Las ma torisen

Mõtlesin eile kirjutada hästi põhjaliku postituse sellest, kuidas ma sain teada, et üldse rase olen ja mis emotsioonid mind tol hetkel valdasid jne. Aga kui sellega alustasin, mõtlesin, et ma lihtsalt ei viitsi. Enda mäletamist mööda ma oma “meenutades rasedust” memuaarides tegin sellest ka juttu juba. Aga nüüd ma vinguks. Andresel algas puhkus, nii siis sõitsime jälle maale. Viimased suved, mida ma mäletan, on olnud kõik ilusad päikselised ja kuumad. Aga nüüd? Kus on suvi? Kus on päike? Kus on soojus? Ma lootsin selle nädala rannas vedeledes või siis vähemalt aias päevitades ja ringi toimetades, lapsega jalutades jne mööda saata. Ja praegu istume toas vihma ja tormi vangis nagu ma ei tea mis asjad. Täna oli tuul nii kõva, et õunapuudel olid ladvad peaaegu vastu maad. Maailmalõpu ilm, kus taevas läheb äkki tumedaks, tuul tõuseb ning järgneb sadu. Tänu sellisele “suurepärasele” ilmale oli mul ka terve päev uni ja ma ei saanud mitte midagi kasulikku tehtud. Ega uueks nädalaks ka paremat ilma ei lubata. Eile vist oli ainuke selline enam-vähem päev. Sain isegi kaks maasikapeenart rohitud ja seljale veidi päikest ning laps sai õues mõnuga põõnata. Täna magas ta ka vankris, ainult selle vahega, et vanker oli toas. Ainsad head asjad täna olid saun, vanaema tehtud juurviljasupp ja jalgpall. No ja see ka, et mu vanemad tõid Rakverest Marielile veidi uusi riideid. Uskumatu, kui kiiresti võib üks laps kasvada. Linnas ma 62 suuruses tudukombed pakkisin juba ära, bodyd ja püksid lähevad järgmisena. Ja siis avastasingi ,et 68 suurust mul ju polegi, mõned üksikud asjad vaid. Aga arvestades, palju ta mul tatistab ja piima välja ajab, on mul neid tarvis ikka hulgi. Õnneks 68 suurusega peaks päris pikalt vist läbi ajama. Kui mu laps just ei otsusta kahe meetriseks kasvada. 

Veel torisen ma sellepärast, et ma ennast käsile ei suuda võtta. Kus on mu motivatsioon ja enesedistsipliin? Kus? Ja kui juba vingumiseks läks, siis alati, kui ma küüsi lakin, ärkab Mariel samal hetkel üles, küünelakk ei jõua korralikult ära kuivada ja läheb laiali ja määrib midagi ära. Miks sa Murphy mulle nii teed? Miks?

Aga paneme nüüd õhtule ilusa punkti. Laps magab, lähen kohe korjan kausitäie koduseid maasikaid, avan ühe Somersby ja üritan Marieli teki lõpuni heegeldada. Kaua võib. Juba 4 kuud teen seda. Esimese tegin 4 päevaga valmis. 

 

Reedel tegime Marieliga ulmelist offroadi Lasnamäe tühermaal ja käisime naabritüdrukul külas. Mariel koos Elisabethiga – pisike suur tüdruk, kes sai juba 5 kuu vanuseks. Tema otsustas siia ilma tulla 2 kuud enne õiget aega, aga on praegu väga tubli ja tragi ja tore laps 🙂

Image

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s