Mineviku varjud ja uued tuuled

Peaks siin veidi korrektuure tegema. Ning oma elus samuti. Olen kuidagi kursilt kõrvale kaldunud ning ma ei oska isegi seletada kuidas. Ma tunnen vahepeal vaikselt ligi hiilivat depressiooni, kes kord tõstab pead ning siis selle jälle langetab. Kuid ta on koguaeg mu sees olemas. Käisin ka seetõttu ühel psühhiaatri vastuvõtul. Psühhiaater oli vanem meesterahvas, kes siis uuris mu kaarti, mu vana diagnoosi ning ütles, et ta ei oska mind aidata. Sain oma vana psühholoogi numbri, kuid kuna ma teda kohe kätte ei saanud, siis ma pole enam üritanudki. Aga peaks. Ma tahan minna rääkima, analüüsima oma käitumist, tegusid, tundeid. Viimati aitas see naine väga palju kaasa minu emotsioonide taltsutamisele. Söömishäirele sain ma piiri gümnaasiumi lõpus, või no kuivõrd piiri, ta on ja jääb alatiseks üheks osaks minu elust. Ma ei tee neid magusavabu nädalaid, kaalulangetust jms niisama toreduse pärast. Mulle on kaalunumber kinnisidee ning on seda olnud juba 7. klassist saati. Naljakas mõelda, et praegu ma annaks mida iganes, et kaaluda sama palju, kui 7. klassis, kus ma siis arvasin, et ma olen kohutavalt paks. Rasedusaegne kaalutõus mõjus mulle väga rängalt. Ma suutsin lõpus ainult mõelda, et tuleks see laps juba välja, ma tahan oma keha tagasi. Seda ei saa ma enam kunagi. Ta kaunistas mind jäädavalt hulgi armidega, millest ei saa mitte kunagi lahti, vahet ei ole, kui väike number kaalult vastu ei vaataks. Ma kardan, et isegi kui ma oma soovkaalu kätte saan, ei oleks ma ikka rahul. Kuid loodetavasti rohkem rahul, kui praegu. Mul on kapis praegu kahte sorti riideid. Asjad ajast, kui ma sain kanda 36/38 suurust. Need asjad on ilusad, uued, korralikud ning ma tahan neid selga panna! Ja siis mu paksuriided, mis vaikselt suureks jäävad. Kole on käia, püksid on kottis, pluusid nagu telgid. Olen täpselt kahevahel, kus ühed asjad veel liiga väiksed, teised juba liiga suured. Seetõttu olen ma ka retuusi-inimene. Aga isegi mu kaks paari pakse retuuse, mis on väga pükste moodi, on juba vastikult suured ja kottis ja lömmis jalas. Ja ma tahaks juba, et saaks need suured asjad kapist välja visata. Täitsa ära, mitte kuhugi kasti ära panemiseks, sest ma ei taha neid enam mitte kunagi näha ega kanda. Ja nüüd, kus ma tahtsin terve nädal tublisti trenni teha, jäin ma haigeks ning ma ei jaksa isegi püsti seista, veelvähem mõnda ebavajaliku liigutust teha. Ja ma tunnen end seetõttu nii saamatu ja kasutuna. Ma loodan, et mu magusa -ja rämpsuvabast 55 päevast kujuneb terve elu. Eks muidugi võib vahel tüki kooki lubada kohvikus, kuid see mis on eelnevalt toimunud on kohutav. Igapäevane toiduorgia, ületarbimine, nagu narkomaania. SÕLTUVUS. Ma kohe kindlasti ei taha sellist saatust ja elu oma lapsele. Et toit ei ole mitte tarbevahend vaid kinnisidee. Ma ei taha, et tal tuleks tegemist teha ülekaalulisusega, norimistega, et ta on liiga paks, ahastusega, et poes mitte midagi selga ei mahu. See on nii vastik tunne, et seda ei taha mitte kellelegi, kõige vähem oma lapsele.

