Mammu, varsti juba kolmveerand

Mariel saab küll alles nädala pärast 9. kuuseks, kuid ma kardan, et ma unustan siis jälle pooled asjad kirja panna. Kirjutan siis praegu. Käisime eile perearstil. Kaaluti ja mõõdeti ta seekord koos riietega. 7.53 kg ja 68 cm – ma usun siiski, et tegelikult pikem, sest vaikselt hakkavad ka kõik 74 bodyd väga lühikeseks jääma. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga on. Kui ma juba neid trukke nii kõvasti kinni pean venitama, et lapsel mähe kannivahel on, siis minu arvates on asi väike. Üsna loogiline, kas pole. Seetõttu ma ei hakkagi talle 68 asju selga väänama, sest noh, ta on ju 68 cm ise pikk alles (juba?). Siiski 20 cm pikem, kui sündides. Eile võeti ka esimest korda talt vereproov. Õnneks näpust ja ta ei teinud selle peale teist nägugi, kuigi ta oli üleväsinud ja üsna viril. Sain tunnike tagasi ka juba vastused ja proovid pidavat ideaalselt korras olema. Jee.

Uued oskused – Mariel LALISEB! Blä blä gaga dudu blääää. Ja seda on palju toredam kuulata, kui ÄÄÄÄÖÖÖ.

Mariel avastas enda jaoks kaisuloomad. Kiisud. Üks pisike roosa ja teine suurem sinine. Eile kui lapse mehele tööjuurde viisin, et ise trenni minna, siis tal olid turvahällis mõlemad kaasas, üks kõvasti ühes peos, teine teises. Andres hiljem ütles, et ta ei saanud neid ära võtta, sest ta hoidis neist nii kõvasti kinni lihtsalt.

Mammule meedib väga tantsida. Nii kui tümpsu kuuleb, on kohe pidu lahti.

Võtsime kasutusele püksmähkmed, sest selili tavalisi vahetada muutus ilmvõimatuks, sest ta lihtsalt ei ole selili, vaid väänleb nagu ussike ja jõuab sel ajal, kui ma näiteks salfakat pakist välja üritan võtta, teise toa otsa juba vingerdada.

Mammu üritab väga iseseisvalt seista. Ta turnib vahepeal kümneid kordi püsti, et siis käed lahti lasta ja vaadata, kaua ta nii ilma kusagilt kinni hoidmata püsti püsib. Rekord on senini olnud lausa pool minutit. Ma tean, kuna ma lugesin hinge kinni hoides siis mõttes numbreid.

Mariel ei maga. Meie hommikud on nüüdseks juba üle kuu aja alanud vahemikus 4-6, peamiselt kell 5. Meil on Andresega meeletu unevõlg ja ma ei kujuta ette, millal me selle kunagi tasa saame magada.

Mariel ei ole ka väga aldis lõunauinakuid tegema. Ta üks hommik oli viimaks nii väsinud, et jäi kõhuli köögi põrandale magama oma mänguasjade otsa. Mina seda kahjuks pealt ei näinud, aga ma salamisi loodan, et ta praegu samamoodi kusagil ära vajuks, sest mul on vaja minna teisest toast tapeeti seinast ära kiskuma. Ja lõunat süüa. Ja koristada. Ja pesu kuivama panna. Ja nõud ära pesta. Ja paar minutit hinge tõmmata…Oeh.

Mul on vahepeal tunne, et mul on kodus kutsikas, mitte laps. Mammu, ei laku vankrirattaid – ei näri kinga – ei hammusta!

Selline see varsti juba kolmveerand Mammu meil on 🙂

hurmmuur

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s