Hull põdeja

Ma isegi ei mäleta, kas ma enne rasedust ka selline olin – vist mitte – kuid nüüd lapsega peab iga tegevuse mitu sammu ette mõtlema. Vähemalt mina pean. Ja tahan. Sest ma tahan olla kindel, et mina olen omalt poolt teinud kõik selleks, et minu lapsel on võimalikult hea ja turvaline olla. Seetõttu ei lase mina tal kodus mängida näiteks kilekottide või värviliste reklaamlehtedega. Ei anna talle ka seda ühekordset rohelist lina kätte närida. Miks? Sest ta tõmbab sealt tükid lahti, paneb suhu ja edasi? See võib minna kurku, suure tõenäolisusega lähebki. Ja meil kummalgi ei ole tarvis seda šokki, et kas oleks võinud juhtuda või juhtubki mingi tõsine õnnetus. Seetõttu ma üritangi neid ennetada. Minu meelest täiesti loogiline. Osadele kõrvaltvaatajatele tundub see aga hullu põdemisena.

Samuti olen ma üritanud muuta meie kodu võimalikult lapsesõbralikuks ja turvaliseks. Näiteks on köögi sahtlitel ja kappidel lapselukud peal. Vahetasime veidi riiulite sisu, panime tema käeulatusse pigem plastikkausid ja kaaned, kui klaasist või metallist asjad ning tehnika. Kolisime ka kohvimasina kõrgemale, et tal ei õnnestuks juhtmest kinni haarata ning endale see aparatuur kaela tõmmata. Jällegi – mina näen seda kui loogilist sammu, kui sul on kodus väike laps.

Ma üritan hoida kodus põrandad võimalikult puhtad, et ta ei leiaks ega saaks suhu midagi ohtliku või lämbumist-tekitavat pista. Ma olen teinud puhtaks elutoa laua, mul ei ole toas juhtmeid laiali, kasutan pistikukaitsmeid ning tolmuimejat juhet seinas ka keset tuba vedelema ei jäta, kui laps lähedal on. Vahepeal kui arvutis istun ja ta siia taidlema tuleb, tõmban laadija üldse tagant ära või panen arvuti kogu täiega kinni, sest midagi pole teha. Juhtmed tõmbavad teda ligi ja neid on ju nii tore suhu pista. Mina temaga kakelda ei viitsi ega jaksa, nõndaks panen ma need parem tema nägemise ulatusest eemale.

Samuti ei lase ma teda ei enda koduloomadega maal ega ka võõraste loomadega ninapidi kokku, sest nii loomad kui ka tema on ettearvamatud. Eriti loomad. Ja mul ei ole vaja tarvis, et midagi juhtuks, et sellest aru saada. Isegi kui pere lemmikud muidu on lapsega väga sõbralikud ja mängusemud, siis üks hetk võib see muutuda ning tulemused võivad olla fataalsed. Ja ma pigem ennetan seda, kui nutan hiljem taga, et miks ma küll varem ei mõelnud, kui midagi juhtub.

Ja kui see teeb mind hulluks põdejaks, siis nii olgu.

Advertisements

3 thoughts on “Hull põdeja

  1. Mina tõmbasin ka elutoa laua puhtaks ja alles nüüd olen selle tagasi kasutusse võtnud. Sahtlid on ka kõik meil põhimõtteliselt tühjad, sest ma lihtsalt ei viitsi ta järelt koguaeg koristada. Kõik asjad on eest ära tõstetud. Nüüd ta ulatub köögiletilt ka asju võtma ja korra on isegi terava noaga napikas olnud. Ta lükkab tooli leti äärde ja ronib ise asju näperdama. Varsti tuleb vist kõik see ka tühjaks tõsta, sest täna ma koristasin soola ja riisihelveste hunnikuid köögist. See kõik käib nii kähku lihtsalt.
    Koera kiusates on ta saanud haiget ka aga mitte midagi hullu. Loom hoiatab tavaliselt ja läheb minema. Aga samas, võõraste loomadega omapäi ei jätaks tõesti.
    Ma koguaeg ei karda lapse pärast ja ma usun, et sa ka mitte. Kui laps on peres, siis loomulikult kohandatakse mõned asjad tema järgi, sest see on ju ikkagi tema kodu ka ja põdemiseks ma seda ei nimetaks. Vastupidi – sätid asjad nii, et sa ei peaks koguaeg põdema, kas juhtub mingi õnnetus või mitte. Peaasi, et endal rahulik meel oleks. 🙂

  2. Lastekaitsetöötajana kinnitan Sulle, et sa ei ole põdeja vaid pigem hoolitsev ja ettenägelik lapsevanem. Kadi ja Andres – te olete tublid ja arukad noored lapsevanemad!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s