Igatahes, algas see kogu jama siis 7. klassis. Olin siis 13. Oli novembri lõpp ning ma olin muusikakoolis. Sõin seal pausi aeg midagi ning äkki tundsin, kuidas ma ei taha enam seda vastikut tunnet, et kõht on täis, raske olla. Ja ma läksin ja oksendasin selle välja. Ja mulle hakkas see meeldima. Isegi liiga palju. Ma isegi ei tea, kust ma sellise idee peale tulin. Lõpuks ma isegi oksendasin vee välja. Ning muidugi trenn. Ma hakkasin palju trenni tegema. Kodus, koolis, tulin muusikakoolis osadest tundidest ära ning oma toiduraha kulutasin aeroobika tundidele. Ma isegi ei mäleta ja kas ja kuipalju ma alla võtsin, aga midagi kindlasti.Vahepeale jäi jõuluvaheaeg ning pärast seda koolist tuli kommentaare, et kas ma nüüd ainult joon kohvi ja suitsetan. Jah, mingi periood elus ma olen ka seda teinud. Tegin trenni igal vabal hetkel, saunas mässisin end toidukilega kokku, tegin kuivharjamist. Ainult, et midagi maha läheks ja ma end kergemalt tunda saaksin. Mingil hetkel see kõik vaibus. Ma sõin normaalselt, ei teinud enam nii palju trenni ning muidugi hakkas kaal tagasi tulema. Ning nii ma olen pendeldanud kuni gümnaasiumi lõpuni. 7 klassis, 9. klassis, 11. klassis. Muudkui edasi-tagasi. 11. klass oli mu tippaeg. Elu parim aeg, sõltumata mu söömishäirest. Tegin siis oma lollused ära ja nautisin niisama elu. 12. klassis ma jälle sõin ning kaal tuli kõik tagasi. Siis olin juba oma mehega koos. Kaks talve tagasi saabus mu kaalu tippaeg. 86 kg. Kunagi tundus juba 72 kohutav… Ja mis kõige hullem, ma isegi ei saanud ise aru, kuidas see kõik juurde tuli. Mingi hetk nägin sõbranna sünnipäeval tehtud pilte ja ma pidin end täis oksendama. Ma nägin kohutav välja ning ei saanud sellest ise arugi. Kuna ma ei tahtnud taas vanasse lõksu langeda, püüdsin toituda tervislikumalt ning end rohkem liigutada. Läksin tantsutrenni, hakkasin palju jalutama, kevadel ka rulluisutama, tegin kodus trenni. Ja mulle meeldis see. Toiduga oli ikka nii nagu alati. Kas kõik või mitte midagi. Aga kaal langes. Kaalulangetust alustasin siis jaanuaris, märtsi lõpuks olin 10 kg kergem. Oleks saanud ka rohkem, kuid siis tulid vahele pulmad ning kuna mul oli kleit valitud, siis ma ei tohtinud enam rohkem alla võtta. Muidu oleks pidanud hakkama kleiti ümber õmblema ning selleks ei olnud enam aega. Pärast pulmi langes kaal veel 4-5 kg. Ning kui ma olin taas vormi saanud. Savi, et 72 kg kaalusin, ma nägin välja parem, kui 10 kg kergemana, sest ma tegin trenni, mul olid lihased, mul oli normaalne ja terve keha. Ja siis jäin ma rasedaks. Ma väga väga tahtsin last saada. Aga ma teadsin, et see kaalutõus saab mulle probleemiks olema. Algus oli kerge, esimesed 20 nädalat ei võtnud ma grammigi juurde. Kuid siis, järgmised 20 nädalat ning kaalu tuli lausa 30 lisakilo. Ma nägin kaalul 100 ära! Mis saab veel kohutavam olla inimese jaoks, kellele on kaalunumber niivõrd tähtis, mis määrab niivõrd suure osa elust. Õudne. Ma ei suuda seda siiamaani uskuda. Ja oleks siis, et see oleks kõik kohe, või no mis kohe, paari kuu jooksul pärast sünnitust ära kadunud. EI. Ma olin haiglast koju saades 96 kg. Ehk ainult lapse arvelt oli 6 kg maha läinud. Siis hakkasid vaikselt tursed kaduma. Ning lõpuks ei läinud enam miski. See kaal tiksub nii vaikselt maha, et jube. Mul on pidevalt tagasilöögid, sest paar kilo juba nagu läheks ning paari päeva pärast on need tagasi, vahet pole siis, kas ma olen söönud rohkem või mitte. Ma ei jaksa enam mingi jojo olla. Ma tahan olla normaalkaalus normaalne naine, kes kannab normaalse suurusega riideid ja tunneb end normaalselt. Mul on kopp ees sellest kaaluteemast ja et see minu elu niivõrd palju mõjutab. Mul on kopp ees, sellest pendeldamisest. Edasi-tagasi, alla ja üles. Mul on sada muud asja vaja teha ja ma ei suuda, sest ma mõtlen ainult sellele kuradima kaalule. Ma usun, et kõigil, kes siia vahel lugema satuvad on ka kopp ees mu heietamisest. Ma luban, et üritan seda nüüd vähem teha. Oma magusavaba nädala kirjutised teen nüüd nädala kaupa ja kokkuvõtvalt. Katsun kirjutamiseks mõned muud teemad leida, kui oma kuradi kaalu.

Käi põrgu, kaal! Sa oled üks vastik tühine number ja muud ei midagi..

Mineviku varjud…

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Advertisements

6 thoughts on “Mineviku varjud ja uued tuuled

  1. Mul on vist ka kinnisidee oma kaalu suhtes, kuigi ma pole seda kunagi tunnistanud. Oksendanud pole ma kunagi, aga igasugused kaalukommentaarid on väga hinge läinud, kuigi olen väikesest saati väga kõhn olnud. Aga see pidev püüdlus aina kõhnema keha järele on vägagi tuttav. Õnneks praegu lapse kõrvalt pole nii palju aega sellele mõelda enam..

    • Kõikidel naistel vist on mingil määral selline veidi väärastunud suhe oma kehapildiga. Need, kes on enesega leppinud – müts maha nende ees. Ma kardan, et ma ei suuda seda kunagi teha. Isegi kui jõuad mingi eesmärgi saavutatud, tuleb väljaspoolt pidevalt survestust olla veel parem, veel kõhnem, veel rikkam, veel midaiganes. Ma loodan ka selle peale, et mida vanemaks laps saab, seda vähem on mul aega selle jama peale mõelda.

  2. Kurb lugeda, et noorel inimesel kaal nii suureks kinnisideeks ja nö eluhäiriv tegur. Ma tihtipeale avastan end mõtetega jälle kaalu juures…aga samas,miskit ette ka ei võta. Kuna ma ikka alati pigem peenem olen olnud, siis vb ei tunne nii suurt survet teiste poolt. Ise olen ikka enda kõige suurem kriitik. Ma loodan, et jõuad oma eesmärgini, samas liiga ahneks eesmärgiga ei lähe ja küll varsti tunned end oma kehas hästi:)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s