Viimane kooliaasta ja lõputöö

Õpin ma Tallinna Ülikooli Pedagoogilises Seminaris sotsiaaltööd kolmandal kursusel. Mul jäi kahjuks see suvi kool lõpetamata. Raseduse lõpp kulges minu jaoks üsna rusuvalt nii vaimselt kui ka füüsiliselt ning tol ajal ei olnud mul ka juhilube, et oleks mõnusam Lasnamäe tagant otsast Mustamäele igapäevaselt sõita. Ühistranspordiga liigelda oli selliseis seisus aga võimatu. Aga ei ole hullu. Võtsin pärast lapse sündi aastaks akadeemilise, katkestasin selle paar päeva tagasi, kinnitasin oma selle semestri õppekava – ühe ainega – ning jätkan tublisti oma kooliteed. Olen nii palju aega ja vaeva juba selle kooli alla matnud, tundub üsna tülikas ning mõttetu nüüd pooleli jätta, kui mul on teha jäänud veel ainult 6 ainet, praktika ja lõputöö. Sel semestril on ainult üks aine, mis minu õnneks toimub alles detsembri alguses ning kõik loengud peetakse kahel päeval korraga. Minu õnneks seetõttu, et siis on Mariel juba 9+ kuud vana, loodetavasti enam mitte nii suur tissisõltlane ning veidi rohkem iseseisev, et mõni päev ka issiga lõbusalt kodus veeta. Ka Andresel on lihtsam võtta kaks vaba päeva järjest, kui igal nädala üks poolik vaba päev. Seetõttu kavatsen selle semestri pühenduda lõputöö kirjutamisele. Vahetasin välja ka lõputöö juhendaja. Seda seetõttu, et uus juhendaja juhendab meeleldi meili teel ning mul ei ole tarvis iga komavea pärast tervet tööd uuesti välja printida ning Mustamäele toimetada. 

Aga, mul ei ole õrna aimugi, kust otsast nüüd alustada. Ootan juhendaja tagasisidet kursusetööle – ta oli muidu ka minu kursusetöö retsensent. Selle töö sain ma A. Ta vaatab üle, mis sellest tööst oleks võimalik võtta, mis vaja jätta ning siis saab juba edasi mõelda. Ma ei oska oma töö täpset pealkirja veel öelda. Kursusetöö teemaks oli “Koolikiusamise põhjustatud söömishäired”, kus ma siis teooria osas kirjutasin lahti peamiselt levinud söömishäired ning kiusamise vormid ning uurimuslikus osas küsisin läbi ankeetküsitluse inimestelt, kas neid on koolis kiusatud, kuidas ja mis põhiline, kas tänu sellele on arenenud välja söömishäire. Eestis on söömishäirete teemat väga vähe puudutatud. Kiusamise antikampaaniad aga koguvad üha populaarsust. Mu tegelik mõte ongi uurida, kuidas kiusamine ei lõpe kooli lõppedes, vaid selle mõju kestab edasi ka täiskasvanueas, kuid kuidas see nüüd lõputöös siduda söömishäiretega, on hetkel küsimärk. 

Mul oleks tarvis leida mõned inimesed, keda on koolis kiusatud, kellel on tekkinud tänu sellele söömishäire ning kellel on nüüd kool läbi ja kes oleks nõus oma lugu lahkelt jagama. Söömishäire võib veel eksisteerida, võib ka olla sellest paranenud. Kuigi tean oma isiklikust kogemusest, et sellest ei parane reaalselt kunagi, kummitama jääb see elu lõpuni. 

Ehk, kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes on taolise teemaga kuidagi seotud ning sooviks oma lugu jagada, siis võib minuga ühendust võtta. Töös kajastan lugu soovi korral anonüümselt. 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s