Minu laps

Uskumatu, kuidas minu päkapikust on saanud juba nii asjalik tegelane. Pole tal probleemi sahtlites kolamas käia, ronida diivani laua juures ja selle alumiselt, vahel ka ülemiselt plaadilt asju maha tõmmata, istuda ISE ja võtta mängiasjade kastist ISE mänguasju välja, täpselt neid, mis parasjagu huvi pakuvad. Käputab ta juba ka pea kuu aega, iga päevaga üha osavamalt ja kiiremini. Ühest toast teise vudimine käib vaid hetkega. Eriti meeldib talle varahommikul või keset ööd meie vahel magades üles ärgata, siis meie otsas turnida ja meid juustest sikutada ning meile näppe ninna,silma,kõrva – kuhu parasjagu satub, toppida, et me ka ikka üles ärkaks ja tema öist energialaksu naudiks. Kui ta esimest korda põlvedele tõusis, pidin ma ehmatusest miniinfarkti saama. Ta ei näidanud üles ühtegi märki, et ta midagi taolist teha oskaks. Hommikuti, kui Mariel enne meid tõusis, panime ta võrevoodisse mängima ning pikutasime ise edasi. Järsku kuulsime, kuidas keegi hüüab – ou, ou ja oli võrevoodis peaaegu püsti. Ta juba üritab ja sätib end päris püsti ka ise tõusma, kuid sinna on veel veidi aega. Niigi ma ei mõista, kuhu tal nii kiire on. Tal on KAHEKSA hammast. Okei, ma pole päris kindel, kas saan ülemisi keskmiseid juba sinna hulka lugeda, sest nad kumavad läbi igeme täpselt nii välja, nagu nad juba oleks väljas, aga nad tegelikult vist ikka päris pole. Siis võiks vist öelda, et tal on kohe kohe KAHEKSA hammast. Täna tegid need talle eriti liiga. Kohe nii liiga, et ma lõpuks panin talle küünla. Pärast seda oli elu tšill. Saime isegi kõik kolmekesi väljas söömas käia. Ilma kellegi nututa. Või no välja arvatud rahakoti.. Hammastega on aga selline jama, et mul millegipärast on väike hirm, et ülemised esihambad tulevad tal veidi viltu. Seda saab 100% väita alles siis, kui nad täiesti väljas on, aga nad paistavad kuidagi nii valest kohast välja praegu. Ma ei oska täpselt seletada. Nad mitte ei tuleks nagu ülevalt alla, vaid kerge kaldega ettepoole. Ja ma kardan, et siin oleme süüdi meie ja lutt. Eriti see viimane tegelane. Oleks aeg temast loobuda, samas, kui kahju on juba tehtud ning laps seda vajab, siis milleks teda veel traumatiseerida. Üritasime täna teda ilma lutita magama saada, aga meil ei ole piisavalt kannatust oodata ja vaadata tundide viisi, kuidas ilmselgelt üleväsinud laps tahab magama saada, aga ei saa jääda, sest puudub lutt, mis siis tõenäoliselt annab talle mingil määral turvatunnet. Peaks ühe vana lutiga proovima, et lõikaks otsa katki. Et ta saaks seda ikka vajadusel nätsutada ja närida ning sellega hambaid sügada, kuid mitte vaakumisse tõmmata ning imeda. Esimesel elukuul oli tal kõige tavalisem NUK lutt, sellise otsaga, nagu luttidel ikka. Kuid siis kõik kiitsid jubedalt seda gumdrop ja lollypop lutti, et see ei riku lapsel õiget imemisvõtet ära ning on kõige sarnasem rinnanibule. Muretsesime siis ka neid ning neist said Marieli lemmikud. NUK enam ei kõlvanud. Nüüd on tal olnud jolly+ lutt, mis siis on kõvemast materjalist ja sobib lapsele, kel juba hambad suus. Kuid kuna ta on nii pika toruja kujuga, siis ega ta vist hammastele väga hea ei ole. Samas ma ei tea. Lähtun ainult külajuttudest hetkel, mis on ka kõik nii nii erinevad. Igatahes ma väga väga loodan, et tal tulevad hambad ikka normaalselt.

