Tõstan üles käed ja karjun appi

Nüüd siis juba “karjusin”, sest ma olen käinud kahel järjestikusel päeval kahe erineva psühholoogi juures ja tunnen end juba miljon korda paremini, aga alustan parem algusest.

See on selline teema, millest väga avalikult ei räägita. Mida tihtipeale ei tunnistata endale, veel vähem teistele – mul on abi vaja! Mul on kolm aastat tagasi diagnoositud selline tore asi nagu ärevushäire. Ma käisin pool aastat teraapias, see kujutas endas siis kord kuus psühholoogi juures käimist. Vahel ka kaks korda kuus. Ma istusin ja rääkisin – kõigest. Rääkisin ja nutsin ja naersin ja elasin end välja neutraalses keskkonnas, neutraalse inimese juures.

Kuna ma olen väga temperamentne, emotsionaalne ja impulsiivne inimene, siis nende kolme koostööl võin ma olla nagu tornaado. Ei vaata, ei mõtle vaid teen ja ütlen ning alles hiljem analüüsin, et kurat, polekski vaja olnud ju nii käituda. Kõige hullemal perioodil olid mul lausa afektihood. Ma isegi ei andnud endale enam aru, kui ma vihastasin, karjusin, loopisin asju jne. Kõige rohkem kannatas seal juures muidugi Andres. Ma siiani imestan, mis imeline vägi teda minu juures on hoidnud ja kuidas ta mind küll välja kannatab.

Igatahes, tänu teraapiale sain ma endale sellise vajaliku oskuse nagu enesenalüüs. Ma suutsin paar sammu oma sõnu ja käitumist ette mõelda, ma ei läinud iga väikse sita pärast raevu ja ei vihastanud.

Kuid oli mis oli. Ma sain kuni praeguseni väga hästi hakkama. Ma pole Andresega ma ei tea mis ajast saati tülitsenud (nii nagu vanasti), mul ei olnud seda muret, et ma kusagil hingepõhjast röögiks, et ma tahaks ära surra või nutaks laua all nurgas. Ka raseduse aeg ei jõudnud minuni kardetud hormoonide möllu ja tujudekõikumisi. Aga praegu. Pidev surve nii iseenda kui teiste poolt olla superema – kodu korras, soe söök 3 korda päevas laual, laps riides, pestud, söödetud, mängitud, ise välja näha nagu hakkaks peole minema – seda kõike sai korraga liiga palju.

Ma ei jõua mõnel päeval isegi pidžaamat seljast võtta, veelvähem hommikust süüa, nõud ära pesta või õhtuks midagi vaaritada. Mõni päev on mul kodus täielik sülelaps, kes ei kavatse päeva jooksul ühtegi minutit magada, kes saadab kõiki mu tegevusi suure hala ja vingumisega ja ma vahepeal lihtsalt ei jaksa. Ja siis ma karjun. Mitte lapse peale. Lihtsalt karjun. Aga ta ju kuuleb seda. Ja kui ta veel nutma hakkab, siis mul on veel sitem tunne selle kõige pärast. Tekib tunne, et miks mina ei ole väärt võimalust hommikul sooja kohvi juua, miks mina ei saa rahus 15 minutit dušši all käia, puhtad riided selga panna, rahus mõnda filmi või saadet vaadata. Miks minu lapsel peab olema nii sitt ema, kes selle kõigega hakkama ei saa.

Ma armastan oma last ja ta on minu jaoks alati esimesel kohal, seetõttu ma lõpetangi vahel päeva ise välja nähes nagu ma oleks rongi alla jäänud.

Eile ja täna psühholoogi juures rääkides sai selgeks, et nii see jätkuda ei saa. Ma ootan endalt liiga palju, ma annan endast liiga palju ära ja nii varsti ei olegi enam MIND. On lihtsalt üks üleväsinud räbal, kes üksluiste liigutustega lapsele püreed soojaks teeb ja tal mähkmeid vahetab ja aegajalt pluti-pluti teeb. Eile käisin Pelgulinnas naistenõudandlas psühholoogil ja lihtsalt nutsin seal tund aega järjes, täna käisin oma vana psühholoogi juures ning sain juba lõbusamates toonides oma elu ja olu kirjeldada. Aeg ajalt ei aita vaid enese tühjaks kirjutamine, vaid rääkimine. Ning selleks on mul vaja Sveitši – neutraalset inimest.

Offtopic:

Kuulasin autos Dagö – Väikene mees, ja seal olid nii toredad sõnad refräänis.

Ei ühtegi münti, sest vaevast see mees saa.
kuid iialgi käega ei löö.
Lihtsalt vaid teab ta,
et peab ta,
miks peab ta,
ei tea ta,
kuid polegi tähtis, kui meeldib see töö.

Seal on kirjas küll mees, aga ma usun, et see kirjeldab väga hästi ema tööd.

