ei ole midagi viga, siis no te oleks pidanud ümberkaudsete inimeste pilke nägema. Nagu ma oleks kirvemõrvar. Üsna varsti ma korjasin asjad kokku ja läksin sealt minema. Suuresti selle pärast, et ma ei kannatanud enam ise seda kisa välja ning osalt ka selle pärast, et no mida kuradit te kõik vahite? Pole enne jonnivat last näinud? Ei, meil emadel ei ole mingeid supervõimeid. Kui nad ikka karjuda tahavad, nad teevad seda. Minu oma küll pelgalt peasilituse ja paari hea sõna peale seetõttu vait ei jää. Saage üle. Mina pean saama.

Advertisements

10 thoughts on “Alla 2 aastased ei jonni? Yea right

  1. Saara ka jonnib. Väljas olles pole nii väga tihti juhtunud ja enamus pahameeled väljenduvad kodus. Ma üritan olla kaastundlik ja temaga mitte pahandada vaid rahulikul toonil selgitada. Proovin tema tundeid peegeldada. Vahel muidugi libastun ka ja lähen närvi (eriti siis, kui mul uni on). Aga näiteks väljas olles ma proovin eriti rahulikult toimetada, sest muidu läheb hullemaks. Kui ma väljendan oma pahameelt, siis läheb laps rohkem endast välja. Ma tihti küsin ta käest, kas ta tahab seda või teist (ta oskab keelduda) ja olen märganud, et ta jonnib ikka väsimuse ajal. Seega, “sa oled vist väsinud, jah? ma teen veel selle asja ära ja siis lähme” kõlab mu suust avalikes kohtades tihti.
    Kui laps hakkabki avalikus kohas jonnima, siis pead lihtsalt lahkuma ja ise seejuures rahulikuks jääma. Teised inimesed vaatavad pigem seda, kuidas lapsevanem oma lapse käitumisega toime tuleb, mitte lapse enda käitumist.
    Me käisime just Karliga spas ja õhtusöögi ajal kuulsime, kuidas last distiplineeriti ähvardusega õuest vits tuua (laps ei teinud midagi sellist, mis sellist pahameelt peaks esile kutsuma). Kuidas sina sellisesse vanemasse suhtuksid?

    • No kuna ma häält ei tõstnud, temaga ei riielnud ega karjunud vaid lihtsalt ütlesingi, et sul ei ole ju miskit häda, siis ma ei tea küll, mis moodi ma endale sellega niivõrd palju tähelepanu sain tõmmata. Ja ma selgitasin ka talle, et tema sõi juba ära, nüüd emme sööb ja siis läheme. Teda vähe huvitas.. Ja avalikes kohtades teised pigem ootavad, et sa sealt ruttu selle karjuva lapsega minekut teed, vaevalt kedagi huvitab kuidas sina või laps sealjuures käitub. Vähemalt need, kellel endal lapsi ei ole ning end selliste olukordadega samastada ei oska.

  2. Tuttav tunne. Minu oma ka näitas juba enne aastaseks saamist iseloomu. Nüüd juba vähe mõistlikum. Jonnis lihtsalt varakult oma suured jonnid ära.. ma loodan.

  3. Eriline eksemplar oleks pigem see laps kes tõesti ka enne 2 eluaastat ei jonni. Ma ei saa aru üldse kuskohast selline arusaam tulnud on, sest mina olin seda sama kuulnud ja no minu oma jonnis ikka küll! Hakkas ka peale mõned kuud enne kui aastaseks sai ja kestis selle ajani kuni teisest eluaastast mõni kuu puudu jäi. See oli hullumaja mis kisa ta tegi ja kui kergelt ta fustreerus! Tagantjärgi pean selle jonniperioodi põhjuseks seda, et ta ei saanud meist üldse aru ja meie temast, rääkima õppimisega laabus kõik ja nüüd on ta äärmiselt tubli. Jonnib ikka vahel kuid enam mitte nii kaua ja ei tule ka see jorin nii kergelt.
    Sulle aga jaksu ja kannatliku närvi järgnevaks aastaks! 😀

  4. Me oskame ka jonnida. Mõnikord on see tüütu, mõnikord ahastav, aga enamus ajast lihtsalt nii naljakas… Tüdruk õpib oma tahtmist saama 😀

  5. Mulle tundub, et mu üheaastane ei jonni… veel.
    Pole ju ka ime, et laps jonnib või pahane on, kui näeb, et ema sööb midagi, ja lapsele ei anta. Eks meil ole ka muidugi sellist olukorda kodus, olen ka kohati päris usin kommi- ja küpsisesööja. Kui laps siis küsima tuleb, annan näiteks tükikese saia- või leivaviilust. Parem ikka kui küpsis.
    Vahel mõtlen, et lapse kindel söömisrežiim võiks ju mind ka ohjes hoida.. noh, et sööksime mõlemad kindlatel kellaaegadel ja söögikordade vahel mitte… aga ei ta hoia. Eks siis lapse söömisharjumused ka natuke saavad rikutud… aga ikkagi leian, et kui ma tema “nina all” küpsist söön, ja kui ta küsima tuleb, siis peaksin talle midagi andma.

    • Tal oli endal samal hetkel hirsimõngel peos, ehk me sõime koos, aga eri asju. Küpsist nähes ta viskas mõngli lihtsalt suure kaarega põrandale, ehk ei toimi kahjuks meie puhul see trikk, et annan talle ka midagi. Teistel on tema arvates alati midagi paremat 😀

  6. Aa, ok. Tjah, nii pole mul veel olnud. Saiatükk meeldib alati.
    Väljas söömas käies pole ka kisa olnud. Äkki mul on tõesti see mittejonniv eksemplar 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s