Lisatoidust ka. Seda sai Mariel esimest korda paar päeva enne 5 kuu vanuseks saamist. Arsti soovitusel hakkasime talle vaikselt asju maitsta andma. Kõigepealt kartul, porgand, siis kõrvits, lillkapsas, brokkoli, jne. 6+ tõin menüüsse ka puuviljad. Nüüd on tal juba päevas 3-4 toidukorda. Putru ta ei söö – ta väristab end ja öögib, nagu me üritaks teda ära mürgitada. Ei õnnestu ka petekas, et paneme hästi palju puuviljapüreed lusikale ning paar tera putru. Ikka ta saab aru ja öögib välja. Seda siis riisi, hirsi, manna- ja tatrahelbepudruga. Ma ausaltöeldes ei viitsigi enam jännata nendega. Kui ei söö, siis ei söö. Mida ma pressin peale. Mina ka lapsena putru ei söönud. See-eest söön praegu.

Hommikul saab ta tavaliselt puuviljapüreed – olen neid ostnud kui ka ise teinud, poe omad lähevad paremini peale. Teine toidukord sõltub suuresti sellest, kas me oleme kodus või mitte. Kui jah, siis olen talle näiteks banaani andnud või siis paar ampsu veel puuviljapüreed, mis hommikul alles jäi. Lõuna ports on kõige suurem – juurviljad lihaga. Õhtul saab ta kas juurvilju, puuvilju või nüüd eile ostsin prooviks Hippi head ööd pudru – selle mis purgis on. See pakipulber, mis veega ära tuli segada, seda ei võtnud ta suu sissegi. Rõve jahu maitse oli sellel juures. Pole ime, et ta ei tahtnud seda.

Lugedes erinevaid lisatoidust kirjutatud brošüüre ja raamatuid, on seal kõigis nii eri jutt, kui olla saab. Meie 3-4 toidukorda on ilmselgelt nende kirjade järgi palju. Rääkisin sellest eile ka arstiga ning ta ütles, et kui laps sööb, siis tuleb anda. Ülekaalulisusega tal kohe kindlasti probleeme ei ole. Tiksub ta ikka oma kaalupiiri kõige alumisel joonel. Ta pole siiamaani veel 7 kg täis. Eile oli 6.99 😀

Banaaniga sama lugu, osad ütlevad, et iga päev ei tohi anda, vaid paar korda nädalas. Mul saab ta seda tihedamini, sest ma söön juba ise pea iga päev ühe banaani ja kuna me 24/7 sümbioosis oleme, siis ma annan talle ka. Õnneks perearst ütles ka, et kui laps sööb ja tahab ja allergiat ei teki, siis võib ka iga päev natuke anda. Kui ta midagi soovib, siis ta nõuab seda üsna häälekalt. Andsin talle ka seetõttu juba jäätist proovida. Korraks, panin vaid keele vastu. Noh, vähemalt ei söötnud ma talle 2 kuu vanuselt kohukesi ja viinereid sisse :):)

Allergia on tal kahjuks ka. Seda selliste huvitavate asjade vastu nagu sibul ja küüslauk. Eriti viimase vastu. Esimene kord kui tal lööve tekkis, ei suutnud ma välja mõelda, mille vastu ometi. Lõpuks panin tähele, et lööve läks hullemaks pärast rinnaga toitmist, mitte lisatoitu. Ja kuna küüslauk oli kõige viimane asi, mis mu menüüsse tänu ürdivõile on sattunud, siis sealt ka selline järeldus. Vahepeal saime juba sellest lööbest lahti, kuid siis sõime peedisalatit ning ma unustasin, et ka seal on küüslauk sees. Järgmisel hommikul oli lapsel terve nägu paistes ja punaseid karedaid laike täis. See oli nii jube. Nüüd saab ta Cyrtex tilkasid ja kirjutati ka mingi hormoonsalv kortisooliga välja.

Vahepeal on tunne, et üks häda ajab teist taga. Kuid siis ta tuleb ja naeratab oma kõige ilusamat ja armsamat naeratust ja elu on jälle ilus 🙂

2014-10-10 14.38.29 2014-10-10 14.39.56

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s