Täna olen ma juba positiivsemalt meelestatud, mis sest, et ma sain oma esimese parkimistrahvi 🙂

Advertisements

9 thoughts on “Tõstan üles käed ja karjun appi

  1. Seda lugedes tekib tunne, et minulgi on ärevushäire 🙂 Aga eks seda ‘mental breakdown’i tuleb kõigil emmedel ette, lihtsalt see vaikitakse kannatades maha ja kõik on alati maailma parim. Mul oli üsna tihti ahastus, et kuidas kõik saavad-jaksavad ja mina olen see saamatu.. aga usu mind, varsti läheb lihtsamaks ja saad rahulikumalt kohvi juua ja filmi vaadata, du§i all käin ma näiteks lapsega koos ja kõik on õnnelikud 😀

  2. Mul olid ka vahel sellised perioodid, kus ma lihtsalt olin närvis koguaeg. Selline tunne nagu kohekohe juhtuks midagi. Enam pole seda olnud ja ma loodan, et sa said vähemalt mingi osa oma pingetest väljaelatud ja pikka aega sul ärevushoogu pole. Ja mis naiseks ja emaks olemisse puutub, siis kõik näitavad välja, et nad on jube tublid ja kõik on hästi aga tõsiasi on see, et enamusel on vahel siiski raske ka. Ei ole kodu laitmatult puhas ja lapsel alati puhtad riided seljas. Ei hakka ju iga hommikuse moosipleki pärast särki vahetama, kui nagunii olete terve päev kodus. Vahel käid ju ise ka kohviplekiga terve päev ringi. Mina küll käin. Ja ma ei tunne survet näha alati välja nagu ma läheks kohe peole. Nii mõnus on vahel näiteks pidžaamapükstes poes käia. Hommikul uniste silmadega ja ilma meigita diivanil istuda ja kohvi juua… mmmmmmmm. Minu lemmik.
    Tuletan meelde, et sa oled omaenda maailma naba ja enamus otsuseid peaksid eelkõige lähtuma sinust endast. Kuidas sina end kõige paremini tunned, mida sina tahad. Veel tahaksin öelda, et nutmine aitab. Mis sest, et nii tihti väidetakse vastupidist.
    Ole tubli ja pai! 🙂

    • Ma ka ei põe oma välimuse pärast. Kunagi oleks mõeldamatu olnud meigita ja sättimata uksest välja astuda, aga praegu on karm reaalsus see, et heal juhul korra nädalas saan ripsmed värvitud ja see ei häiri mind absoluutselt 😀

  3. Mul on draftis just üsna samalaadne postitus. Küll praeguseks hetkeks lahenduseta olukorrast veel ent siiski.
    Ma julgen ka väita, et enamus emasid suudavad interneti teel endast ideaalsete emade mulje jätta ja siis ongi tegelikult kõigil kodus paha tunne, et nad ka sama kõrge mäe otsas pole oma jõudmistega 🙂
    Ja ma olen seisukohal, et abi otsimine psühholoogilt on siinkohal parim variant, sest meile kõigile on terveid emasid vaja ideaalsete emade asemel 🙂

    • Peaks vist just hakkama eeskujuks ja kirjutama kordki nii, nagu asjad tegelikult on, ilustamata. Head nägu on kerge teha, tormi aga raske varjata. Ja no mul oleks ammu aeg leppida, et ideaalne ma ei ole ega saa ka olema. Sinna leppimiseni on kahjuks raske jõuda. Õnneks ma suudan ise juba ära tabada hetke, kust ma enam ise edasi minna ei suuda ning abi otsimine ja palumine ei ole ka minu jaoks häbiasi 🙂

      • Jah, minagi arvan, et on oluline kirjutada asjadest nii nagu need päriselt on 🙂 Kasvõi humoorikas võtmes. Ja oluline on kirjutada minu meelest ka sellest, et tõesti, abi otsimine ei ole häbiasi ning psühholoog ei ole keegi hirmus koletis, keda peaks kartma 🙂 Ma julgen arvata, et paljud emad satuvadki erilisse madalseisu, sest nad ei julge abi otsida kuna siis saad ju äkki kohe märgi külge 🙂

        Ma pean õnne tänama, et minu ootusgruppi on sattunud hulk toredaid naisi, kelledest mitmed otsivad abi raseduskriisinõustamisest 🙂

  4. Oeh, kuidagi väga tuttav on kõik see kirjeldus. Ainult, et mina pole psühholoogi juurde jõudnud. Ma küll tahaks, aga ma olen neid uksi oma elus juba nii palju kulutanud, et ma enam ei jaksa. Mu viimane külastus jäi päris lühikeseks, mil mulle öeldi umbes seitsme minutiga ” Mina sind aidata ei saa, palun las ma suunan sind mõne hea psühhiaatri juurde, ta kirjutab sulle rohte”

    Aga kuna ma oma põikpäisuses neid rohte ei tahtnud, siis ma ei läinud ja üritan endag siiani ise hakkama saada aga viimasel ajal on tunne, et ei saa enam.

    Ja olen ka õhtuni pidžaamas, juuksed pesemata ja krunnis, põrandat ehtimas legodest vaip ja nõudekuhi üle pea. Ja siis ma vaatan ringi ja nutan, sest ma olen ju päev läbi ainult koristanud ja kraaminud ja lapsega mänginud ja ikka on kõik segamini ja ta ikka hammustab mind ja siis..siis oeh 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s