Mariel käis neuroloogil

Tänu jumalale, et meie perearst nii tihti puhkab. Seetõttu oleme saanud teiste keskuse arstide juures käia, kes mind tõesti ära kuulavad ja kuulda võtavad. Nii saimegi Mammule kuu aega tagasi saatekirja neuroloogile. Kurtsin ma siis seda, et Mammu jääb ilusti 8 paiku ööunne, kuid siis mõni aeg hiljem ärkab hüsteeriliselt nuttes, ise veel magades, ning teda on võimatu rahustada ja äratada. Üleüldse on tema magamised väga katkendlikud ning ta on kodus päris tihti rahutu. Jah, just kodus, sest väljas käies saame alati kiita, et oi kui rahulik laps teil on. See pole aga tõsi.

Kuna uut infot sai palju, siis ma kirjutan tõenäoliselt üsna läbisegi ja arusaamatult, aga tahan kõik kirja panna, enne kui unustan.

Rääkisin siis arstile mida Mariel teeb ning mis minujaoks tundub veider. Näiteks on ta hakanud oma hambaid krigistama. Materjali jagub, tal on neid ju 8, viimased neli tulid üldse korraga. Siis teeb ta nii, et võtab riided või mänguasjad ja sügab nendega kukalt? Sirutab käed seljataha ja katsub kukalt, veel kisub ta aeg-ajalt oma kukla pealt karvu, paneb käsi rusikasse ja karjub nagu diktaator. Aga seda kõike teeb ta kodus. Need tegevused pidid olema märk emotsionaalsusest ning täiesti normaalsed. Õnneks.

Kuid siin on ka aga. Mariel on liiga emotsionaalne. Ta väljas käies hoomab kõik endasse, kõik inimesed, lõhnad, helid ja värvid ning elabki neid siis kodus ja öösel unes üle. Ma pean olema temaga kodus paigal, ei tohi käia kaubanduskeskustes, mängutubades, kutsuda külalisi jne. Seda kõike minimaalselt. Kodus ja õues ja kõik. Kodus peame ka ümberkorraldusi tegema. Kui välised stiimulid ära jäävad, on vaja neid kergelt asendada. Pean tuba või vähemalt tema mängunurka aeg ajalt ümber tõstma, mänguasju vahetama, asjade asukohta jne. Et tal oleks põnev ja tegevust ja et ta õpiks omaette mängima. Ma pean laskma tal turnida ja asju närida – mis pole ohtlikud, pean laskma tal end välja elada, kuid kodus.

Siis võtsin lapse paljaks ja arst vaatas ta üle. “On ikka suslik”, kõlas tema suust mitu korda. Tõsi ta on, Mammu ei püsi mul pudeliski paigal. Mammu ju istub, käputab, ajab end tugede najal püsti ja teeb isegi nii mõned sammud. Kuid tema selg on nõrk ja kumer. Ma ei tea mis ime moodi, aga ma pean hakkama tal takistama istumist, sest tema selg on selleks veel liiga nõrk. Pean hakkama temaga taas ujumas käima, sest see on ainus asi, mis selga tugevdab. Kuid pean soovituslikult leidma selleks individuaal ujutamise, kes nii suurte lastega tegeleks, sest teised lapsed, teised inimesed on jällegi liigne stiimul.

Ühesõnaga, kui ma meie elukorraldust ei muuda, kasvab temast hüperaktiivne laps, sest kõik eeldused selleks on juba olemas.

Mariel ei lalise. Ta aeg ajalt häälitseb midagi emme sarnast ning puristab ja tatistab ja teeb suuga muid ime hääli ja vigureid. Aga täh või baba-gaga-dada, neid ei ole ta veel kordagi teinud. Õnneks ta harjutab hoolega ja ega need tulemata ei jää, kuid tulevad siiski hiljem, kui muidu.

Siin on süüdi minu vaakumsünnitus. Olen vist ka kirjutanud, et sünnituse lõpp läks kiireks, laps oli vaja saada kätte 10 minutiga, ja 10 minutiga ta lõpuks tänu vaakumi abile ka tuli, kuid tuleb välja, et ta oli siiski piisavalt kaua ilma hapnikuta, et see mõju avaldaks. Seda siis rahutuse ja emotsionaalsuse ja nõrkade lihaste näol. Õnneks pidi neist välja kasvama ning need on ajutised. Kuid hirmus siiski. Aastaselt pean minema teda uuesti näitama. Peamiselt just nõrga selja tõttu.

Minu jaoks kuidagi väga palju infot korraga. Peame õhtul Andresega maha istuma ja üle rääkima ja mõtlema, kuidas nüüd edaspidi toimetada, et last võimalikult vähe stimuleerida ning tema emotsionaalsust kontrolli all hoida ja tema und rahulikumaks muuta. Äkki õnnestub ka mul rahulikumaks saada/jääda/olla, kui lapse rahulikus saan.

Advertisements

6 thoughts on “Mariel käis neuroloogil

  1. Aitäh selle ausa postituse eest. Väga kasulik kindlasti paljudele peredele. Te saate kindlasti suurepäraselt hakkama. Suur asi, et olete lisaks märkamisele ka tegutsenud ehk arsti juures käinud.

  2. Esmalt, tore, et sattusite lõpuks asjaliku arsti juurde 🙂
    Teiseks on tore, et Sa tõesti kirjutad asjadest, mida enamus vist üritaks pigem välja ütlemata jätta (kalduvus hüperaktiivsusele näiteks) ja kolmandaks, suurepärane et kirjutad ka sellest, mida teile soovitati 🙂
    Teile kolmele aga jõudu selles olukorras toimetulemiseks ning kui üle külje ei jookse, siis võiksid vahepeal märku anda, kas sellised muudatused aitavad 🙂

    • Juba väikestviisi toimivad. Tõstsin veidi tuba ringi ja paigutasin asju teise kohta, sealhulgas tema mänguasju. Talle jälle veidi avastamisrõõmu ja põnevust juures ja ma saan sel ajal näiteks nõud ära pesta. 😉

      • Seda on suurepärane lugeda! 🙂 Ma loodan, et ajapikku loksub kõik paika ja teie elu muutub palju mõnusamaks 🙂

  3. Edu ja jaksu teile kolmele 🙂 Loodan, et saate asja kiirelt toimima enda jaoks.
    Mul endal ka üks rahutu unega tegelane kodus. Perearst ütles viimati, et mõtleb selle peale, et ärgu ma muretsegu. Arvab, et tegu on psühholoogilise asjaga ning suure tõenäosusega see, et elukaaslane on enamasti eemal, mina sellepärast stressis ja see mõjutab last. Sama ütles ka aasta tagasi (praeguseks on olukord siiski pisut paranenud 🙂 )

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s