Appi, mu vaesed ajurakud

Viimane nädal on Mariel muutunud memmekaks kuubis. Enam ei sobi üksi magama jääda, üksi mängitekil mängida, üksi mitte midagi teha. Ja see on kohutavalt kurnav. Eile keesid kartulid üle, sest nii kui ma lapse korraks käest panin, tuli sealt selline kisa, nagu oleks ta nugade peale asetanud. Otsisin välja meie kõige ebaõnnestunuma ostu – mamas and papasi 3 osalise kandelina? ja torkasin ta sinna sisse. Üsna ruttu peale seda jäi ta õnneks magama. Ja magas päris kaua, mis tähendas seda, et mina olin aheldatud elavaks voodiks. Õhtul installisin uuesti telefoni oma ainsa ostetud äpi – the wonder weeks – ja ma ei tea mis ime inimene selle koostanud on, aga kõik läheb täppi. KÕIK! Selle sõnul on Mariel praegu oma 4-das arengufaasis. Esimene osa sellest faasist on fussy period, mis on sajaga juba kohal. Appi. Pärast selle perioodi läbimist, peaks ta omandama uued oskused, nagu näiteks paneb ema käe oma suhu – seda ta juba teeb, on äkitselt väga aktiivne. Ühel hetkel ta puhkab, teisel hetkel siputab nagu hädamaandumist tegev helikopter – seda ta ka juba teeb. See on isegi päris tervitatav, et ta ei ärka enam nutuga, vaid leian ärganud lapse lõbusalt voodikarusselli elukatega juttu rääkimast või ta kutsub mind – ou ou, ou mutt, tuled juba v. Nii, haarates paneb harva mööda – seda ta harjutab. Juba võtab ise lutti suust ja paneb selle suhu tagasi. Haarab ka ilusti ja ka mõlema käega ning kui läheb veidi pahasti, siis parandab ise sõrmede asetust, et rõngas või muu mänguasi paremini käes püsiks. Lööb lauda mänguasjaga – seda veel pole, õnneks või kahjuks. Aga ta tirib mind juba väga edukalt juustest. Ai. Otsib silmadega, kus ema ja isa on. Seda teeb ta ka. Reageerib oma peegelpildile. See teeb talle nalja. Eriti kui ma lähen temaga korraks peeglist kaugemale ja siis jälle lähemale. Reageerib oma nimele. Vot seda ei oskagi öelda, ta reageerib häälele, kas ta saab aru, mis ta nimi on või mitte, seda kindlalt väita ei oska. Kasutab konsonante – veel vist mitte. Ta kiljub peenikese häälega ja siis ütleb, ou ou ou, kuulsid ikka või. Lükkab rinna eemale, kui kõht täis. Ei, ta lihtsalt lollitab sellega. Toriseb, kui ta on kannatamatu. JAAAA! Toriseb ja joriseb ja vigiseb. Kes julgeb vastupidist väita, siis tulge ise vaatama. Ja kuidas seda faasi ära tunda. Seal on kirjutatud, et kindlasti oled märganud, et laps on tavapärasest rohkem jonnine ja klammerduv. Jaa! Ja lapse pead peab jälle rohkem toetama. Seda kaa. Nõuab rohkem tähelepanu. Sajaga täppi. 

Lõpus on vanemate jaoks ka lohutav lause, et see aeg, kui laps seda faasi läbib, on tavapärane, et oled ka ise närvilisem, sest lapse vinguv käitumine käib pinda. Tunned end kergelt meeleheitel jne. Sellised tunded vanematel on ka selgeks märgiks, et laps seda arenguetappi hetkel läbimas on. 

No väga tore. Palun arene kallis laps, arene ruttu, enne kui sa mu viimased ajurakud oled ära söönud. 

NB. ta ripub mul praegugi kandelinas, kõik mu jäsemed valutavad. Help. 

Vabandan ka kõikide tibuemmede ees. Ma ei hakka midagi ilustama. See vigisemine käib pinda ja väsitab ja paneb pea valutama. Asja ilustamine ei kaota neid tundeid ega väsimust ära. Marieli esimese elukuu üle elamine oli katsumus omaette ja mul on tunne, nagu elaks seda kõike uuesti läbi. 

Ärge saage ka valesti aru, ma armastan oma last meeletult. Õhtuti kui ta röögib ja ma suudan ainult mõelda, et palun, jää juba magama, asendub ruttu sellega, et kui ta lõpuks magab, siis ma mõtlen, et ta võiks juba üles ärgata, siis ma saaks ta enda juurde kaissu võtta. 

Aga hetkel, mu pea tahab plahvatada 😦

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s